LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei seisnud praegu mõistuseta loomakari.

      Kahareli käsu peale kerkisid esimese viiru kilbid – maha toetatult ulatusid need mehele peaaegu rinnuni – nagu ühtne sein. Hoidjad ise kükitasid kilpide taga, nii et päidki ei paistnud. Kaks järgmist viirgu ning neljas, noorukite väiksem viirg tõstsid endi omad katuseks.

      Kohe hakkas kilpide pihta tabamusi nagisema, algul hõredalt, siis veel hõredamalt, mis tulenes kindlasti Hulguste üllatusest tekkinud ootamatu vaatepildi tõttu. Aga kohe said nad sellest üle ja noolesadu tihenes raheks. See isegi kostis samamoodi nagu rahe vastu onnikatust, kui viimane polnud tehtud mitte õlgedest, vaid vana kombe järgi nahkadest.

      Tavalises olukorras pidanuks taoline kolm korda arvukama vaenlase läkitatud noolesadu väiksema salga otsekui maa pealt ära pühkima. Nüüd kostis kilpide alt siin-seal üksnes närvilist irvitamist ja kellegi erutatud häält: „Las aga raiskavad nooli! Las raiskavad!”

      Kellegi nooltevaru ei olnud lõputu. Hästi varustatud jahimehel oli neid kaasas paarkümmend. Sõtta minnes võeti muidugi rohkem – kui oli võtta. Hea noole tegemine nõudis palju tööd ja vaeva. Aga see, mis siin toimus, ei olnud jaht. Siin tühja lastud nooli enam üles korjata. Siin ei kössitanud vastas lõksu aetud ja kaitsetud ulukid.

      Kilpidest hoolimata kostis ungelaste seast ka oigeid ja vandumist, kui õnnestunud kohta sattunud nool ülalt mõnda kilpidevahelisse pilusse sattus. Otse teises viirus kükitava Unguri silme ette ilmus kahe kilpi hoidva käe vahelt nooleteraviku ots. Aga ainult ots. Ülejäänu oli kihtidesse kinni jäänud. Küllap läks mujal samuti ja kergeid vigastusi tekitasid ainult Hulguste juhuslikud õnnestumised. Kogu meeletu nooleraju, mille hulk ja tihedus pidanuks nad hävitama, läks tegelikult tühja.

      Tõsi, see oli alles kauge kaarlaskmine. Laupambumine ligida maa pealt pidi osutuma palju tapvamaks. Ainult et kui Hulgused samal viisil jätkata kavatsesid võisid nad avastada, et selleks neil enam nooli ei jätkugi. Ainult puudulik juhtimine ja tohutu üllatus ungelaste haavamatuse üle võisid põhjustada nii totrat raiskamist.

      Siis harvenes noolesadu järsult ja lakkas lõpuks täiesti. Ka viimane Hulgus oli aru saanud, et nii mõistusevastane kaitsetarandik tuli eest pühkida kohapeal ning vanal heal kätejõul. Ja siis on need rohusööjad neil käes. Kolmekordne ülekaal oli ikka veel alles, kui mitte koguni suurenenud. Ja seda teadis ja uskus iga Hulguste kütt, et rinnutsi võideldes poleks kohalikest neile siinsel avamaastikul vastast ka võrdse arvu juures.

      Kähedad innustavad üksikröögatused paisusid metsikuks kisaorkaaniks ja siis nad tulid, olles jooksul kasutud vibud kõrvale heitnud, odade ja kirvestega nagu purustav mägilaviin. Jäi vaid läbida see tühine vahemaa ja teha neid narritanud veel tühisemale vastasele tõelise mehe kombel ots peale. Kuid siis juhtus midagi tõesti mõistetamatut.

      „Olge valmis!” kärgatas Kahareli hääl kilpkatuse all. „Teine viirg!”

      Ungur lasi kilbi langeda, tõstis püsti kerkides teise käega vibu ja kiskus seljal rippuvast tupest noole. See sai peaaegu üheks sulava koondliigutusega nöörile pandud, nöör pingule tõmmatud ja nool üle kükitades kilprinnatist hoidva esimese viiru lendu lastud. Nii tegi üheaegselt kogu viirg ja kükitas taas maha, kiskudes juba seal tupest uue noole ja pannes nöörile. Rajuiilina läheneva vastase poole oli paiskunud üle kahekümne noole. Kõik käis nii kiiresti, et Ungur ei jõudnud isegi tulemust näha.

      „Kolmas viirg!” käsutas Kaharel ja samal ajal viskusid püsti nemad. Kõik kordus.

