Kirjad Venemaalt - Jaanus Piirsalu

Скачать книгу

lihtsalt taksot.

      Naltšikis vedas Aslan mu veel oma keskuse kohvikusse ja jootis konjakit. Iseenesest tuli konjak kasuks, kui mõtlesin tagasi Beslanis nähtule.

      Kananahk tuli ihule ja silmanurgad hakkasid tõmblema, kui astusin Beslani koolimaja võimlasse, kus oli hukkunud sadu lapsi ja nende vanemaid.

      Esimene plahvatus toimus Beslani 1. koolis 2004. aasta 3. septembril kell 13.05. Algas maailma seni suurima pantvangitragöödia verine lõppvaatus. Iga aasta täpselt samal kellaajal jääb Beslanis elu viieks minutiks seisma.

      Väike võimla, umbes 20 korda 10 meetrit, oli säilitatud sellisena, nagu see jäi pärast tragöödiat ja tulekahju. Seintel rippusid kõigi hukkunud 186 lapse ja 148 täiskasvanud ohvri fotod. Fotode all oli nimi ja laste puhul sünniaasta. Kõige nooremad olid kolmeaastased, kelle vanemad olid kooliaasta avaaktusele kaasa võtnud.

      Oma lapse kaotanud emade ja lapselapse kaotanud vanaemade itkemine tarretas südame. See ei olnud nutt, vaid katkematu hala igast nurgast: „Miks, miks? Mille eest?”

      Kõrvalseisja tunne oli kohutav, sul polnud justkui mingit õigustust seda pealt vaadata. Olin seal võimlas täiesti liigne.

      Punase Risti töötajad käisid ringi, käed rahustavate tablettide lehti täis. Vanaema, kes kaotas tütre ja mõlemad lapselapsed, leinab võimlas juba kolmandat päeva ja ööd, ütles mulle tasakesi üks Punase Risti töötaja.

      Seinte ääres ja aknalaudadel lillede vahel seisid sajad avatud veepudelid. Aeg-ajalt võttis mõni nutetud silmadega ema või vanaema veepudeli ja valas sealt veidi vett võimla põrandale. Mälestamaks, et kolm päeva viibisid pantvangid veepuuduses.

      Veepudelite kõrvale oli asetatud mänguasju. Kollane koer, suure lehviga karu, veel üks karu, aga trummiga, nöörist veetav isekallutaja.

      Võimla keskosa, kus pantvangid olid reas lamanud, katsid nelgid. Sinna ei astunud ükski jalg. Nelkide keskel seisis suur puust õigeusu rist. Võimla põrandas olevatesse aukudesse oli pandud lilli ning pooltühjad kulunud korvpallid. Seinad ja lagi olid endiselt söestunud. Kuulijäljed jooksid üle seinte nagu muster.

      Kuulijälgede vahele seintele oli kirjutatud kaastundeavaldusi. Hästi lihtsaid. Mõned üksikud olid ka võimlast lapsi välja viinud eriüksuslaste kohta: „Alfa, Võmpel, aitäh teile!” Alfa ja Võmpel on FSB terrorismivastased eriüksused.

      Võimlas ei pildistanud ega filminud keegi. Leinajatel lasti olla.

      Ümber võimla, vastu seinu oli toetatud sadu pärgi, mida toodi järjest juurde. Leinamuusika mängis kolmandat päeva. Pantvangidraama oli alanud 1. septembri hommikul, kui samas võimlas käis kooliaasta avaaktus.

      Võimla kõrval, väikese muruplatsi ääres oli koolimaja seinale riputatud mitu Kremli-kriitilist plakatit. „Ei ole andestust võimule, kes lasi sel juhtuda”, „President Putin – nõuame Beslani tragöödia objektiivset uurimist ja kõigi süüdlaste karistamist”, „FSB ja MVD kannavad vastutust terrorismi eest”. MVD tähendab Vene siseministeeriumi.

      Plakatite all olid suurel vineerist stendil fotod hukkunud lastest, kes lamasid poolpõlenult võimla allavarisenud laetalade vahel. „Õudus, õudus! Kohutav!” rääkis omaette pisarais vanahärra stendi ees. Osa inimesi kattis näo kätega.

      Inimesed seisid tunde koolimaja hoovis ega läinud ära.

      Terve koolimaja oli selline, nagu ta kolm aastat tagasi pärast tragöödiat välja nägi. Endiselt turritasid raamides purustatud aknaklaasid, justkui hoiatuseks. Selle koolimaja asemel on Beslani juba ehitatud kaks uut kooli, üks neist tragöödiapaigast paarisaja meetri kaugusele.

      Vana kooli asemele peaks lähiaastate jooksul kerkima kirik hukkunute mälestuseks. Pühade Hingede kirik.

      Beslani uuel surnuaial jooksis kuus pikka rida ühesuguseid haudu ja hauatähiseid. Kõikidel haudadel oli foto. Ühele platsile oli maetud neli venda ja õde ning kaks nende onutütart, kõik nooremad kui 15-aastased. Läksid koos kooli ja jäidki sinna.

