LITMIR.BIZ

Скачать книгу

torso, sõudja kopsumaht, lummav hääletämber, kitarrimänguoskus – Erik oli tüdrukute vaieldamatu lemmik. Ja ta teadis seda. Kuid see ei teinud temast poosetajat.

      Üks paljudest tiirlemistest lõppes sellega, millega vahendite ja teadmiste puudust trotsivad vallatused ikka lõpevad – tüdruk, kõigi parameetrite järgi keskmine, jäi rasedaks. Lõpueksamite ajal oli Eriku tüdrukul juba raskusi enda äramahutamisega nagisevasse koolipinki. Abordist, mida klassiõde pooldanuks, ei tahtnud tulevane isa midagi kuulda.

      Erik oli ühtaegu elumees ja aumees. Konservatooriumi laulmist õppima läks ta juba sõrmusega sõrmes. Mõne kuu möödudes selgus, et halastusabielud ei ole kooselu püsivaim vorm. Noori huvitavaid naisi, keda Erik enda külge laulis, oli teisigi. Enamiku muusikaline haridus sisaldas piisavalt taktitunnet, et Eriku noort perekonda mitte lõhkuma tulla. Küll aga oli Erik ise valmis teiste koosellu kutsumata külalisena sisse astuma. Armastust värvata, soov endaga naisi kaasa tõmmata oli tema elueliksiir. Ta ei kiiganud mööduvate iluduste poole vargsi, silmanurgast – ta vaatas vastutulijale otse silma. Kui neiu silmi maha ei löönud või vastas koguni naeratusega, registreeris Eriku aju signaali: ankur heita! Poodides ja teenindusasutustes, kus kliendile naeratamine on töötaja kohustus, sai Erik päeva jooksul kümneid lubavaid signaale. Ta oli nagu Marrakechi turukaupmees – põguski pilguheit tema poole tähendab ostjale paratamatut tehingut. Niiviisi osutusid müüjad Erikuga kohtudes ostjateks.

      „Milline ilu!” õhkas ta kaubamajas üht rasedat müüjannat silmitsema jäädes. „Nii kaunist rasedust pole ma varem näinud!”

      Noor müüjanna punastas.

      „Võtaksin teid kohe naiseks, koos teie lapsega, keda te kaasas kannate,” moosis tiivaripsutaja.

      „Mul on juba mees,” poetas rase neiu vabandavalt.

      „Mis sellest, mul on naine ka,” naeratas Erik. Tema silmades hõõgus nakatav kutse: „Ole minuga!” Ja tõenäoselt olekski võõras müüjanna temaga kaasa tõtanud. Ainult tunnistaja kõhus segas. Veel sündimata lapse isa ilmselt mitte.

      Ametlik lahendus Eriku abitule abielule saabus ilma lisaaja, vägivalla ja kohtuniku sekkumiseta – Eriku abikaasa võttis kaasa oma kaheaastase poja ning kolis kümmekond aastat vanema maalikunstniku juurde. Konservatooriumi lõpetas Erik vaba mehena.

      Vabadus oli üürike, sest kaks aastat armeeteenistust ahistas Eriku võimalusi suhete loomisel. Muus osas oli pasunapuhumine vennasvabariigi muusikaroodus sürrealistlik, aga mitte väga jõhker elukogemus.

      Paar aastat hiljem, kui Erik juba Tööpunalipu ordeniga akadeemilises teatris lauljana palgal oli, tabas teda elu kõige põletavam armuvalu. Miniatuurset ja rühikat Oljat, kes pärast koreograafiakooli lõpetamist sai teatris balletitantsija ihaldatud koha, märkas Erik teatrimaja pikas ja kitsas koridoris juba tema esimesel tööpäeval. Millised jalad, graatsilised nagu metskitsel, milline kael, uhke nagu luigel! Rusikasuurused rinnad üksnes suurendasid uue baleriini kütkestavust. Puhas silmarõõm!

      Erik tänas saatust ja teatrikoridori. Need on kõikide teatrihoonete ametiruumides väga kitsad. Mõistagi on arhitektide eesmärgiks olnud rahaline, mitte kehaline kokkuhoid. Aga kuidas ka ei oleks, just kitsas koridor laseb kohtuda pilkudel, mille eest ei ole võimalik põgeneda, ja kehadel, mis tõmbuvad teineteise poole.

      Erik teadis, et iga näitleja peab oma keha kolleegidega jagama. Kehad mängivad üksteisega. Keha ei ole teatris puutumatu, ei ole püha lehm, kellele otsasõitjat mõnes riigis surmanuhtlusega karistatakse. Näitleja keha võivad lüpsta kõik – publik, kriitikud, lavastajad. Keha on kasutamiseks. Ilus keha eriti. Verdi aegadel ei laenutatud teatrist mitte ainult kostüüme, vaid ka naisi, keda pärast nende tarvitamist kutsuti teatrilibudeks. Tsaari-Venemaal oli igal endast lugupidaval vürstil või krahvil baleriinist armuke. Aristokraadid ei käinud balletietendustel mitte kunsti nautimas, vaid armukesi valimas. Oli, kelle seast valida, sest hoolika selektsiooni tulemusena oli balletist kujunenud kaunite venelannade taimelava. Neiud, kes ihkasid baleriinikuulsust, pidid alati arvestama, et neile kleebib külge mõni rikas protežee. Tegelikult baleriinid seda ootasidki.

