LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sai läbi, leidsid ka muiduvahtijad omale muud tegevust. Turuplats lõi uuesti sumisema ja keegi ei pööranud meile enam tähelepanu.

      Mees tuli meie juurde, naeratas, vaatas mulle silma ja ütles: „Tere, Garret!”

      Mul ei jäänud üle muud kui vastata: „Tere ise ka, Bass.”

      „Tere, Garret!”

      „Tere ise ka, Bass,” vastasin ma laisalt, paotades üht silma.

      „Muudkui põõnad?”

      „Mh-mh.”

      „Süüa tahaks.” Bass krimpsutas nägu ja patsutas oma kõhtu.

      „Mis see minusse puutub?”

      „Sa oled ju mu sõber.”

      „Selge see, et olen. Kuid sul on aeg õppida kõhupoolist hankima ka muudmoodi kui prügikalaga täringuid ja kaarte mängides!”

      „Häh!” Bass ohkas pettunult ja istus põhukoti servale. „See, et sina oled juba kaksteist ja mina alles üksteist, ei tähenda veel, et sa targem oleksid.”

      „Kui see pole nii, siis miks sa tuled mind oma kõhumurega tüütama?” mühatasin mina.

      „On üks tööots.”

      „Noh?” Ma lõpetasin lae uurimise ja tõusin istuma.

      „Üks tüüp mängis siin Kra juures täringuid…”

      „Kuidas sina sinna sisse said?” imestasin ma.

      Me ei olnud mängupõrgus teretulnud. Kra ei saanud meiesugustest vargapoistest mingit tulu. Me oleme vaid jalus ja puistame viisakate kundede taskuid.

      „Vaat sain.” Bass ajas oma sinised silmad kavalalt kissi.

      Ega Bassi ilmaaegu Nihverdiseks hüütud. Ta nihverdas end kuhu tahes sisse – ja paraku sai oma vempude eest ühtelugu vastu kukalt.

      „Mis selle tüübiga siis on?”

      „Aa! Ühesõnaga, ta mängis Kraga täringuid ja võitis kolm kuldmünti!”

      Ma vilistasin kadedalt. Mul on ainult üks kord õnnestunud mööduja taskust kuldmünt napsata ja tookord elasime me Bassiga kaks kuud lahedasti. Aga siin on lausa kolm tükki korraga!

      „Sa arvad, et sa suudad need temalt üle võtta?” küsisin Bassilt ettevaatlikult.

      „Mina vist ei suuda, aga sina suudad küll,” tunnistas sõber virila muigega.

      „Või nii,” sõnasin ma tusaselt. „Ja kui asi läheb nihu, siis kukun mina sisse, mitte sina.”

      „Ära pabista,” rehmas Bass muretult. „See tegelane paistab üsna lihtsameelne olevat. Kui tarvis, tulen appi. Me oleme ju meeskond.”

      Selles oli tal õigus. Nende kahe aastaga, mis me oleme teineteist tundnud ja Eeslinna agulites elutsenud, oleme me üheskoos paljugi läbi elanud. Ja meil on olnud sel ajal nii paremaid kui ka kehvemaid päevi.

      Minuga võrreldes ei olnud Bass kuigi osav tänaval käijate taskuid tühjendama. Tal polnud kukrute napsamise peale vähimatki soont ning see koorem langes täielikult minu õlule. See-eest oli Nihverdisel teisi andeid: ta suutnuks kas või Nimetamatul naha üle kõrvade tõmmata, ükskõik keda ligimest tüssata ja pügada, teha sohki täringu- või kaardimängus ja müntidest raske taskuga töllmoka mulle ette ajada.

      „Sul on hea rääkida,” ei olnud ma nõus.

      „Sa ei peaks sedasi nina vingu ajama. Kas ma olen kordki sulle valesöötu andnud?”

      „Hea küll,” ohkasin ma. „Kus see sinu kuldaväärt härra on?”

      „Istub Räpases Kalas ja kallab veini kõrist alla.”

      „Lähme, näita teda mulle,” ütlesin ma vastumeelselt.

      Meil oli veel alles üks hõbe- ja viis vaskmünti ning kaelaga riskida polnuks mõtet, kui kaalul polnuks kolme kuldraha. See oli seda väärt, et koti pealt maha ronida ja külma kätte minna.

      Lipsasime vanast vildakil osmikust, mis oli koduks enam kui kahekümnele hingele, välja. Siin elasid samasugused kodutud hulgused nagu meie.

