LITMIR.BIZ

Скачать книгу

et neile meeldib inimestega suhelda. Keegi ei öelnud, et talle meeldib inimesi aidata. Aga see ei olnud ju ka arstiteaduskond.

      Ülikool päästis Hennu sõjaväe küüsist. Sõjavägi oma tölbi, väärikust vägistava distsipliiniga olnuks tema surm. Väljavaade sattuda sõjaväkke Hennu ülearu ei pelutanudki, ta teadis, et ei lähe sinna kunagi – pigem tapab end ära.

      Ülikoolis jõudis Henn arusaamisele, et üle kõige armastavad ajakirjandustudengid iseennast. Nad olid tundlikud noored – tundetuil olnuks mõttetu ajakirjanikuks pürgida –, aga eriti tundlikud olid nad kõige selle suhtes, mis puudutas neid endid. Ka Henn oli enesekeskne, kuid ta oletas, et mitte pealetükkivalt. Kursuseõhtud, ehitusmalev, teadusseltsid, komsomolitöö – ta ei olnud kusagil aktivist või esiletrügija.

      Juba kolmandal kursusel läks Henn Paavel palgalise korrespondendina lehetoimetusse tööle – noor perekond vajas sissetulekut. Henn oli ka ise imestanud, kuidas just tema, tagasihoidlik noormees, naisevõtuga nii varakult hakkama sai. Ja endale tunnistanud, et seesuguse otsustavuse taga polnud mitte kevadine seksuaaltung, vaid pigem ebakindlus, varajase sügise aimus. Mõju, mida talle avaldas ühe esimese kursuse bioloogi ilu – eriti tema suured silmad ja pringid rinnad – kasvas sama kiiresti kui hirm see tüdruk kaotada. Ingrid oli Hennu elus esimene tüdruk. Seepärast ei võinud Henn teada, kuidas üht tüdrukut endaga lahutamatult siduda. Ta tunnetas, et ümber piha hoidmisest üksi ei piisa. Niisiis veenis Henn Ingridit, et abielu on armastusele kindlaim pelgupaik. Seda keerulist ülesannet hõlbustasid mõned välised asjaolud – helesinised kuluvad Jamesi teksased, millised Henn oli ostnud ühelt tuttavalt, kes oli need püksid saanud Tallinnast meremeeste kauplusest, ning üks kolmekümne rubla eest täikalt ostetud ABBA vinüülplaat. Abba laulis „I Do I Do I Do I Do I Do” ja nemad suudlesid.

      Oma pulmapeol istus Henn suurema osa ajast nagu kipskuju. Talle ei meeldinud sunduse peale avalikult suudelda, kui karjuti „Kibe!”, ja talle ei meeldinud pulmavanema labased naljad. Henn vabanes pintsakust ja pingest alles pärast pruutpaari pulmavalssi, mille tarvis ta oli aegsasti ise makilindile võtnud võimalikult lihtsa tantsuloo, eksikombel küll rumba.

      Ajakirjanduspõllul ootas Hennu ees Laudalüürikuks kutsutud alkohoolik, ajalehe esikirjutaja, keda oli korduvalt leitud poriste vagude vahel magamas, viinapudel põues. Arstid olid populaarse ajakirjaniku auklikuks täksitud aju moodsa aparaadiga uurinud ning imestasid juba mõnda aega, kuidas see mees tähti ära tunneb. See, et ta suutis tähtedest sõnu, sõnadest lauseid ja lausetest ilusaid jutte kokku seada, oli ime.

      Lõpuks enam ei suutnud.

      Publitsisti koht jäi tühjaks.

      Hennule avanes nüüd soodne võimalus. Tema lähenemisnurk oli uudne. Tal oli oma trump – võime näha inimestes neid külgi, mida aastatepikkusest ajakirjanikutööst ruineeritud ajakirjanikel oli raske märgata. Ülemus – heatahtlik laisk mehike – soosis Hennu ja andis talle koguni õiguse avada oma autorirubriik pretensioonika nimega „Tavatut tavalises”.

      Henn kirjutas järjejutu raskesti kasvatatavate tüdrukute kolooniast. Ta kohtus nendega õues. Tüdrukud pakkusid Hennule suitsu. Henn ei olnud suitsumees. Kui olnuks, oleksid tüdrukud talle avameelsushoos välja lobisenud, kuidas nad kordamööda katlakütjale annavad. Uuuhhh… Hennul vedas, et ta ei saanud täit ülevaadet hukkaläinud tüdrukute sõnavarast. Ainuüksi ühe kolooniakasvandiku tähelepanek „Sul on lõua otsas päris isased karvad!” pani Hennu punastama. Kui teine tüdruk küsis, kas ta tohib noid udemeid katsuda, kiirustas Henn rindelt tagasi kaevikusse – direktori kabinetti. Järgmisel päeval ajas ta oma hõredavõitu habeme maha.

      Varsti edutati Henn elu osakonna juhatajaks, just nagu võinuks toimetuses olla ka surma osakond. Ent see-eest oli parteielu osakond ning selle taustal oli elu osakonnal kindel tähendus ja otstarve.

      Oma esimese täisküljelise portree kirjutas Henn Paavel konservitehase direktorist Tambet Alverist. Mees oli ainult neli-viis aastat Hennust vanem. Avaliku kuluaariarvamuse järgi oli ajastukohatult noor direktor jõuline ja sihikindel – küllap just seetõttu oligi ta edutatud viletsas seisus ettevõtet ära päästma. Kuivõrd Tambet Alver oli tipikas, siis pidi ta kahtlemata olema kalk tehnokraat ja pragmaatik.