      Erik oli mõistatanud, kas Olja ilu kannab endas vene baleriinide geneetilist koodi ning kas ka teda on kunsti juurde toonud unelm ihaldatud printsist. Ent kuivõrd silmapiiril ei olnud saagi pärast kisklevaid troonikandjaid, ülikuid ega maiste asjade valitsejaid, kes võinuksid baleriinile ainelist elukindlustust pakkuda, siis arvas Erik oma eduvõimalused olevat julgustavad. Tänapäeva teatris on tsunftisisene abielu pigem tava kui erand. Ja kombinaatteatris jätkus partnereid igale maitsele. Isegi teatri maruprintsipiaalne direktor oli otsustanud oma päevi näinud abikaasa asendada noorukese baleriiniga, 1967. aasta väljalaskega.

      Erik oli tajunud, kuidas kehade lähedus loob võimalusi vabaneda pingetest, vaimsest erektsioonist, mida rolli minek ja rollis olek päevast päeva tekitab. Muidugi, kõige tõhusam rollist vabanemise moodus sisaldab endas alkoholi ja seksi, nii koos kui eraldi. Laulja jaoks on seksile tunnuslik pingutuse ja lõdvestuse rütmiline vaheldamine lausa kohustuslik harjutus. Aga kuhu see välja võib viia? Erik oli kuulnud orgiaist, mis päädisid kogu balletitrupi paigutamisega naha- ja suguhaiguste dispanserisse. Häbitusemülgas, arvustasid korralikud inimesed Eriku-eelset teatrit.

      Erik Roos ei olnud viinavõtja ega pummeldaja tüüp. Ta ei öelnud pärast sauna ära pudelist õllest (see pidi olema toatemperatuuril, sest külm õlu kriibib häälepaelu), purju jõi end aga haruharva ja ainult erakordsetel asjaoludel. Ta jõi asja eest, mitte asja ees, teist taga. Etenduse eel ega järel ei napsitanud ta kunagi. Ta ei võtnud oma rolli ja grimmi kaasa suitsuvinesesse kõrtsi nagu üks paduandekas näitleja, kelle kehastatud Lenin kakerdas ühtelugu pärast etendust linna peal. Erikut olid määratud stressist vabastama naised, kelledest viimatine – vene baleriin Olja – oli mehe oma ilu ja sarmiga pahviks löönud. Isegi komplimendid, mis muidu olid Erikul kerged tulema, jäid nüüd talle kurku kinni.

      Trooja kindlust piirati kavaluse ja salakavalusega aastaid. Erik jõudis sihile nelja kuuga. See juhtus otsekui iseenesest, kui ta oli Oljaga teatri ühiselamutuppa kahekesi jäänud. Nad lesisid ja jutlesid. Voodi oli kitsas ja kaks inimest ei mahtunud teineteise kõrvale kuigi hästi ära. Siis, tahtmatult, libises sulgkerge tüdruk Erikule peale. Võimatu oli meest mitte tunda. Ja Olja tundiski. Mees pressis tema sisse, läbi pükste. Hetke pärast istus Olja Eriku kõhu peal ratsukil ja asus tema särki ettevaatlikult lahti nööpima. Neiu pikad juuksed langesid mehe näole. Teise nööbi juures arglikud askeldused lõppesid. Mees ei mallanud enam oodata. Crescendo haaras ta oma võimusesse. Erik veeretas end põrandale põlvili ja pani pea voodis istuvale neiule sülle. Oljal oli seljas kodukittel. Selle hõlmade vahele, just sinna, kus pitsilised aluspüksid katsid häbet, peitiski Erik oma pea. Nüüd oli ta peateel, kus ei olnud enam ainsatki hoiatavat valgusfoori – miski ei takistanud edasiliikumist. Ta tõstis tüdruku kitlist välja. Ta oli veel suuteline eneseunustust talitsema ja viivuks nautima Olja alasti keha ilu.

      Erik koges, et vene tüdrukud on teistsugused. Erilised. Et nende malbus varjab harukordset temperamenti. Et nad on musikaalsed isegi voodis. Erik tunnetas, et kehade ühinemise ajatut rütmi ei kontrollinud mitte tema, kogenud naistekütt, vaid see pisike neiu, kelle süütust sügavkülm Siber oli kiivalt hoidnud – nad liuglesid edasi-tagasi pika ja lühikese noodi nõksuvas vaheldumises. See vaatus lõppes enneolematult õndsa finaaliga. Mees tundis end nagu nõidusest pääsenud prints „Pähklipureja” viimases stseenis, do-mažoori akord kõrvus.

      „Kas sa jätad mind nüüd maha?” küsis Olja. Baleriini hinges tuksles hirm, kas võtja ei osutu mitte Tšaikovski balleti alatuks Hiirekuningaks.

      „Rumaluke,” ütles Erik ja suudles tüdruku paljaid õlgu.

      Mõni kuu hiljem viis Erik, kes oli juba tõusnud hinnatud ooperisolistiks, vene neiu perekonnaseisuosakonda. Olja võttis kaasa oma kulunud vineerkohvri, kuhu mahtus ära kogu tema materiaalne elu, ning kolis abikaasa kahetoalisse kooperatiivkorterisse. Selle korteri oli Erikule ostnud tema isa, kui poeg Tallinnast Tartusse elama asus.

      Abielu venelannaga, kes rääkis eesti keelt sama naljakalt nagu ENSV juhtkond, oli Eriku vanematele pettumus. Eriku isas oli olnud peidus tubli annus rahvuslust, mis ei takistanud tal – koos abikaasaga, mõistagi – suviti Musta

Скачать книгу