Kirjad Venemaalt - Jaanus Piirsalu

Скачать книгу

kloostris. Keedetud makaronid või puder, päevalilleõli, ketšup, leib ja tee. Organismi funktsioneerimiseks kõlbas küll.

      Isa Vitali oli kõva seletaja. Suur tüse mees pika habeme, aga peenikese häälega. Ühel päeval ta rääkis, kuidas otse kloostri juurest olevat üritatud röövida taksot oodanud noormeest. Ta istus taksosse, aga seal pandi tal veidi aja pärast nuga kõrile. Kutil õnnestus kuidagi välja rabelda ja autost trussikute väel välja hüpata. Isa Vitali jutu järgi hakatud talt juba autos riideid ära võtma. „Seda ma ütlen, et teda oli vaja elundite transplantatsiooni jaoks! Milleks veel noort meest?” kinnitas isa Vitali. „Hiljuti ma lugesin selle kohta, seal liiguvad hullumeelsed summad. Talt taheti elundid välja lõigata ja siis oleks kuhugi Eesti piiri äärde maha visatud.”

      Millegipärast hakkas lõbus.

      Öömajas oli pidevalt veeprobleeme, veesüsteem oli tuksis. Alailma ei olnud sooja vett, aga ühel hommikul tuli torudest ainult väga kuuma vett. Pesta oli võimatu. Silmad said kuidagi puhtaks, aga hambaid pesin limonaadiga.

      Paar sõna ka Petserist endast. Kuigi linn kuulus kunagi Eestile ja sealses koolis tegutsesid veel hiljuti eesti klassid, tundub Petseris olevat käinud vähe eestimaalasi ja Eestis on üsna ähmane ettekujutus, mis elu linnake praegu elab.

      Petseri asub vahetult Eesti piiri lähedal. Sõidad linnast välja ja mäest alla ning oledki piiripunktis.

      Ma ei tea, mis on suvel, aga veebruari lõpus nägi lume alt sulanud Petseri väga õnnetu välja. Tänavad olid kõik üks suur lomp, majad nagu pesemata pajad ja inimesedki paistsid hallid. Kuigi Eesti oli kiviga visata, siis tundus, nagu oleksin Eestist tuhande kilomeetri kaugusel.

      Isegi linna peaväljak ja sealt hargnevad tänavad olid nii porised ja aukus, et Eestis ei näe selliseid enam ilmselt kusagil. Elada Venemaal kuskil ääremaal on ikka Jumala karistus. Kohalike jutu järgi oli linnake olnud 1990-ndate keskel paremas korras ja hoolitsetum. Allakäik olevat alanud, veidi kummaline küll, 2000-ndate algul. Kogu Venemaal hakkas siis elu ülesmäge minema, aga Petseris läks hoopis vastupidi.

      Isegi kesklinna majades polnud kanalisatsiooni. Paneelmajades küll oli, aga kesklinnas on ka palju aguli tüüpi puumaju, mille elanikud käisid kõik ämbreid kolistades tänavalt kaevust vett toomas. Samuti polnud isegi kesklinna kõrvaltänavatel asfalti. Kuigi vahet polnud, sest neil tänavatel, kus oli asfalt, oli auke isegi rohkem. Poristel ja aukus tänavatel oli ka üks pluss: autod ei kihutanud, vaid kolistasid teise või kolmanda käiguga ja polnud ohtugi, et võid mõne alla jääda.

      Näide Petseri kloostri menüüst

      Reede, 8. veebruar

      Lõuna: kaht sorti porgandisalat (tavaline ja maitseainetega – meenutas korea salatit), oasupp, keedetud riis seenekastmega, õun, jõhvikamorss ja tee

      Laupäev, 9. veebruar

      Hommik: hernepuder, keedukartul, skumbria õlis, hapukapsas, porgandisalat, seenekaste, kompott ja tee

      Lõuna: juurviljasupp, nuudlid, skumbria suitsutatult ja keedetult, keedumuna, moosipirukas, tee, piim

      Pühapäev, 10. veebruar

      Lõuna: kartulisalat, borš, kartulipuder, praetud kala, suitsulõhe, keedumuna, juust, õun, piim, kali, tee või magus piimaga kohv

      Esmaspäev, 11. veebruar

      Hommik: hirsipuder, keedukartul, hapukapsas, hapukurgid, õunadžemm, tee

      Lõuna: juurviljasupp, juurviljasalat, hirsipuder, magus pirukas, õun, kali, tee

      Teisipäev, 12. veebruar

      Hommik: hapu kohupiim, keedukartul, hapukapsad, hapukurgid, õunadžemm, tee

      Iga söögikorra ajal on laual ka must ja valge leib, küüslauk ja sibul.

      Venemaa vanimas mošees

      Dagestani pealinnast Mahhatškalast 130 kilomeetrit lõunasse jääv Derbent on asutatud juba enne Kristuse sündi. Läbi aegade on Derbenti valitsenud väga erinevad rahvad. Linna asutasid araablased, ristiusu tõid sinna 4. sajandil albaanlased ja islami omakorda 8. sajandil iraanlased.

