LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oiatas üsna valjusti, andes mõista, et armastusväärsused ja küsimused tuleks jätta pärastiseks, kui tema hambavaluprobleem on lahendatud. Meister Pito heitis tusasele päkapikule imestava pilgu, kuid ei saanud vihjest kahjuks aru.

      „Elame tasapisi, tuleme kuidagimoodi ots otsaga kokku.”

      „Ära tule meile oma vaesusest rääkima!” muigas Ell. „Sa oled selle poole aastaga, mis me pole sind näinud, veel paksemaks läinud!”

      „Kus sa sellega!” kukkus kõrtsmik Miralissa ihukaitsja sõnade peale protesteerivalt kätega vehkima. „See on puha muretsemisest! Näe, treš Miralissa on mu asutusse uusi teelisi toonud, aga kus on need, kes käisid siin mineva aasta? Ma näen ainult härrasid Egrassat ja Elli.”

      „Neid pole enam,” vastas Miralissa vastumeelselt.

      Loo seda osa ma ei tea, kuid olen nendest lausekatketest, mis tumehaldjatar on minuga vesteldes pillanud, järeldanud, et kõik temaga koos Zagraba laantest teele asunud kaaslased peale Egrassa ja Elli jäid lumistele Jäänõelte väljadele. Tühimaalt pääsesid eluga tulema ainult kolm haldjat ja Onkli rühm, kelle saatel Miralissa oligi Avendumisse jõudnud.

      „Milline õnnetus!” hüüatas trahteripidaja käsi murdes. „Kuidas siis nii?!”

      „Ehk näitate parem meile toad kätte, meister Pito,” sõnas Egrassa.

      „Oo!” Kõrtsmik sai aru, et oli puudutanud valusat teemat. „Palun alandlikult uudishimu pärast vabandust! Tulge mu järel, armulised härrad. Ühe teie kaaslase jõudsin ma juba majutada. Kallasin talle õlut ka.„

      „Kelle te majutasite, armuline meister?” küsis Markauz kahtlustavalt, tõmmates silmad vidukile ja pannes käe mõõgale.

      „Kas ma tegin midagi valesti?” ehmus trahteripidaja, jäädes seisma nagu naelutatud. „Ta tuli ja ütles, et on koos teiega ja…”

      „Kes tuli?” katkestas teda krahv Alistan.

      „Mina tulin, milord Markauz, mina!” Trahteri uksele ilmus Röökur, õllekruus käes.

      „Ohoo!” Arnh tõmbas kopsud õhku täis. „Kiire kui välk! Ma ootasin sind alles õhtuks.”

      „Kuidas sõbrataril läheb?” küsis Laternamees Röökurist mööda minnes ja astus vastust kuulmata kõrtsiuksest sisse.

      „Ma ei käinud sõbratari juures!” üritas Röökur lootusetult vastu vaielda.

      „Just! Sa käisid seenel!” Ümiseja järgnes Mumrile.

      „Astuge sisse, härrased, astuge sisse!” kutsus Pito, tundes jalge all taas kindlat pinda. „Kõik toad on juba valmis seatud!”

      Kil-Kli libistas siniste silmade pilgu üle meie seltskonna ja küsis: „Ega keegi vastu ole, kui ma lähen Garreti ja Laternamehe tuppa?”

      Vastuolijaid mõistagi polnud. Kõigile meie salgas oli teada rahvatarkus: mida kaugemal paharetist magada, seda rahulikum uni. Kui Kli-Klid pole naabruses, pole vaja karta, et saad kõige ebasobivamal hetkel kaela ämbritäie külma vett.

      „Tuled ka või?” Kli-Kli seisatas kõrtsiuksel ja vaatas minu poole.

      „Mh-mh,” mõmisesin vastu ja astusin üle asutuse läve.

      Kõrtsituba oli väiksema väljaku mõõtu. Küünaldega lühtrid lae all, tugevad nikerdatud seljatugedega toolid, pikad pingid ja toekad lauad. Ühel seinal rippus suur, tervest puutüvest voolitud öökullikuju. Silma hakkasid ka üles viiv trepp, lett ja tugev tammepuust köögiuks.

      „On teil palju kostilisi, meister Pito?” küsis krahv Markauz, tõmmates nahkkindad käest ja heites need lähimale lauale.

      „Mitte kedagi peale teie,” ütles trahteripidaja silmagi pilgutamata.

      „Või nii?” kergitas kuningliku kaardiväe kapten imestunult kulmu. „Kas äri läheb tõesti nii kehvasti?”

