LITMIR.BIZ

Скачать книгу

talve ja kõige rängemad katsumused.” Erik nautis võimalust muuta teda ümbritsevaid inimesi õnnelikumaks.

      Tädipoeg Hennule pajatas Erik:

      „Jah, mul on olnud nooruses palju naisi. Oojaa! Aga nüüd vajan ma suhet ainult ühega. Vajan naist, kes vajaks mu käsivart, millele toetuda. Käsivart, mitte juurikat. Mõistad? Vajan naist, kes toob tuppa sisenedes kaasa sooja õhuvoolu, aga mitte tuuletõmbuse.”

      „Mõistan,” mõistis Henn. „Aga mõistan ka neid, kes on eluaeg ühe naise küljes rippunud ja hakkavad vanas eas paljusid taga ajama.”

      „Ei ole midagi naeruväärsemat kui noort tüdrukut taga ajav armunud vanamees,” sõnas Erik.

      „Tagaajamine ei tähenda tingimata armumist,” õigustas Henn. „See on nagu viimane tiivasirutus enne mahakukkumist. Ja võib ka nii olla, et vanem mees naudib noore naise ilu üksnes esteetilises mõttes. Paitab silmadega, nagu väljendub mu tuttav literaat Andreas Wiik. Mis selles halba on?”

      „Kui see ei ole naeruväärne, siis on see kurb.”

      „Ka kurbus võib olla ilus. Kas sina oled nüüd õnnelik?” küsis Henn.

      „Olen üleni õnnelik,” kinnitas Erik.

      Ta oligi.

      „Tead, miks ma ei vaja kahekümneaastast tibi,” ütles Erik. „Ma olen nii kõva täkk, et isegi vanemad naised ajavad mu perutama.”

      „Tõesti?”

      „Ah, see oli mage nali,” ohkas Erik. „Võib-olla olen seksist tüdinud. See pole enam oluline.”

      „Ei usu. Erik, see, mis sa enne ütlesid, oligi kogu tõde,” sõnas Henn tähtsalt. „Sina ei pea naisi hindama nende vanuse järgi. Iga naine on sinu jaoks naine. Kas sa mäletad Eda, Haapsalu Eda?”

      „Muidugi mäletan, aga tema…”

      „Tema oli sinust ju palju vanem.”

      Erik oli sõnatu. Nagu siis, kui ta esimest korda, ja esimest korda edutult, oli püüdnud naisterahvaga vahekorda astuda. Edaga.

      „Mu praegusel abielul pole Edaga mingit pistmist,” tõrjus Erik.

      „Me ei tea, mis me saatust mõjutab,” nohises Henn.

      „Kogu tõde on see, et kui naised muutuvad aastate jooksul targemaks, siis mehed lapsikumaks,” võttis Erik otsad kokku.

      „Võib-olla,” leppis Henn kompromissiga. „Aga sinu kohta see ei kehti.”

      Erik oli varemgi endamisi juurelnud põhjuste üle, miks see vanem naine – mis vanem, eakaaslane ju! – oli talle meeldima hakanud. Võib-olla oli selles armusuhtes siiski ka vaevumärgatav piisk kaastunnet, mida Erik ei tahtnud endale tunnistada. Kaastunnet selliste naiste vastu, kes on üle elanud sünnitamise valud, pühendunult lapsi kasvatanud ega ole teeninud meestelt õiglast tähelepanu. Aga kas seda laadi kaastunne väljendab üksnes mehe omakasupüüdmatut lugupidamist nende sümpaatsete inimolendite vastu? Mitte ainult. Erik uskus, et meestel on kõigepealt vaja omaenda hingest kaastunne üles leida, sest see muudab nad tugevamaks. Just kaastunne andis elujõudu ja inspiratsiooni Eriku muusikapaleusele, valude laulikule Verdile, kelle kuulsad ooperid on loodud ennastohverdavate naiste – Gilda, Violetta, Leonore, Aida – auks. Erik võis suurustlemata üldistada, et ka tema armastas naisi. Peaaegu kõiki.

      Ent kusagil väga sügavas hingesopis oli peidus veel üks tõde, mis Erikule haiget tegi. Olja. Eriku eelistused ei olnud lähtunud jaatusest, vaid eitusest. Olja eitamisest. Erik oli ajapikku märganud, et tema kolmas naine oli baleriini vastand, peaaegu kõiges. Ei parem ega halvem Oljast, aga temaga võrreldamatu. Ning just sellisena vaigistaski Eriku kolmas naine tema valu, aitas edasi elada. Erik armastas kõiki naisi, sest ta oli ilma jäänud ühe naise armastusest.

      Otsekui vastukaaluks kodusele tuulevaikusele ägestus juhtiv solist teatris aina sagedamini. Eriti sageli prõmmis ta direktori kabinetis. Tema meelest oli administratsioon oma tasku täitmisele pühendunud, etendusi valesti planeerinud, repertuaari valikul puusse pannud.