      Avendum oli varakevade võimuses. Lumi oli veel maas, öösiti paukus sama käre pakane kui jaanuaris, mil paljud peavarjuta inimesed külmusid tänaval surnuks. Ent siiski, hoolimata külmast ilmast, hallist taevast ja suurtest hangedest, oli õhus tunda kevadet.

      Vaevumärgatavalt küll, aga juba lõhnas puhkevate pungade, vulisevate ojakeste ja pori järele.

      Just, pori! Ei tea kuidas tekkis Avendumi Eeslinna igal aastal pori. Ent pori on muidugi tühiasi, väike ebameeldivus, ei enamat. Peaasi, et varsti läheb soojaks ning ma saan lõpuks seljast visata selle surmani äratüüdanud ja viiest kohast katkise koerakasuka, mille ma mullu novembris ühe purjus tallipoisi tagant olin pätsanud.

      See hoidis mind truult kogu talve soojas, kuid ma ei olnud seda kandes nii osav ja väle ning see pealesunnitud kohmakus oli mind mitmel korral parajasse plindrisse viinud. Mineval nädalal oleksid vahid mu äärepealt kinni nabinud, sest ma takerdusin omaenda riietesse.

      Räpane Kala, aja survel längakile vajunud tavern, asus otse Eeslinna südames, Hapude Ploomide platsi lähedal. Mitte ükski normaalne inimene ei lähe Kalasse kõhtu täis parkima – hapu vein ja lutikate rohkus peletavad peenema publiku eemale.

      Me jäime seisma tänava teisel poolel, otse taverniukse vastas.

      „Oled sa kindel, et see vennike on ikka veel seal? Mida tal oleks teha selles urruaugus, kui endal on taskus kolm kuldraha? Kas paremat kohta ei leidnud?”

      „Ju siis ei leidnud,” pobises Bass. „Ta on siin, tema ees oli laual kaks veinikannu. Ma ei usu, et ta jõudis selle ajaga, mis ma sinu järel käisin, need tühjaks kaanida.”

      „Sa lihtsalt ei tea, kui kärmed on mõned klaasi kummutama,” vaidlesin talle vastu. „Ta võib olla siit juba penikoorma kaugusel.”

      „Garret, alailma sa paanitsed tühja-tähja pärast,” turtsus Bass. „Ma ütlen sulle, et ta istub siin!”

      „Olgu,” ohkasin ma. „Ootame siis ja vaatame.”

      Ning me asusime ootama. Kuid oodata külma käes, olgugi mitte väga krõbedaga, ei ole väga meeldiv tegevus. Iga kord, kui kõrtsiuks avanes, kargasime Bassiga püsti, kuid iga kord osutus mees valeks.

      „Kuule,” ei pidanud ma pärast kaht tundi passimist vastu, „ma olen kringliks külmunud!”

      „Arvad, et mina ei ole? Ma olen samamoodi üdini läbi külmunud, kuid see mees on raudselt seal!”

      „Me ootame veel pool tundi ja kui ta välja ei tule, siis ma kaon,” ütlesin otsustavalt.

      Bass ohkas tusaselt.

      „Äkki ma lähen sisse ja kontrollin?”

      „Jaa-jaa, puudub veel, et Kra sulle kolki annaks. Püsi paigal!”

      Külm noolis ahnelt sõrmi, seetõttu hakkasin jalalt jalale hüppama ja käsi kokku lööma, püüdes kas või nõnda endale sooja teha. Bass ütles veel paar korda, et läheb taverni ja kontrollib, kuidas kolme kuldraha omanikul läheb, kuid pärast lühikest vaidlemist minuga jäi siiski paigale.

      „Äkki on vend end pikali joonud?” küsis mu sõber kõhklevalt, kui mulle hakkas tunduma, et sõrmed on jääpurikateks muutunud.

      „Võib…olla,” vastasin hammaste plagisedes. „Ma ei taha enam muud kui sooja saada.”

      „Seal ta on!” ütles järsku Bass ja näitas sõrmega mehe poole, kes sel hetkel kõrtsist välja astus. Ma vaatasin teda hindavalt ja langetasin otsuse: „Töllmokk.”

      „Ma ju ütlesin,” sõnas mu kambajõmm nina luristades. „Oh, nüüd me alles hakkame elama!”

      „Vara rõõmustad,” ütlesin ma tulevast ohvrit pilguga saates. „Kas uurisid välja, kus ta raha hoiab?”

      „Mh-mh.

Скачать книгу