      „Ärge muretsege, milord!” Kõrtsmik naeratas kavalalt. „Treš Miralissa on trahteripidamise kaks aastat ette kinni maksnud.”

      „Me otsustasime teha Õpetatud Öökullist sellise asutuse, mida teie, inimesed, kutsute staabiks,” ütles Egrassa Pito sõnade selgituseks. „Mu nõbu maksis meister Pitole, et ta ei võtaks praegu rohkem majulisi. Meil on ilma teiste kostilisteta lahedam olla.”

      „Meister Pito,” sõnas Mumr, toetudes oma hiiglaslikule kahekäemõõgale, „kuidas oleks õllega?”

      „Saab kindlasti!” kinnitas kõrtsmik innukalt. „Ainult tõmmake see kolakas, kulla härra, mis te mu põrandasse surusite, välja, muidu rikute mu asutuse väljanägemise.”

      „Ja õlle juurde võiks saun olla,” torkas Onkel vahele.

      „Ja küpsetatud põrsas,” lisas Meekärg.

      „Kõike saab, suisa viie minuti pärast!” Trahteripidaja kiirustas teenijaile käsklusi jagama.

      Ma läksin kaugemasse lauda, naaldusin mõnuga toolileenile ning otsisin mõningase kõhklemise järel kotist välja Hrad Speini plaanid. Ma polnud seniajani saanud mahti sügavate maa-aluste kalmelabürintide kaarte lähemalt uurida. Nüüd lõpuks oli mul vaba hetk võtta ette kirjarullid, mis ma olin sihukese vaevaga hankinud.

      „Garret, aitab paberite vahtimisest! Küll jõuad veel! Tuled sa meiega?”

      „Kuhu?” küsisin ma pilku Kli-Klile tõstes.

      „Viime Hallase habemeajaja juurde.”

      „Me ei saada ju teda viimsele teekonnale. Milleks teil mind tarvis on?”

      Kli-Kli tuli mulle lähemale, vaatas vandeseltslaslikult ringi ja sosistas:

      „Deler ütleb, et päkapikk kardab hirmsasti. Meil tuleb teda kinni hoida.”

      „Siis võtke Meekärg,” püüdsin ma narrist lahti saada. „Ta on piisavalt tugev, et hoida kinni viit päkapikku. Aga minule on mu hambad selleks liiga kallid, et lasta Hallasel neid rusikaga taguda.”

      „Ei Meekärg enam oma tagumikku pingilt kergita,” kostis paharet tusaselt. „Arnh, Laternamees ja Ümiseja lähevad linna jalutama, haldjaid ja Alistani võidki paluma jääda – nad on ametis retke järgmiseks osaks moona otsimisega. Röökur ja Onkel kulistavad nüüd õlut, seni kuni lähevad lõhki. Keda teist on mul kutsuda peale sinu?”

      „Kutsu Angerjas.” Ma nookasin tõmmu garraklase suunas.

      „Ta tuleb nagunii kaasa.”

      „Arvad siis, et temast sul ei piisa?”

      Pärast pikka rännakut ei põlenud ma just soovist veel kuhugi minna.

      „Garret, ära aja kiusu! Deler tahab nii väga, et sa tuleksid.”

      Ma urisesin pahareti peale, kuid korjasin siiski paberid laualt kokku, keerasin need drokri sisse ja toppisin kotti tagasi.

      „Lähme juba!” sisistas Hallas, kui me Kli-Kliga tema juurde läksime.

      „Garret,” sõnas Miralissa malbelt, „ära unusta oma vibupüssi trahterisse jätta.”

      H’san’kori päralt! Ma olin oma pisikese sootuks unustanud!

      Mitte kuidagi ei tahtnud sellest hinnalisest ja nii vajalikust esemest lahkuda. Ilma vibupüssita seljal tundsin end palja ja kaitsetuna.

      „Ja pistoda jäta ka siia,” sõnas Ell, jälgides, kuidas ma relva Onklile ulatan.

      „Jah, Garret, pistodast pead samuti lahkuma,” kinnitas Onkel.

      „Me anname sulle midagi vähem silmatorkavat. Kuidas oleks kahvliga?” itsitas Kli-Kli.

      „Miks ma pean pistoda maha jätma?” küsisin ma, eirates Kli-Kli torget ja vaadates otsa Miralissa kollaste silmadega k’lissangile.

      „Sest see oleks linnavahtidele nagu lihakäntsakas impeeriumi koertele. Selle tera on lubatust pikem.”

      Pidin

Скачать книгу