      „Kas see, mida me teeme, on kunst?” küsis ta kunstinõukogu koosolekul ärritunult. „Kas me vaimustame ja õilistame inimesi? See, mida meie teeme, on haige ekskrement!”

      Erik oli läinud marru, kui Orffi „Kuu” peamine rekvisiit – Kuu – etenduse käigus laest kolinal alla sadas, mistõttu üks näitleja sai käele marrastuse ning etendus tuli kümneks minutiks katkestada. Kuud ei õnnestunudki enam oma kohale kinnitada. Erik ei nõudnud mitte ainult lohaka lavatöölise, vaid ka lavastusala juhataja vallandamist, sest etenduse katkestamine olevat enneolematu blamaaž. Mõned kolleegid toetasid Erikut avalikult, mõned pärast koosolekuid isekeskis, kõige rohkem oli käegalööjaid. Leiti, et teatris võib kõike juhtuda („Ei või!” oli Eriku seisukoht) ning ülemustega tüli norida on mõttetu („Ei ole!” kuulutas Erik).

      Lisaks korralagedusele teatris tegi Erikut närviliseks veel üks asi: teda vaevasid rahamured, mida ta koduseinte vahel ei tahtnud tunnistada ega välja näidata. Kahetoalise korteri vahetamine kolmetoalise vastu oli võimalik ainult pangalaenu abil, mille pitsitust Erik oli järk-järgult aduma hakanud.

      Aga pitsitus ei tulnud mitte ainult pangast.

      Tädipoeg Hennu sünnipäevapeol lõi talle külge kunagi konservitehast juhtinud ärimehe Tambet Alveri abikaasa Kai. Ärimehel ei olnud sellest sooja ega külma, kui tema naine ooperilaulja põske paitas. Erik – vana kala naistega suhtlemisel – tundis poisikeselikku kohmetust. Kai oli just saabunud Baden-Badeni tervisvetelt. Ta oli puhanud ja erk.

      „See on ikka midagi muud kui Haapsalu haisev muda või Laulasmaa kloor,” kudrutas ta. Kai ei olnud ise kunagi Haapsalu või Laulasmaa spaasse sattunud.

      „Muidugi,” kiitis Erik viisakalt takka. Tema oli ainult Haapsalus käinud.

      „Aga kas te teate, kus on kõige parem koht šopata?” patras Kai vahetpidamata edasi. „Arvate, et Helsingi? Jumal hoidku – igav ja üksluine linn. Pariis ja London on laialivalguvad – Lafayette rahvast täis, Harrods steriilne. Barcelona on liiga tujukas, kuigi kaubavalik on põnev. Teate, minu lemmiklinn on Viin, usute või mitte.”

      „Usun küll,” kostis Erik segadusse aetuna. Viin oli juhtumisi Eriku unistuste linn. Kui ta saaks kordki elus Wiener Staatsoperit külastada, oli ta aeg-ajalt õhanud. Oojaa. Rahakott seadis Viini-unelmale tõkked ette.

      „Milliseid brändipoode võite leida Kärntnerstrasselt!” jätkas ärimehe naine. „Valentino, Bonita, Gucci, Sisley, Palmers, Marionnaud. Fantastiline!”

      Nüüd sekkus vestlusse ka Tambet Alver.

      „Viin on vist ainus linn, kus ma koos naisega šoppamas olen käinud. Õudne viga!” jutustas ärimees õhinal. „Õnneks leppisime kokku, et läheme eri suundades. Mul oli vaja talle midagi jõuluks osta. Mõtlesin, et öösärgi. Aga õiget suurust oli võimatu valida. Small, medium või large – kust mina tean. Ju mul oli seal poes nii loll nägu ees, et müüja astus ligi ja pakkus oma abi. Tema number olevat nelikümmend – võrrelgu ma tema keha oma naise omaga ja tehku sellele vastavalt otsus. Silmitsen siis toda müüjat – oli sihuke tugeva kondiga Tirooli talunaine, uurin pealaest jalatallani, aga otsustada ei suuda. Ütlen müüjale, et kuivõrd tal on riided seljas, ei saa ma tema kehast suuremat sotti. „No nii palju fantaasiat peaks teil ikka olema,” ütles tema vastu. Ei olnud suu peale kukkunud. Mina ütlesin seepeale, et talle oleks parem, kui ma ei kujutaks midagi ette…”

      „Kus teie sisseoste teete?” küsis Kai Teemusk-Alver äkitselt vahele. Ta pöördus Erik Roosi poole, nagu poleks ta oma meest olemaski.

      „Noh… Põhiliselt Prismas ja Rimis.”

      Seltskond, kes oli jäänud Alverite ostuelamusi kuulama, puhkes heatahtlikult naerma. Erik oli öelnud tõtt, aga ennast nõrkemiseni eksponeeriva Kai Teemusk-Alveri suhtes mõjus see vaimuka irooniana.

      „Nojah, muidugi, laulja ei lähe Viini šoppama, vaid muusikat kuulama,” kädistas Kai ja istus Erikule lähemale.

      „Jah, me

Скачать книгу