Скачать книгу

ta lõpuks. Pärast kahepäevast haiglas olemist sõitsime kõik teda sealt koju tooma. Isa jättis meid, lapsi, töötava mootoriga autosse ootama, kui ta emale haiglasse järele läks. Nad tulid joostes välja, isa käsi ema õlgade ümber. Ema hoidis käte vahel pampu ja itsitas kuidagi süüdlaslikult, nagu oleks ta pudipadipoest kommi varastanud. Oletasin, et isa oli ema Rex Wallsi stiilis haiglast välja kirjutanud.

      “Kumb see on?” küsis Lori, kui me minema kihutasime.

      “Tüdruk!” ütles ema.

      Ema ulatas beebi mulle. Pidin saama mõne kuu pärast kuueseks ja ema ütles, et olin piisavalt suur, et uut beebit terve kodutee süles hoida. Beebi oli roosa ja kortsuline, aga jäägitult ilus oma suurte siniste silmade, pehmete blondide juukseudemete ja kõige pisemate sõrmeküüntega, mida olin eales näinud. Ta tegi järske segaduses liigutusi, justkui ei mõistaks ta, miks ema kõht enam teda ei ümbritsenud. Lubasin talle, et hoolitsen tema eest alati.

      Beebi oli nädalaid nimeta. Ema ütles, et tahab enne last uurida, nagu uurib ka oma maalide objekte. Vaidlesime tihti, mis ta nimi peaks olema. Tahtsin teda kutsuda Rositaks minu klassi kõige ilusama tüdruku järgi, aga ema ütles, et see on liiga mehhikopärane.

      “Ma mõtlesin, et meil ei tohiks eelarvamusi olla,” ütlesin.

      “Asi ei olegi eelarvamustes,” ütles ema. “Asi on nime sobivuses.”

      Ema rääkis meile, et meie mõlemad vanaemad olid pahased, et ei Lori ega mina saanud oma nimesid nende järgi, ja seega otsustas ema panna lapsele nimeks Lilly Ruth Maureen. Lilly oli ema ema nimi ja Erma Ruth isa ema nimi. Pidime hakkama beebit aga hoopis Maureeniks kutsuma – emale meeldis see nimi, sest see oli teisend Maryst ja nii pani ta lapsele ka enda järgi nime, kuigi peaaegu keegi ei saanud seda teada. Isa rääkis meile, et see valik meeldis kõigile peale tema ema, kes vihkas nime Ruth ja tahtis, et lapse nimeks oleks Erma, ja ema ema, kes vihkas tõsiasja, et pidi oma nimekaaslast isa emaga jagama.

      PAAR KUUD PÄRAST Maureeni sündi üritas üks politseipatrull meid Rohelise Vaguni katkiste piduritulede tõttu teel peatada. Isa põrutas minema. Ta ütles, et kui võmmid meid peatavad, saavad nad teada, et auto ei olnud registreeritud ega kindlustatud ja et selle numbrimärk oli võetud ühelt teiselt autolt, ning meid pandaks kõiki vangi. Kui isa oli veidi aega kiirteel kihutanud, siis tegi ta järsu tagasipöörde, mille ajal tundus meile, lastele, et auto lendab kohe küljeli, kuid patrullauto tegi samuti tagasipöörde. Isa tuiskas läbi Blythe ’i kiirusel sada miili tunnis, sõitis punase tule alt läbi, põrutas ise vales suunas liikudes ühesuunalise liiklusega tänavale, kus teised autod tuututasid ja meie eest kõrvale keerasid. Isa tegi veel paar pööret, suundus ühele kõrvaltänavale ja leidis auto peitmiseks tühja garaaži.

      Kuulsime, kuidas politseisireenid meist mõne kvartali kauguselt möödusid ja siis hääbusid. Kuna isa sõnul hoidis gestaapo nüüd Rohelise Vaguni suhtes silmad lahti, pidime selle garaaži jätma ja jala koju minema.

      Järgmisel päeval teatas isa, et meie olukord Blythe ’is oli muutunud liiga kuumaks ja pidime seega taas teele asuma. Seekord teadis ta, kuhu me läheme. Isa oli teinud veidi uurimistööd ja valinud välja Põhja-Nevada linna, mille nimi oli Battle Mountain. Isa ütles, et Battle Mountainis oli kulda ja ta kavatses Kullaotsijaga sellele jälile jõuda. Pidime lõpuks ometi rikkaks saama.

      Ema ja isa rentisid suure kolimiseks mõeldud U-Hauli kaubiku. Kuna kaubiku kabiini mahtusid istuma ainult ema ja isa, selgitas ema, et meid – Lorit, Brianit, Maureeni ja mind – ootas ees tõeliselt meeldiv üllatus: saime kaubiku furgoonis sõita. Ta ütles, et see on vahva, kohe nagu päris seiklus, kuna aga furgoonis ei olnud tuld, pidime andma endast kõik, et üksteise meelt lahutada. Lisaks ei tohtinud me omavahel rääkida. Kuna furgoonis sõita oli ebaseaduslik, siis võis igaüks, kes meie juttu kuulis, sellest võmmidele teatada. Ema rääkis, et sõit tuleb umbes neljateistkümne tunni pikkune, kui me mööda kiirteed läheksime, kuid peaksime sellele lisama paar tundi, sest võis juhtuda, et teeme mõne väikese kõrvalepõike maaliliste vaadete nautimiseks.

