Kirjad Venemaalt - Jaanus Piirsalu

Скачать книгу

akse, et Venemaad ei saa võtta mõistusega, vaid südamega. Julgen enda kohta öelda, et mina võtan südamega. Kas või juba perekondlike sidemete tõttu. Meie peret on Venemaa väga tugevasti mõjutanud. Kui poleks Venemaad, siis poleks ilmselt mindki.

      Lapsest saati olen näinud Venemaa elu, nagu Eestis on kombeks öelda, rohujuure tasandilt. Täiesti tavalises külakeses, mille kohta vene keeles öeldakse: в глубинке. Olen lapsest saati teadnud, et Moskva pole Venemaa ja Venemaa ei ole Moskva.

      Võib-olla ma suhtun tõesti Venemaasse paremini kui keskmine eestlane. Õigem oleks ehk öelda, et üritan suhtuda keskmise eestlase eelarvamuseta. Eelarvamused on üldse pahad ja ajakirjanikku segavad nad eriti. Idast ei tule alati kõik halb, kui parafraseerida ühe sünoptiku kuulsat Nõukogude-aegset ütlust.

      Läksin Moskvasse Eesti Päevalehe korrespondendiks 2007. aasta jaanuari lõpus. Sel hetkel ei töötanudki Moskvas alaliselt ühtegi Eesti ajakirjanikku. Moskvas õppinud ja ülikooli kõrvalt SL Õhtulehele kirjutanud Igor Taro oli just lahkunud. Kadri Liigi, Astrid Kandle, Madis Hindi, Marko Mihkelsoni ja Jüri Maloverjani tööd Eesti ajakirjanduse heaks jäid juba aastate taha.

      Usun, et Eesti Päevalehe omanikele ja peatoimetajale oli minu Moskvasse saatmine julge, aga hea otsus, sest pärast mõneaastast suhtelist ükskõiksust on Venemaal toimuv hakanud Eestimaal kõiki rohkem huvitama ja seal toimuvad arengud mõjutavad meid kahtlemata. Eriti viimasel ajal.

      Olen ligi kahe aasta jooksul üritanud Venemaalt kirjutada mitte niivõrd uudiseid (mida igaüks, kes vähegi huvi tunneb, saab internetist ise lugeda) ega kommentaare (ka neid võib igaüks leida kuhjaga), vaid just näidata sealset elu selle sõna otseses mõttes. Moskvas ja Peterburis eestlasi ikka käib, aga kaugemale satutakse vähem kui varem.

      Sellepärast olen teadlikult valinud siia raamatusse olemuslood ja reportaažid oma rännakutest mööda Venemaad, mitte elust Moskvas. Ainult Moskvast kirjutades võib jääda Venemaast vale arusaam. Moskva väärib eraldi raamatut ja loodetavasti jõuan veel ka selle kirjutada.

      Tegemist on reportaažliku raamatuga, mille lugusid ühendab ainult see, et nad näitavad elu Venemaa eri osades, kuhu komandeeringud mind 2007. ja 2008. aastal viisid. Olen kohati üritanud lisada kohalikule olukorrale laiemat tausta. Näiteks kui kirjeldan mõnda konkreetset haiglat või kooli, siis lisan, milline on haiglate või koolide üldine olukord Venemaal. Või millised on Venemaa keskmised palgad.

      Olen teinud oma reisidest üsna subjektiivse valiku. Lihtsal põhimõttel: mis tundusid mulle endale kõige põnevamad. Mingit ühendavat liini neis reportaažides pole. Mu lood ei ürita Venemaa kohta midagi tõestada. Nad lihtsalt näitavad, millist Venemaad võib ühes või teises kohas näha.

      Eriti on mind Venemaal huvitanud Põhja-Kaukaasia. Põhjusi on mitu. Esiteks, sealsete rahvaste traditsioonid ja kombed on meile niivõrd võõrad ja salapärased, et me ei saa alati nende käitumisest aru. Üritan kunagi saada. Teiseks, sõjad Tšetšeenias ja Gruusias on selle piirkonna aktuaalseks muutnud. Kolmandaks, sa ei tunne Põhja-Kaukaasias viibides ennast eriti Venemaal olevat, kui välised atribuudid kõrvale jätta.

      Mäletan, kuidas käisin 2007. aasta kevadel esimest korda Dagestanis, mis on ametlikult üks Venemaa vaesemaid piirkondi. Seal oli harjumatu kuulda ütlusi stiilis „see tuuakse meile kõik Venemaalt” või „meie elame palju halvemini kui Venemaal”. Hiljem pole ma enam selle üle Põhja-Kaukaasias imestanud. Muidugi ei räägi kõik inimesed nii. Sellise vastandamise suur põhjus peitub kõige muu hulgas selles, et keskmine venelane ei suhtu kaukaaslastesse just eriti hästi ja keskmine kaukaaslane ei tunne ennast Moskvas ühena võrdsetest Venemaa kodanikest. See on minu arust peapõhjus, mitte kange püüd kuidagi iseseisvuda, mis pole majanduslikult eriti võimalik ega mõttekas.

      Kui Põhja-Kaukaasia vabariigid nõuavad üksi reisimiseks üsna häid närve ja veidi julgust, siis minu teine lemmikkoht Siber paelub oma mõõtmatuse – ausõna, Siberis on maailma kõige avaram taevas! – ja lahkete inimestega. Mitte et kaukaaslased poleks lahked, aga nende usaldust on raskem võita. Siberist, nii ida- kui ka lääneosast, räägivad Põhja-Kaukaasia kõrval paljud minu reportaažid. Üks on looduslikult Venemaa kõige väiksem, teine kõige suurem piirkond.

