LITMIR.BIZ

Скачать книгу

taga lõi veel valjemini käratsema.

      „Mis asja?!”

      Värava juurest sammus meie poole morni näoga sõjamees, mundrist sai aru, et kapral. Ta polnud ilmselgelt kena jutuajamise tujus.

      „Pea hoogu, Miis,” peatas jutukas valvur kaprali, hoolimata tolle auastmest. „Kas sa ei näe, et leedi haldjatar soovib uudiseid kuulda?”

      Kui kapral meie kirjut rühma lähemalt nägi, pidi tal jalg alt ära minema. Roheline siniste silmadega paharet, kolm tumehaldjat, sünge rüütel, üheksa sõjameest, kellest üks oli justkui kurja moega päkapikk ja üks totaka kõvakübaraga härjapõlvlane. Pluss mingi kõhn, ilmselgelt varganäoga tegelane. Sihukest kampa ei kohta linnas just iga päev.

      „Ah soo…” venitas kapral sõnu otsides. „Noh, kui nii, siis…”

      „Me ei taha teid kinni hoida,” sõnas Miralissa järjekordse naeratusega. „Me võime siis läbi minna?”

      Haldja naeratus võib kogenematu inimese pikaks ajaks paigale naelutada, eriti kui ta ei ole varem näinud haldjate kihvu, mis alahuule alt kui kaks valget noatera välguvad.

      „M-muidugi te võite m-minna.” Kapral viipas värava poole, et vahid meid läbi laseksid. „Kuid pidage meeles, et linna piires võivad relvi kanda ainult linnavahid ja haldjad!”

      „Aga aadlikud ja sõdurid?” kergitas seni vaikinud Angerjas imestunult kulmu.

      „Lubatud pikkusega pistodasid ja nuge – see on ainus erand.”

      „Kuid me oleme kuninga teenistuses! Me pole palgaüksus!”

      „Mul on kahju, kuid seadus on kõigile üks,” lõikas kapral halastamatult vastu.

      Ma olen sellest seadusest kuulnud. See kehtestati umbes kolmsada aastat tagasi. Tol ajal puhkesid Rannengis taplused metsapõlengute kiirusel. Aeg oli rahutu, kolm aadliperet kisklesid võimu pärast ning kui kuningas, jätnud tähtsad riigiasjad kus seda ja teist, ikkagi madinasse sekkus, oli laipu tänavatel rohkem kui Sorna väljal pärast päkapikkude ja härjapõlvlaste lahingut.

      Pooled krahvid, parunid, markiid ja muu rämps, kelle soontes voolas aadliveri, jäid lebama tänavatele. Kuid teine pool jäi kahjuks alles ning Kuldid, Oburid ja Ööbikud ning nende poolehoidjad ihuvad tänase päevani üksteise peale hammast.

      Ja nüüd siis igaüks, kes kannab linnas kaasas käelabapikkust tera või, Sagot hoidku, vibupüssi, riskib saada väga suure trahvi ja paar puhkepäeva ebamugavas vangikongis. Viimane asjaolu oli härradele aadlimeestele suurepäraseks kainestavaks vahendiks. Veetnud natuke aega niiskes ja talumatult trööstitus kohas, muutusid milordid tasaseks ja vaguraks nagu lambukesed… Seniks, kuniks.

      „Kuidas siis nii…!” hüüatas Laternamees, kelle süda ja hing tõstsid kohemaid säärase seaduse vastu mässu.

      Mumr ei lahkunud oma suurest kahekäemõõgast mitte kuskil, nüüd aga tuli välja, et Rannengis peab pika tera meister hirmsa relva ära peitma ja piirduma noajupatsiga.

      „Ma isegi ei küsi teilt, mis asjus te meie linna saabusite ja millist koda hakkate siin teenima,” lausus linnavaht, heites meile paljutähendusliku pilgu.

      „Me ei kavatse ühegi aadlikoja teenistusse astuda,” nähvas milord Alistan.

      „Mul ükskõik, milord rüütel.” Kapral tõstis mõlemad käed lepituse märgiks. „Kui ei kavatse, olgu nii. Teil on see õigus. Ainult et esimene mõte, mis tuleb pähe, kui näed linnas relvastatud salka, on see, et mingi koda on palganud oma teenistusse veel mõned kõrilõikajad.”

      „Kas Rannengis on jälle rahutu?” küsis Miralissa, heites paksu tuhkhalli patsi üle õla.

      „Pisut,” noogutas sõdur. „Ööbikud ja Kuldid korraldasid hiljuti Ülalinnas kähmluse. Kaks parunit lõigati kaelast nabani lõhki. Mm-mm… Palun vabandust, kui ma teie tundeid riivasin, leedi haldjatar.”