      Pakkisime kaubikusse kogu oma mööbli. Seda ei olnud palju, peamiselt olid seal Kullaotsija osad ja mõned toolid ja ema õlimaalid ja kunstitarbed. Kui olime valmis lahkuma, mähkis ema Maureeni lavendlikarva tekki ja ulatas ta mulle ning siis ronisime kõik U-Hauli furgooni. Isa sulges uksed. Furgoonis oli kottpime ja seal lõhnas kopituse ja tolmu järele. Istusime furgooni puupõrandale laotatud kulunud ja plekilistel tekkidel, mida oli kasutatud mööbli katmiseks, ja otsisime käsikaudu üksteist.

      “Seiklus võib alata!” sosistasin.

      “Tss!” ütles Lori.

      Mootor hakkas mürisema ja kaubik läks järsu jõnksatusega liikvele. Maureen tõi kuuldavale pika valju huilge. Kussutasin ja kiigutasin ja patsutasin teda, aga ta nuttis muudkui edasi. Andsin ta siis Lori kätte, kes leelutas talle sosinal kõrva laule ja rääkis nalju. Ka sellest ei olnud kasu ja anusime seepärast Maureeni, et ta lõpetaks palun nutmise. Siis surusime lihtsalt käed vastu kõrvu.

      Natukese aja pärast läks kaubiku pimedas furgoonis külmaks ja meie olemine muutus ebamugavaks. Mootor pani põranda vibreerima ja kukkusime kõik alatasa ümber, kui kaubiku ratas mõnest august läbi sõitis. Möödus mitu tundi. Tahtsime selleks ajaks juba kõik meeleheitlikult pissile ja mõtlesime, kas isa peatab kaubiku peagi puhkepausiks. Äkitselt sõitis kaubik mürtsu saatel läbi suure augu ja furgooni tagauksed lendasid lahti. Tuul huilgas läbi furgooni. Kartsime, et tuul tõmbab meid välja, ja surusime end vastu Kullaotsijat. Kuu paistis. Nägime kaubiku tagatulede kuma ja teed, kust olime just tulnud ja mis ulatus hõbedases kõrbes meie järel kaugusesse. Lahtised uksed peksid valjude kõmakate saatel edasi-tagasi.

      Kuna mööbel oli paigutatud meie ja juhikabiini vahele, ei saanud me kabiini seinale koputada, et ema ja isa tähelepanu endale juhtida. Peksime vastu furgooni külgmisi seinu ja karjusime nii valjusti, kui suutsime, aga mootor tegi liiga kõva häält ja nad ei kuulnud meid.

      Brian roomas furgooni tagaossa. Kui üks ustest kinni prahmatas, haaras ta sellest kinni, aga uks lendas uuesti lahti, tõmmates teda väljapoole. Mõtlesin, et uks tõmbabki Briani furgoonist välja, aga ta hüppas viimasel hetkel tagasi ja kiirustas mööda põrandalaudu minu ja Lori juurde tagasi.

      Brian ja Lori hoidsid kõvasti kinni Kullaotsijast, mille isa oli köitega tugevasti kinni sidunud. Mina hoidsin Maureeni, kes oli mingil veidral põhjusel nutmise lõpetanud. Surusin ennast ühte nurka. Näis, et pidime ülejäänud tee niimoodi läbima.

      Siis ilmus kauguses meie taha esitulede paar. Vaatasime, kuidas auto aeglaselt meie kaubikule järele jõudis. Paari minuti pärast jõudis see päris meie taha ja selle esituled tabasid meid furgooni tagaosas. Auto hakkas tuututama ja tulesid vilgutama. Siis tõmbas see kõrvalrajale ja sõitis meist mööda. Ilmselt andis selle juht emale ja isale märku, sest kaubik jäi aeglaselt seisma ja isa jooksis taskulambiga furgooni taha.

      “Mis kurat siin toimub?” küsis ta. Ta oli maruvihane. Üritasime selgitada, et see ei olnud meie süü, et uksed olid lahti lennanud, aga isa oli ikka veel vihane. Teadsin, et ta oli ka hirmul. Võib-olla isegi rohkem hirmul kui vihane.

      “Kas see oli võmm?” küsis Brian.

      “Ei,” ütles isa. “Ja teil vedas kuradima palju, et ei olnud, sest muidu oleks ta teid kogu täiega vanglasse vedanud.”

      Ronisime pärast pissil käimist tagasi furgooni ja vaatasime, kuidas isa uksed sulges. Pimedus haaras meid taas. Kuulsime, kuidas isa uksed lukku keeras ja kontrollis, et need ikka kinni oleksid. Mootor pandi jälle käima ja me jätkasime teekonda.

      BATTLE MOUNTAIN OLI saanud alguse kaevurite tugipunktist, mille olid rajanud sada aastat varem inimesed, kes lootsid rikkaks saada, aga kui keegi oli kunagi Battle Mountainis rikkaks saanud, siis olid nad ilmselt oma varanduse kulutamiseks kuskile mujale kolinud. Linnas ei olnud midagi uhket peale suure tühja taeva ja kauguses tasasest kõrbepinnast kerkivate tumelillade Tuscarora mägede.

      Linna peatänav oli lai – pleekinud autod ja pikapid olid pargitud nurgeti tee äärde –, kuid ainult mõne kvartali pikkune ja seda ääristasid mõlemal pool teed madalad, lameda katusega ja kuivatatud või

Скачать книгу