LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Meie poole jooksis ägedalt käega vehkides hästiriietatud nooruk.

      „Kindel see, et ta hüüab meid,” ütles Angerjas ja jäi seisma.

      „Mida maa-aluste kuningate päralt ta meist tahab?” porises Deler kahtlustavalt silmi vidukil hoides.

      „Lähme!” nügis Hallas paarimeest tagant. „Kui me hakkame iga kisakõri järel ootama, ei jõua me ka keskööks habemeajaja juurde!”

      „Aga kui me edasi läheme, ega ta siis meie sabas jooksmist ja täiest kõrist röökimist järele ei jäta,” leidsin mõistliku vastuväite. „Seda õnne pole meil küll tarvis.”

      „Just,” nõustus Kli-Kli hambaid porgandisse lüües. „Hallas, sul on varrukas üles roninud.”

      Päkapikk vandus ja rapsas pruuni särgi käise alla, kattes kinni tätoveeringu – punase hambulise südame, Metsikute Südamete embleemi.

      „Auväärsed härrad!” sõnas noormees raskesti hingeldades. Meile järele tõttamine oli tal võhma täiesti välja võtnud.

      „Mida sa tahad, inimeseloom?” Hallas tõmbas kulmu ähvardavalt kortsu. „Kas sul pole muud teha kui üle linna kisada? Me teame ilma sinutagi, et me oleme ülimalt auväärsed kodanikud.”

      „Ma tahtsin pakkuda…” alustas nooruk, kuid Deler ei lasknud tal lauset lõpetada:

      „Me ei osta!”

      Härjapõlvlane ja päkapikk keerasid kannal ringi ja astusid edasi, vaevumata vaest lõõtsutavat noorsandi ära kuulama. Ma kehitasin õlgu. Noormehel ei õnnestu härjapõlvlasele midagi maha parseldada.

      „Pidage!” hüüdis ta. „Te otsite ju habemeajajat?!”

      Hallas tardus paigale, üks jalg õhus, seejärel pani selle aeglaselt maha ja keeras end meie poole. Päkapiku nägu ei tõotanud midagi head.

      „Kui palju?” küsis päkapikk käsi rusikasse surudes.

      „Tasuta!”

      See naelutas habemiku paigale ja pani tõsiselt mõtlema. Ta uratas, kratsis kukalt ja lausus:

      „Mulle tundus, nagu oleksid sa öelnud, et hamba võib täiesti ilma rahata välja tõmmata. On see tõsi?”

      „Sulatõsi!”

      „Äh?” ühmas Hallas mõtlikult. Nüüd võitlesid päkapikus omavahel ahnus ja kaklemishimu.

      „Rumalus!” kõmistas Deler. „Tasuta ei saa midagi!”

      „Ma arvan samamoodi.” Hallas põrnitses poissi ähvardava pilguga.

      „Ei, auväärsed härrad! Ma ei valeta! Ülikooli raviteaduskonnas aetakse kõik joonde ilma müntigi võtmata. Pealegi mitte habemeajajad, vaid päris ehtsad tohtrid! Õpetlased! Professorid!”

      „Tjah?” kahtles Hallas ikka veel. „Kas neil sinu professoritel ei ole muud teha kui kõigil hambaid välja tõmmata?”

      „Ülikoolis on ju praegu eksaminädal,” seletas üliõpilane meile, vaadates kordamööda igaühele otsa. „Professorid seletavad vanematele kursustele, kuidas ravida, ning ühtlasi näitavad ette ja pärast kontrollivad, kas me oleme kõik selgeks saanud.”

      „Vii meid sinna,” nõustus Kli-Kli Hallase eest.

      „Ootan’d, oota, rohenägu!” Aimates, et varsti tuleb hambaga hüvasti jätta, hakkas Hallas vastu punnima. „Kas sind selleks spetsiaalselt linna saadetigi?”

      „Jah, auväärne, ma juhtusin pealt kuulma teie jutuajamist habemeajajaga.”

      Hallas ohkas, mõtles, seejärel ohkas veel korra ning, pigistanud silmad kinni, noogutas:

      „Lähme.”

      Loomulikult ei olnud meile järele saadetud mingit kaarikut, ammugi mitte tõlda, sestap tuli kogu tee tagasisuunas omal jalal kõmpida. Päkapikk ja härjapõlvlane rühkisid ilma vähima väsimusemärgita, kuid minu jalad lõid tuld ja nõudsid resoluutselt puhkust.

      Äkki Kli-Kli oiatas ehmunult ja sikutas mu kuuehõlmast.