      Islam jõudis Dagestani praegustest Venemaa aladest kõige varem ja praegu asub seal umbes 2000 mošeed, rohkem kui kusagil mujal Venemaal. Dagestani elanikest on 80 protsenti muslimid. Eelmisel aastal lendas Dagestanist hadži ajal Mekasse üle 13 000 palveränduri. Nõukogude Liidu ajal oli islam seal muidugi täiesti keelatud, üksnes kaugel mägedes tegutsesid üksikud mošeed. Mošeede ehitamine ja taastamine läks suure hooga lahti 1990. aastatel.

      Derbent oli aastasadu Dagestanist lõuna pool elavatele rahvastele strateegilise tähtsusega linn. Sealt oli võimalik takistada tollal metsikute Dagestani mägirahvaste lõuna poole tungimist. Iidne Derbenti kindlus on ehitatud nii, et ühelt poolt sai sealt valvata kitsast ja tasast läbipääsu mööda Kaspia rannikut, teisel pool kõrgusid aga mäed, mida oli raske ületada.

      Et mägirahvaste lõunasse tungimist veelgi paremini takistada, ehitati 6. sajandil Derbentist piki mägesid 70-kilomeetrine müür, milles oli mitukümmend väiksemat kindlust. Siiani pole päris täpselt teada, kellel tuli mõte püstitada müür, mis meenutas kuulsat Hiina müüri ja mida ehitati sada aastat. Nüüdseks on kunagi suurejoonelisest rajatisest järel vaid mõned lagunenud jupid kaugel mägedes.

      Praegu on Derbent tuntud selle poolest, et seal asub Venemaa vanim mošee ja kuulus konjakitehas. Käisin Derbenti kuulsas Džuma mošees, mis kuulub maailma viie vanima tegutseva mošee hulka, möödunud aasta kevadel ja sain tugeva elamuse.

      „Paljud teist ei loe piisavalt pühakirja, vaid kulutavad aega valedele asjadele,” manitses Džuma imaam mošees oma kuulajad. „Vaatate liiga palju televiisorit ja loete valesid raamatuid, tõeliselt usklikke ei näe ma palju,” jätkas imaam oma manitsust.

      Kuulajad olid Derbenti muslimid – šiiidid ja sunniidid läbisegi. Tegemist oli nädala kõige tähtsama palvekorraga reede keskpäeval.

      Samas toonis jätkas imaam veel mõnda aega. Kui ma silmad kinni panin ja kuulasin, siis ei erinenud tema jutt sõnumi poolest palju luteri pastori jutlusest mõnes Eesti kirikus.

      Selle 8. sajandist pärit mošee imaami sõnad tabasid naelapead. Ringi vaadates nägin ühte mošeelist hoolega SMS-e toksimas, teised vestlesid nurgas rahumeeli omavahel.

      Sisenesid mitu miilitsavormis meest, laskusid põlvili ja sooritasid oma palverituaali.

      „Kui ei ole valgustust, siis mis juhtub? Täielik pimedus,” rääkis imaam mikrofoni. Justkui saatuse pilkena oli mošees vahetult enne jutlust elekter ära läinud.

      Imaami tund aega kestnud jutlus oli täiesti rahumeelne. „Sa leiad rahu, kui lähed vaeste juurde, kui lähed haigete juurde, kui lähed nende juurde, kes vajavad abi.” – „Milles on minu jõud? Need on minu kindlad veendumused.” – „Ainult kannatust on vaja, et teada, mis on tõde.”

      Imaam nägi veidi kuri välja, aga oli tegelikult lahke mees – vähimagi kõhkluseta lubas ta mul, uskmatul, mošee õuel inimestega rääkida ja küsida, mida soovisin. Ainult mošees jutluse ajal pildistada ta ei lubanud. Õues tohtis.

      Enamik mehi mošee õuel olid sama sõbralikud, vaid üks suure habeme ja ilma vuntsideta nooremapoolne mees oli veidi agressiivne. Tahtis näha minu dokumente ja hoiatas lõpuks: „Vaadake, et te valesid küsimusi ei esita. Allah leiab teid ja karistab.” Mida ta valede küsimuste all silmas pidas, jäigi selgusetuks. Teised mehed vastasid meeleldi kõigile küsimustele.

      Üks väga vana mees muutus siiski tõredaks, kui kuulis, et olen Eesti ajakirjanik. „Eestlased on rikutud rahvas,” ütles ta kategoorilises toonis ja läks meie juurest minema. „Ta on vana kommunist,” selgitasid teised naerdes, kui vanamees oli eemaldunud.

      Mošee imaami endine asetäitja Ramzan kinnitas, et Dagestanis ei ole šiiidi ja sunniidi muslimitel omavahel mingeid vastuolusid, kuigi tuhat kilomeetrit allpool olid nad Iraagis parajasti karvupidi koos.

      „Tähtis on, et inimene on oma suhtumises

Скачать книгу