LITMIR.BIZ

Kerttu Rakke psühhoanalüütilise alltooniga romaan „Häbi“ annab lugejale ausa läbilõike häbimehhanismi karistavast toimest, mille eesmärk on panna tõrjutud, katkised või jäigast normaalsuse mallist väljaheidetud tundma igavest süüd oma olemas olemise pärast. Eesti ilukirjanduses on see üks väheseid romaane, mis avab häbi mõisted selle erinevatel tasanditel, näitab selgelt, kuidas häbimehhanismiga on seotud põlvkondlikud suhted, üksindus ja seksuaalsus ning kuidas häbil on võim röövida nii iseseisvus, enesekindlus kui optimistlik tegutsemisvõime. „Häbi“ avab ausalt ja tundlikult sõltuvustunde ja enese häbimärgistamise igavese ringi, näitab, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse. Ivar Tröner, filosoof ja aus lugeja
Loeb Karin Tammaru.

Подробнее

Möödunud sajandi 80-ndate aastate keskpaik. Venemaalt saabub Eestisse noor tütarlaps Nadka. Ta on usin ja tagasihoidlik, tal on hooliv tädi ja turvaline keskkond. Sellest kõigest aga ei piisa, kuna Nadkal puuduvad unistused ja enesekindlus. Tema lugu näitab piltlikult, kuidas häbi kultiveerimine kasvatusvahendina on lapse suhtes kuritegelik. Loo lõpp on võetud tõestisündinud juhtumist, mis oli ka raamatu sündimise ajendiks. Psühhoanalüütilise alltooniga raamatule annab lisaväärtuse Kerttu Rakke aus, otsekohene ja ladus jutustamisstiil, mis aitab näha, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.

Подробнее

See on lugu nõukogudeaegsest suhtumisest puuetega lastesse ning lastekodulapse elluastumisest aastatuhandevahetuse Eestis. Janek Muru, praegu ajakirja Vaimupuu peatoimetaja, on mitmeid kordi astunud üles ajakirjanduses, temast on tehtud dokumentaalfilm ja telesaade. „Pimedusest välja“ on esimene põhjalikum sissevaade tema lapsepõlve ja noorusaega. Janek sündis 1978. aastal liikumispuudega. Ema loobus temast kohe pärast sünnitust ning Janek elas esimesed eluaastad Tallinna Lastekodus. Kuueaastaselt suunati ta Imastu lastekodusse. See oli koht, kuhu puuetega lapsed sõna otseses mõttes surema saadeti – nõukogude inimesed pidid olema ju terved, tublid ja võimekad. Kümme aastat unerohtu, hullusärki ja sanitaride terrorit ei suutnud Janekit murda. Ta on esimene, kes Imastu „lamajate“ rühmast omal käel, heade inimeste abil ja tänu õnnelikele juhustele välja pääses ning iseseisvalt elama hakkas. Iseseisev elu pole aga meelakkumine. Kuidas hakkama saada? Keda usaldada? Kuidas „halbu“ sõpru ära tunda? – Janeki lugu pakub mõtlemisainet igaühele. Hoolimata karmidest teemadest on see optimistlik ja ilusa lõpuga lugu sellest, et oma unistusi järgides ei tohi kunagi alla anda. Alati peab edasi minema ja endasse uskuma, välja murdma pimedusest nii enda ümber kui enda sees. Janek Muru loo on kirja pannud Kerttu Rakke. Fotod on pärit erakogudest ja Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist. Kaanefoto autor on Kaupo Kikkas. Kerttu Rakke on Eesti kirjanik, kes muuhulgas avaldanud üle 10 raamatu. Viimane neist, „Seitse aastat seebiselt“, ilmus viis aastat tagasi.

Подробнее

Otil oli oma päkapikk. Päkapiku nimi oli Pilts ja ta oli alati olemas, kui Ott tahtis mängida. Pilts ei olnud teiste päkapikkude moodi. Kui keegi küsis, missugune Pilts välja näeb, siis ei osanud Ott vastata. Kord läksid Ott ja Pilts pikale matkale. Sellest, mida nad oma põneval teekonnal nägid, see raamat räägibki. Pildid joonistas Navitrolla aastal 1992, jutu kirjutas Kerttu Rakke aastal 1993.

Подробнее

Mõnede arvamuste kohaselt tähendab Küpsisteparadiis linnaosa, kus igas eramajas ja ridaelamuboksis elab perekond: ema-isa, kaks last, kaks autot ja koer. Selle raamatu tegelased elavad küll taolises paigas, ent rahulik eeslinnaelu ei kuku neil kuidagi välja. Lisaks sarnasele aadressile ja sisemisele üksildustundele on peategelased omavahel rohkem seotud, kui nad ise arvatagi oskavad. Raamat annab hea ülevaate masu-eelsest Eesti elust eelmise kümnendi keskpaigas, kus tarbimine kõrge ja oluline on raha.

Подробнее

Raamatust „Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud“ tuttavakssaanud tegelased Karin, Annika, Tia ja Cärolyn on nüüd kaheksa aastat vanemad.Maailm on muutunud, tuleb ka ise muutuda. Järjest olulisemaks saab vajadusteeselda, tõmmata pähe mask, et ümbritsevat endale ja teistele ilusamaksvaletada. Mõne jaoks on mask stardipakuks, mõnele turvapaigaks, mõnele aga eimahu valitud mask üldse pähe. Selle kõige juures küsitakse endalt kaigavikulisemaid küsimusi: kust läheb piir üksinduse ja üksilduse vahel? Kuslõppeb positiivne mõtlemine ja algab enesepettus? Mis vahe on unistustel jasoovmõtlemisel? Kas need, kes sind aidata tahavad, on alati sõbrad? Kas hea jaõige peab alati olema igav? – Kui julgetakse ilma hirmuta iseendale otsavaadata, tulevad ka vastused.

Подробнее