      Loodetavasti toob minu raamat Venemaa eestlastele taas veidi lähemale ja aitab mõista, et me elame kõrvuti hiiglasuure naabriga, kellel on peale jõu veel hulk omadusi.

Oktoober 2008

      Beslanis FSB-ga jagelemas

      Üks sagedasemaid küsimusi, mida tuttavad mu Venemaa-elu kohta esitavad, on: „Kas Venemaa julgeolekuteenistus FSB jälgib sind?” Ei tea ja ausalt öeldes see mind eriti ei huvitagi. Kuna ma pole enda teada teinud Venemaal midagi seadusvastast, siis poleks justkui põhjust karta. Paranoiat pole mõtet põdeda. Kui jälgivad, siis jälgivad, neil on oma töö.

      Veidi kokkupuuteid on mul FSB-ga siiski olnud.

      2007. aasta augusti lõpus peatusin mõne päeva tuttavate juures Kaukaasias, Kabardi-Balkaarias Naltšikis. See koht on tuttav Elbrusel käinutele, Naltšik on lähim suurem linn. Naltšikist umbes saja kilomeetri kaugusel, juba Põhja-Osseetias asub Beslan, kus 2004. aastal pandi toime üks maailma jälgimaid terroriakte: valdavalt tšetšeeni ja inguši võitlejad võtsid 1. septembril pantvangi koolitäie lapsi koos nende vanemate ja õpetajatega. Siiani pole täpselt selge, kelle süül puhkes kolm päeva hiljem verepulm, aga tagajärg oli kohutav: hukkus 336 inimest, kellest 186 olid lapsed.

      Tuttav poola fotograaf rääkis, kuidas nad käisid koos kolleegidega ühest Poola telekanalist järgmisel päeval filmimas ja pildistamas Beslani staadionil, kuhu viidi hukkunud. Staadioni ühes nurgas olid kuhjas plahvatustes tükkideks lennanud laste kehade jäänused, kust siis nutta karjuvad emad oma laste kehaosi otsisid. Kaks meest poolakate teletiimist olid pärast kuu aega kodumaal psühhiaatriahaiglas ravil ning keeldusid rohkem Venemaale tööle tulemast.

      Iga aasta 3. septembril mälestatakse endises Beslani 1. koolis hukkunuid. 2007. aastal oli rünnakust möödunud vaid kolm aastat ja välisajakirjanike huvi mälestusürituse vastu endiselt suur.

      Beslani sõitsin Naltšikist pisibussiga. Naltšiki bussijaamast läks Põhja-Osseetia pealinna Vladikavkazi maršrutka, mille juht nägi välja nagu raskekaalumaadleja.

      Venemaa Kaukaasia vabariikide piiridel seisavad senini relvastatud kontrollpostid, vene keeles KPP-d. Enamik neist on päris korralikud betoonist ehitised, mida valvab üksjagu automaatidega miilitsaid. Üksi reisides need kohad mulle eriti ei meeldi, sest iial ei või teada, mis tujus võivad miilitsad olla ja kuidas nad välismaa ajakirjaniku kohtamisele reageerivad.

      Seetõttu pelgasin veidi Kabardi-Balkaaria ja Põhja-Osseetia piiril asuvat Starõi Uruhhi KPP-d. Beslani mälestuspäeva tõttu oli pealegi julgeolekukontrolli tugevdatud, et uut terroriakti ei juhtuks. Peatusime. Maršrutka uks tõmmati jõhkralt lahti, nagu miilitsad alati teevad. Rahvas hakkas varmalt dokumente otsima. Panin enda omad ka valmis, aga kummalisel kombel kontrollis miilits kõikide minu ümber istujate dokumente, aga minu käest neid isegi ei küsinud. Kuigi olin veidi habetunud ja päikeseprillidega, nägin ikkagi eksimatult välismaalase moodi välja.

      KPP-s öeldi maršrutka juhile, et julgeolekumeetmete tõttu on Beslani sissesõit raskendatud. Kuna kõik ülejäänud reisijad sõitsid Vladikavkazi, siis ütles paks juht mulle, et ta ei sõida ainult minu pärast Beslani sisse, pani mu Beslani teeotsal maha ja käskis linna hääletada.

      Õnneks oli Beslani vaid kolm-neli kilomeetrit. Õige pea võttis mu peale tume Lada Samara, mille roolis olev kutt lubas mind lahkelt Beslani visata. Kutil oli silmanähtavalt üsna raske pohmell. Tee oli sirge. Minu ebameeldivaks üllatuseks võttis tema Samara üsna kiiresti 190 kilomeetrit sisse. Ma poleks uskunud, et Samara seda suudab! Spidomeeter vähemalt näitas nii palju.

      Turvavööd nad Kaukaasias ei kanna, peavad seda nõrkuse tunnuseks. Vanasti ei kandnud ju džigitid hobustel ringi ajades mingit turvavööd… Pole ime, et sealsed maanteeääred on hauamonumente täis. Naltšiki-Vladikavkazi maantee äär on kui üksainus suur surnuaed.

      Beslani 1. kool oli säilitatud sellisena nagu see pärast terroriakti jäi. Kooli territoorium oli piiratud miilitsaahelikuga ning sisse pääses läbi metalliotsija-väravate. Igaks juhuks olin ennast enne üritusele akrediteerinud ja mulle ka vastati Põhja-Osseetia administratsioonist, et olen nimekirjas.

      Väravas seisev miilits teatas aga, et mind nimekirjas

Скачать книгу