      Hennu ei huvitanud ei konservid ega nende tootja saavutused, ta otsis noores ülemuses inimlikkust, omadusi, mis üllatanuksid lugejaid. Ta tahtis rohkem teada kunstiinstituudi üliõpilasest, kellega direktor oli äsja abiellunud. Selle mõtte eest teenis ajakirjanik Tambet Alverilt sajatuse: „Annan vastu vahtimist, kui mu naisest ridagi kirjutate.” Märksa lahkem oli direktor meenutama oma lapsepõlve: kuidas ta kaheaastasena puuriida alla jäi, kolmeaastasena kaevu kukkus, nelja-aastasena nimetissõrme kaotas (sõrme lõikas otsast rohuhekseldaja tera). Mees oli nendest õnnetustest jutustanud kuivalt, muu hulgas, otsekui kinda kaotamisest. Ajakirjaniku käsitluses võttis aga lapsepõlv emotsionaalsed, kogu elu mõjutanud fataalsed mõõtmed. Näputa poisike oli sunnitud paljustki loobuma (korvpallitrenn, akordionitunnid), paljudes ettevõtmistes nägema rohkem vaeva kui tema kaaslased.

      „Ma ei tunne ennast selles loos ära,” oli direktor telefonitsi ajakirjanikule kaevanud.

      „Kõik oli ju õige,” ütles Henn. Ta oli alati vältinud loo ilmumiseelset näitamist inimesele, keda see kirjatükk puudutas. Henn kartis, et siis ei jõuaks tema lugu eales trükki. Objekt võtaks tarvitusele avaldamist takistavad abinõud. Liiati tundus igasugune kooskõlastamine – sisuliselt heakskiidu kerjamine – alandav.

      „Noh, valet ei ole jah,” nõustus Tambet Alver. „Aga see lugu on ülearu lüüriline. Ma sulisen siin nagu helisev muusika.”

      Henn oli oodanud rängemaid etteheiteid, sest tollaste kommete järgi pidanuks juhtivale kaadrile tõsiselt lähenema. Isiklikest asjadest ei räägitud, liigne siirus võis kahjustada rääkija renomeed. Tehasedirektoril ei ole ühte sõrme! No ja siis? Mis ta kelgib sellega!

      „Hea küll. Näpuga ma teie peale näitama ei hakka,” muutus direktor omapärast huumorisoont ilmutades leplikumaks.

      Toila hotellitoas mõtles Henn Paavel, et juhused joonistavad inimese eluloo. Kui ta ei oleks konservitehase direktorist lugu kirjutanud, vaevalt sattunuks ta mitukümmend aastat hiljem siia spaasse. Henn oli Tambetiga juba ammu „sina” peal. See mees oli Hennu elu mitut moodi mõjutanud. Ka pärast seda, kui Tambet Alver oli kõige oma esimese miljoniga Tallinna kolinud, kuna ei suuremad rahavood ega ka ärimehe arhitektist elukaaslane polnud soostunud Tartusse tulema.

      Sekretär kinnitas portreeloo Tambet Alverist nööpnõeltega toimetuse kotiriidest autahvlile, kus külg külje kõrval, mõnikord üksteist ära varjates, seisid kolleegiumile meelepäraseks osutunud tööd. Henn ei näidanud välja rahulolu kiituse üle, aga kui tema lugu jäänuks kolleegidel märkamata, olnuks ta arvatavasti pettunud. Veel rohkem oleks noort ajakirjanikku kurvastanud, kui abikaasa ja vanemad poleks teda hea sõnaga tunnustanud. Ta vajas tugevat tagalat. Kodune heakskiit, eriti ema uhkus oma poja töö üle, oli õnneks garanteeritud.

      Siis tuli aasta 1984.

      Nüüd teadis Henn täpselt, et see oli 1984. aasta, sest lõpuks ometi saabus hotellituppa, õigemini tema tahvelarvutisse pretensioonika pealkirjaga loo „Armastus või armutus?” pdf-versioon. Kursusekaaslane oli olnud edukas jäljekütt.

      Henn ei olnud kunagi oma artikleid kääridega välja lõiganud ega neid arvutimällu salvestanud. Nagu poisikesena loodud luuletused ja näidendid, nii jäi ka ajakirjandustöö sellesse aega, kuhu ta kuulus. Henn ei võtnud midagi kaasa. Pealegi oli ta endist viisi täiuslikkusetaotleja, rahulolematu peaaegu kõigega, mis ta oli kirjutanud. See-eest teiste kriitikat oli tal raske taluda. Isegi nüüd, mitukümmend aastat hiljem.

      „Parem… kui te ei oleks üldse kirjutanud,” oli öelnud hommikumantlis naine, kellega ta pidi õhtul restorani minema. Henn ei mäletanud, et kunagi varem oleks teda tabanud sedavõrd karm, suisa purustav hinnang. Henn hakkas juba kahetsema, et oli selle naise õhtusöögile kutsunud.

      Naise nime Henn ei mäletanud ega saanud seda teada ka artiklit üle lugedes – nimed olid välja jäetud. Jumal tänatud, kiitis Henn oma toonast diskreetsust. Aastate tagant hinnates tundus talle, et lugu oli hoolikalt tasakaalustatud: kõigile konfliktis

Скачать книгу