      Mõnele hauatähisele oli asetatud lint „Võpusknik 2007”. Nemad oleksid pidanud 2007. aasta kevadel keskkooli lõpetama.

      Hukkunud eriüksuslastele oli püstitatud eraldi mälestusmärk, mis kujutas kiivrit, soomusvesti ja mängukaru.

      Isegi kui fotoaparaat oleks kaasa lubatud, poleks ma niikuinii suutnud pildistada.

      Tahtmatult mõtlesin nendele, kes olid võtnud lapsed ja nende vanemad ning õpetajad pantvangi. See ei õigusta midagi, aga pidi olema tohutu äng ja raev, mis sundis neid ähvardama ligi 700 lapse eluga. Nad ei saanud mõista, mida nad tegid.

      Hiljem, Naltšikist lahkudes tuli kohalike FSB-lastega veel kord kokku puutuda. Kaukaasia lennujaamad on üks koht, kus kõiki su pabereid alati põhjalikult kontrollitakse.

      Seekord ei meeldinud miilitsale see, et olin Naltšikis olnud neli päeva, aga hotellis ööbimine oli registreeritud ainult ühe öö kohta. Ülejäänud ööd olin olnud tuttavate juures ja eeskirjade järgi võisin ma seda ilma registreerimata teha, kui nädalavahetus sisse jäi.

      Miilits kutsus „ülikonna”, kes oli selgelt mees „struktuuridest”. Ta hakkas mind kohe küsitlema. Vastasin talle kannatlikult, sest teadsin, et vormiliselt ei olnud ma ühtegi nõuet rikkunud. „Ülikond” hakkas tegema kõikvõimalikke poolähvardusi, mina ajasin oma vastu. Lõpuks võttis ta mu dokumendid ja läks minema.

      Istusin maha ja hakkasin raamatut lugema. Vahetevahel ilmus „ülikond” jälle välja. Oli tunda, et ta lihtsalt pressib mult raha välja. Otsustasin, et kui FSB-lasele maksan, siis võib see veel suurema jama kaela tuua. Tegin ükskõikset nägu ja lugesin rahulikult edasi. Nad ei jäta mind ju ometi lennukist maha, sest saavad siis ka ise paraja peavalu kaela, mõtlesin. Umbes kümme minutit enne lennukile pääsu lõppu tõigi „ülikond” sõnagi lausumata mulle dokumendid tagasi.

      Rahulikkus ja emotsioonitus on Venemaal vahel sinu parimad sõbrad.

      Kuidas mul paluti kaitsepolitseisse ümbrik viia

      Korra olen Venemaal sattunud olukorda, mida võib ehk nimetada ka väikeseks luuremänguks. Aga ma ei saa loomulikult sada protsenti väita, et selle loo tagant paistavad mõne eriteenistuse kõrvad.

      Usun, et kohtumine, millest kohe räägin, polnud juhuslik, kuigi loodan muidugi väga, et tegemist ei olnud värbamiskatsega ega labase lõksumeelitamisega. Tean veel üht Venemaal töötavat eestlast, kes sattus peaaegu analoogsesse olukorda. Mõnes mõttes olgu see lugu ka hoiatuseks tihti Venemaal käijatele ja mitte ainult eestlastele.

      2008. aasta veebruaris elasin viis päeva Petseri kloostri palverändurite öömajas. Kirjutasin reportaaži kloostrist, tahtsin teada, mis elu vennad elavad.

      Kolm esimest päeva elasin sealses öömajas koos ristimeistriga Solovetsi saartelt, Georgi Georgijevitš Kožokariga. Väga tore ja südamlik inimene. Aga enne viimast ööd, kui Georgi oli juba lahkunud, pandi tuppa, kus ma elasin, väga kummaline mees.

      Õhtul öömajja tulles leidsin toast eest jässaka, palja ülekehaga kiilaspäise mehe. „Mina olen Nikolai! Saame tuttavaks! Sa oled Eestist, jah? Ühte verd mehed peavad alati kokku hoidma!” hakkas ta kohe vatrama.

      Poole tunniga rääkis ta mulle ära oma lühikese eluloo, ilma et oleks minu käest eriti midagi küsinudki. Umbes 40–45-aastane Kolja oli pärit Gdovist, Eesti-päraselt Oudovast, Peipsi idakaldalt, kus kuni eelmise sajandi keskpaigani elas veel üsna palju eestlasi. Ta mõlemad vanaemad olid olnud eestlased, aga mõlemad vanaisad venelased. Kolja tönkas ka veidi eesti keelt ja tema perekonnanimigi oli eestipärane. Jätan selle enda teada, sest võib-olla olid tal minuga tutvudes siiski kõige paremad kavatsused.

      Kolja tuli vangist. Oli istunud seitse aastat tapmise eest. Nagu ta ise ütles: oli vaja üht meest veidi õpetada. Hiljuti vanglast välja saanud Koljal polnud kuhugi minna ja ta otsustas kloostrisse tulla ning seal tasuta öömaja ja toidu eest tööd teha, kuni välja mõtleb, mida eluga edasi peale hakata. Sügava uskliku muljet ta ei jätnud.

      Kõige silmapaistvam asi Kolja juures oli originaalne

Скачать книгу