      „Garret, vaata! Halastamatud Jäägrid!” sisistas ta teatraalse sosinaga ja osutas sõduritele.

      Meile tuli vastu viis sõjameest, seljas valged vormikuued ja jalas vaarikpunased püksid.

      „Mida me teeme?”

      Ma ei saanud aru, kas Kli-Kli oli tõesti paanikas või mängis lihtsalt tola.

      „Nae-ra-ta,” sisistasin ma läbi hammaste ja, andmaks paharetile eeskuju, manasin näole idiootliku naeratuse.

      Kli-Kli luksatas hirmunult ja vedas suu kõrvuni, näidates kogu ilmarahvale nõelteravat hambarida. Nüüd ei olnud paharetil minu jaoks mahti, ta naeratas püüdlikult. Hallas ja Deler olid samuti Halastamatuid märganud – ma nägin, kuidas nende seljad tõmbusid jäigaks. Seevastu Angerjas ei liigutanud kulmugi. Raudne mees.

      Halastamatud Jäägrid kõndisid mööda, heitmata meie poole ühtegi pilku, ja Kli-Kli ohkas kergendatult.

      „Huuh, pääsesime!”

      „Miks sa neid nähes vedelaks lõid?” küsisin paharetilt.

      „Tead küll, pärast Viškit…” vastas Kli-Kli murelikult.

      „Viškit? Rahune maha, Kli-Kli,” muigas Angerjas. „Ma ei usu, et maagid meie põgenemisest üle ilma kuulutasid. Nad ju ajasid tolles külakeses mingeid pahasid asju ja hoiavad nüüd suu kinni, et mitte äratada tarbetut tähelepanu.”

      „Kuid nad võisid saata linna sõnumi!” vaidles paharet Angerjale vastu.

      „Ei võinud! Me juba rääkisime sellest, mäletad? Maagid ja need jäägrid, kes jäid Viški lähistele, kükitavad seal vähemalt kolm kuud, enne kui hakkavad meid taga ajama. Kui neil meid pärast üldse veel tarvis on. Aga nendest jäägritest siin ära tee väljagi, nad on lihtsalt Rannengisse majutatud ja neil pole meist aimugi.”

      „Muide, Garret,” pöördus Kli-Kli minu poole, „miks sa soovitasid mul naeratada?”

      „Sul on nii totakas naeratus,” vastasin õlakehituse saatel.

      „Ja siis?” ei saanud kuninga narr minust aru.

      „No-oh…” venitasin ma ja mu nägu kiskus vägisi naerule. „Kui sul on see totakas naeratus näol, näed sa välja nagu ehtne idioot. Taipad?”

      Paharetil läksid jalad sõlme ja Deler pidi naeru kätte lämbuma. See oli vist üks neid väheseid kordi, kui mul õnnestus seljatada Kli-Kli tema enda trumbiga – nõmeda naljaga.

      Rannengi ülikooli suured pronksist väravapooled olid lahkelt pärani ja võtsid avasüli vastu kõiki, kes lähenesid neile Ülalinna, ülikooli ja maagide kooli vahel laiuva pargi poolt. Juba kaugelt võis väraval näha iidse ja auväärse õppeasutuse vappi – graveeringut, mis kujutas avatud raamatut ja selle ümber põimunud viinapuuvääte.

      Ülikooli ümbritsev park osutus hiiglaslikuks, majesteetlikuks ja kauniks. Tundsin ennast seal, nagu oleksin sattunud lapsepõlveunenägude muinasjutumetsa, kus tammed toetavad oma roheliste võradega taevast aasta ringi.

      Läksime oma teejuhi kannul väravast sisse ning keerasime ühele varjulisele kividest laotud jalgrajale, mis viis hallidest teaduskonnahoonetest mööda otse ülikooli südamesse.

      „Miks siin kedagi ei ole?” küsis Deler huviga ringi vahtides.

      „Üliõpilased on kas praktikumides või teevad viimaseid eksameid või on juba läinud vaheajale, auväärne. Sõltub teaduskonnast,” seletas noormees õlgu kehitades. „Kui te näeksite, millised joomingud on siin sügise algul! Aga praegu on elu soikus nagu vanas soos, pealegi asub peahoone ülikooli teises otsas, peaaegu kõik teaduskonnad paiknevad seal…”

      „Aga see teie…” Deler nipsutas sõrmi, püüdes sõna meelde tuletada, „…raviteaduskond. Kus see asub?”

      „Aa! Raviosakond

Скачать книгу