LITMIR.BIZ

      SUUNDUSIME PÄRAST San Franciscost lahkumist Mojave kõrbe. Eagle ’i mägede lähedal käskis ema isal auto peatada. Ta oli näinud tee kõrval puud, mis oli talle meeldinud.

      See ei olnud aga niisama tavaline puu, vaid iidne lühilehine tääkliilia. See kasvas ühes nõos, mis tähistas kõrbe lõppu ja mäe algust ja moodustas nende vahel tuuletunneli. Alates sellest ajast, kui puu oli alles tilluke võrse, olid lõõtsuvad tuuled seda maadligi surunud, nii et taeva poole kasvamise asemel oli see kasvanud sinnapoole, kuhu tuul puhus. Puu elas pidevas tuulega heitlemise asendis, sellise nurga all kallakil, et näis kohe ümber kukkuvat, kuigi juured hoidsid seda tegelikult kindlalt paigal.

      Minu arvates oli see tääkliilia kole. See nägi oma jändrikus, piinarikkas asendis välja korrapäratu ja ebardlik ning pani mind mõtlema, kuidas mõned täiskasvanud keelasid lastel koledaid nägusid teha, sest need ilmed võisid neile alatiseks näkku jääda. Ema arvates oli aga tegu ühe kaunima puuga, mida ta oli eales näinud. Ta teatas, et peab seda maalima. Kui ta molbertit valmis pani, sõitis isa mööda teed edasi, et näha, mis seal on. Ta leidis eest peotäie väikeseid kuumuses kõrbevaid maju, liiva mattuvaid autoelamuid ja roostes plekk-katustega hütte. Kohta kutsuti Midlandiks. Ühel väikesel majal oli väljaüürimise silt. “No kurat,” ütles isa, “see koht on sama hea kui iga teinegi.”

      Meie üürimaja oli ehitanud üks kaevandusfirma. See oli valget värvi, kahetoaline ja nõgusa katusega. Maja ümber ei olnud ühtegi puud ja kõrbeliiv ulatus tagaukseni välja. Öösiti oli kuulda koiottide ulgumist.

      Kui olime alles Midlandi jõudnud, ei lasknud need koiotid mul magada ja kuulsin voodis lebades ka teisi hääli: alustaimestikus sahistavaid sisalikke, vastu putukavõret lendavaid öölasi ja tuules krabisevaid kreosoodipõõsaid. Kuulsin ühel ööl põrandalt siuglevat heli, kui tuled olid juba kustutatud ja nägin aknast kitsast kuusirpi.

      “Arvan, et me voodi all on midagi,” ütlesin Lorile.

      “See on lihtsalt sinu liigagara ettekujutuse vili,” ütles Lori. Ta rääkis nagu täiskasvanu, kui oli ärritunud.

      Üritasin olla vapper, aga ma olin midagi kuulnud. Arvasin, et nägin kuuvalguses selle liikumist.

      “Seal on midagi,” sosistasin.

      “Jää magama,” ütles Lori.

      Hoidsin patja kaitseks pea kohal ja jooksin elutuppa, kus isa luges. “Mis on, Lumekitseke?” küsis ta. Ta kutsus mind niimoodi, sest ma ei kukkunud kunagi, kui me mägedes ronisime – kindlalt jalgel nagu lumekits, ütles ta alati.

      “Tõenäoliselt ei midagi,” ütlesin. “Arvan, et ma vist nägin magamistoas midagi.” Isa kergitas kulme. “Aga see oli tõenäoliselt minu liigagara ettekujutuse vili.”

      “Nägid sa seda korralikult?” küsis isa.

      “Mitte eriti.”

      “Pidid seda kindlasti nägema. Kas see oli üks suur ja vana karvane litapoeg, kellel olid kuradima hullud hambad ja küüned?”

      “Just täpselt!”

      “Ja kas tal olid teravatipulised kõrvad ja õelad leegitsevad silmad ja ta jõllitas sind tigedalt?” küsis ta.

      “Jah! Jah! Sa oled ka teda näinud?”

      “Võid olla kindel, et olen. See on see vana võigas Deemonipeletis.”

      Isa rääkis, et on aastaid Deemonit jahtinud. Ta ütles, et nüüdseks oli vana Deemon taibanud, et Rex Wallsiga ei maksa tüli norida. Aga kui see kaval sindrinahk mõtles, et hakkab Rex Wallsi väikest tüdrukut kiusama, siis ootas teda küll, jumala nimel, hoopis teine saatus. “Mine too mu jahipuss,” ütles isa.