      „Ei, mitte sugugi, ja tänan vastuste eest, armuline. Nii et me võime läbi minna?”

      „Jah, mileedi. Siin on teile paber, mis aitab teil vältida patrullide küsimusi.” Kapral võttis vööl rippuvast puutoosist kokku rullitud asjakirja ja ulatas haldjatarile.

      „Siin on öeldud, et te saabusite just nüüdsama meie kuulsusrikkasse linna. Tere tulemast!”

      „See on teile. Teenistusvalmiduse eest.” Egrassa kallutas end hobuse seljas allapoole ja pistis kapralile pihku mündi.

      „Suurim tänu, teie hel…” alustas vaht, kuid kui ta nägi, millise mündi haldjas talle andis, kangestus ta paigale nagu kivikuju kuninga pargis.

      Mitte iga päev ei saa kapral hoida käes täiskullast münti. Aiman, et täna tuleb vahtide majas pidu ning keskööks on kõik linnavalvurid lääbakil.

      Jätnud selja taha tumehaldja heldusest rabatud ja üliväga rõõmsad vahid, ratsutasime viimaks väravast sisse.

      Linnavärava juurest algavast põiktänavast keerasime laiale teele, mis viis päris linnasüdamesse. Trahter, millest Miralissa oli meile rääkinud, asus ühel küngastest ning kogu tee sinna vahtisin ma hoolega ringi, uurides ümbrust.

      Kevadsõjas langenud Rannengi kaitsjatele püstitatud mälestusmärgi juures peatas meid vahipatrull, kuid nähes kaprali antud paberit, jättis meid pettunult rahule.

      „Nõndaks,” ütles järsku Röökur. „Ma pean minema sugulasi kaema. Kohtume kõrtsis!”

      „Ega tal ei juhtu sõbratari olema?” küsis Arnh kavala muigega.

      Röökur heitis pikale kiilakale sõjamehele imestunud pilgu ja küsis: „Kellel?”

      „Kes millest unistab,” ohkas Ümiseja tülpinult. „Te võiks mitte eitedest mõelda, vaid sellest, mida me edasi teeme.”

      „Toida oma hiirt!” vastasid Röökur ja Arnh kooris.

      „Ma toidan ju, ärge muretsege,” tõrjus Ümiseja mõlemat loiult ning tõstis lingi ühelt õlalt teisele. „Ainult ütle Onklile, muidu saad pärast peapesu.”

      „Ammuilma ütlesin. Näeme!”

      „Tervita sõbratari!” hüüdis Arnh, kuid Röökur oli juba kadunud inimsumma, jätnud oma hobuse Laternamehe hoolde, keda säärane kingitus sugugi ei rõõmustanud.

      Rahvast oli ümberringi murdu nagu guule mahajäetud kalmistul.

      „Kas neil on mingi pidu või?” porises Laternamees, vahtides rahvast mitte kõige sõbralikuma pilguga.

      „Või veel!” vastas kõiketeadja Kli-Kli. „Ülikoolis on eksaminädal. Terve linn pidutseb.”

      „Oskasime ikka hea aja valida,” sõnasin ma tusaselt. „Ma ei salli rahvakogunemisi!”

      „Ma arvasin, et sa oled varas,” tähendas paharet.

      „Olengi,” kostsin ma, taipamata õieti, kuhu kuninga narr tüürib.

      „Ma arvasin, et vargad armastavad rahvamurdu.”

      „Miks ma peaksin trügimist armastama?”

      „Ma arvasin, et inimsummas on hõlpsam kukruid näpata,” vastas Kli-Kli õlakehitusega.

      „Pole minu tase!” turtsatasin mina. „Mina kukrutega ei jända, mu kallis tola.”

      „Mh-mh, sa jändad tellimustega,” itsitas vastik kurinahk. „Tead mis, Garret-Barett, minu meelest on mündipuruga kukrute näppamine igal juhul etem kui see tellimus, mis sul praegu on.”

      „Mine tüüta Hallast,” urisesin ma.

      Kli-Kli oli torganud mu valusasse kohta. Aga tühja kah, nüüd pole midagi parata. Ma võtsin tellimuse vastu – ilmselt pani hirm mul tookord kruvid logisema – ja tagasiteed enam pole.

      „Garret!” katkestas Laternamees mu mureliku mõlgutuse. „Miks sa nii norgu vajusid?”

      „See on tal tavaline meeleolu,” sekkus kuninga narr hoolimatult

Скачать книгу