      Tõin isale ta pussnoa, millel oli nikerdatud luust käepide ja tinahall Saksa tera, isa andis mulle tellitava võtme ja me läksime koos Deemonit otsima. Vaatasime mu voodi alla, kus olin teda enne näinud, kuid ta oli kadunud. Vaatasime kogu maja läbi: laua aluse, kappide pimedad nurgad, tööriistakasti, isegi prügikastid õues.

      “T’le siia, sa vana hädapätakast Deemon!” hüüdis isa kõrbeöhe. “Tule välja ja näita oma jõletut nägu, sa argpükslik koletis!”

      “Jaa, t’le välja, sa vana vastik Deemon!” ütlesin mutrivõtit viibutades. “Me ei karda sind!”

      Kauguses oli kuulda vaid koiotte. “See on täpselt selle sitahunnikust Deemoni moodi,” ütles isa. Ta istus ukseesisele trepiastmele, süütas sigareti ja jutustas mulle siis, kuidas Deemon oli tervet linna kiusanud ja isa oli talle käsikähmluses tuule alla teinud, hammustades ta kõrvu ja toppides sõrmi talle silma. Vana Deemon hakkas koledasti kartma, sest oli esimest korda kohanud kedagi, kes teda ei kartnud. “Kuradi vana Deemon ei teadnud, mida asjast arvata,” ütles isa muhelusega pead raputades. See oli oluline asi, mida koletiste puhul meeles pidada, ütles isa – neile meeldis inimesi hirmutada, ent niipea, kui neile vastu astuda, tõmbasid nad saba jalge vahele ja põgenesid. “Sa ei pea tegema muud, Lumekitseke, kui vanale Deemonile näitama, et ei karda teda.”

      Midlandi ümbruses ei kasvanud eriti midagi peale tääkliiliate, kaktuste ja väikeste jässikute mehhiko kreosoodipõõsaste, mis olid isa sõnul ühed maailma vanimad taimed. Kõige-kõige vanemad kreosoodipõõsad olid tuhandeid aastaid vanad. Kui vihma sadas, eritus neist vastikut kopitanud lõhna, et loomad neid ei sööks. Midlandi ümbruse aastane sademehulk oli vaid sada kaks millimeetrit – umbes sama palju kui Põhja-Saharas – ja inimestele toodi vett spetsiaalsetes konteinerites kord päevas rongiga. Ainsad loomad, kes suutsid Midlandi ümbruses ellu jääda, olid huuletud, soomustega elukad, nagu žilatjeed ja skorpionid, ja inimesed nagu meie.

      Kuu aega pärast Midlandi jäämist hammustas lõgismadu Jujut ja ta suri. Matsime ta tääkliilia lähedale. See oli pea ainus kord, mil nägin Brianit nutmas. Aga meil oli piisavalt kasse, kes meile seltsi pakkusid. Tegelikult oli neid liigagi palju. Olime pärast Quixote aknast välja viskamist päästnud palju kasse, enamik neist olid saanud pojad ning olukord oli jõudmas sinnamaani, et pidime osast kassidest lahti saama. Meil ei olnud palju naabreid, kellele neid anda, seega pani isa nad džuutkotti ja sõitis tiigi juurde, mille kaevandusfirma oli varustuse jahutamiseks kaevanud. Vaatasin pealt, kuidas ta auto pagasiruumi liikuvate näuguvate kottidega täitis.

      “See ei tundu õige,” ütlesin emale. “Me päästsime nad. Nüüd aga tapame ära.”

      “Andsime neile veidi lisaaega siin maamunal,” ütles ema. “Nad peaksid selle eest tänulikud olema.”

      Isa sai lõpuks tööle kipsikaevandusse, kus ta kaevas valgeid kive, mis jahvatati kipsplaatides ja vormimiskipsis kasutatavaks pulbriks. Koju tulles oli ta kaetud valge kipsitolmuga. Me mängisime vahel kummitust ja ta ajas meid siis taga. Ta tõi koju ka kottide kaupa kipsi ja ema segas seda veega, et teha Milose Venuse skulptuure, kasutades vormi, mille oli posti teel tellinud. Ema kurvastas, et kaevandus nii palju valget kivi hävitas – ta ütles, et see oli päris marmor ja vääris

Скачать книгу