      „Teine viirg!” Uuesti püsti, juba nööril olnud nool lendu ja tagasi alla, et mitte kolmandale viirule ette jääda. Ka nüüd ei jõudnud tulemusi vaadata. Ründajad olid lähemal ja kui keegi ka langes, jäi ta jooksva massi selja taha. Ent read just nagu olid hõrenenud. Või ta ainult tahtis seda nii väga uskuda, sest hirmu külm käsi pigistas lähemale tormavat surma nähes taas rinda. Kui need seal kohale jõuavad, on ungelastega – ka temaga – lõpp. Aga käed ja jalad töötasid nagu iseendast edasi, tehes, mida oli õpitud ja mida pidi tegema.

      „Kolmas viirg!”

      Esimesed kaks nooleparve lasid ka ungelaste mõlemad viirud kaarega. Vastane oli alles kaugel. Nüüd enam mitte. Nüüd olid nad kohutavalt, kohutavalt lähedal. Ja ka käsklused said täienduse. „Laupambumine! Teine viirg!”

      Seni polnud ungelaste nooled saanud Hulgustele määravat kahju teha. Kaarega kaugelt lendaval noolel pole täit löögijõudu. Isegi paksud karvased loomanahad, mida Hulgused kandsid, pakkusid mõningast kaitset. Nüüd oli käes silmapilk, mis pidi otsustama kõigi saatuse.

      Ungur viskus koos oma viiruga püsti. Ründav eesliin tormas viiekuuekümne sammu kaugusel ja oli nii tihe, et mööda lasta polnud mingit võimalust. Kakskümmend viis noolt lendas piitsahoobina vastu ja nüüd jõudis Ungur isegi kiirelt kükitades näha, kuidas need tabasid. Tabasid! Aga mida nad ikkagi tohutu läheneva massi vastu suutsid?

      „Kolmas! Teine!” Jälle püsti ning juba valmis nool neljakümne sammu pealt lendu. Ungur nägi raevukalt karjuvaid ammuli suid, jooksust ja tuulest hüplevaid pikki juukseid ning kehade ümber rappuvaid loomanahku, võttis kükitades silme ees kaasa kujutise neisse kehadesse ropsivatest nooltest, kätes vehklevatest taparelvadest ja just nagu takerdunud jooksuhoost.

      „Kolmas! Teine!”

      Nooleparved lendasid jooksjate vastu peaaegu olematute vahedega ja rabasid ründajate esiridu. Hulguste viskeodad lendasid omakorda ungelaste kaela. Need ei olnud täpselt sihitud, jooks segas viskajaid ja eesmine kilbirida varjas ungelapsi alt. Teise ja kolmanda viiru pead ja ülakehad viskusid kord siit, kord sealt vaheldumisi nähtavale otsekui metsikus tantsus. Tagumised ründajad ei näinud esimeste tõttu suurt midagi ja loopisid suisa umbes. Kuid ka umbes-tabamusi jätkus rohkem kui vaja. Ungur saatis uue noole lendu ja sai samal hetkel põletava löögi vasaku õla pihta. Teravik rebis nahkvesti, hamet ja õlalihast, kuid kinni ei jäänud. Riivamisi, käis läbi pea. Pole hullu, lasta saab. Vasak käsi ainult sirutub, parem tõmbab noolt ja see on terve.

      Samal ajal paiskus ülejärgmine mees paremalt selili, viskeoda sügavalt kaelas. Kusagil kisendas keegi peenikese, otsekui lapse häälega.

      „Kolmas!” röökis Kaharel samal ajal, nagu tahaks oma häälepaelu läbi suu vastasele näkku virutada. „Teine!”

      Uuesti püsti. Õlg tulitab ja kleepub – veri. Aga hea, et tulitab! Ränk haav oleks algul hoopis tuimaks löönud ja jalust võtnud.

      Nooleparv kahekümne viie sammu pealt. Otse näkku teile jõletistele! Selja taga on Ungelinn. Kohe on nad siin! Kus pikkoda seisab? Kas viskeoda paiskas minema? Kuhu hirm jäi? Ma olen teisel pool hirmu. Teisel pool KÕIKE. UUS NOOL!!!

      „Kolmas! Teine!”

      Hulgused olid takerdunud. Vahvamad eesotsas olid langenud, nende asemel esiritta tõusnud järgmised aga kõhklema löödud ennenägematust nooli sülitavast kilbikoletisest, mis neile nüüd alles esimest korda ja veel nii lähedalt pilgu ette tekkis. Kas maised relvad seda üldse võtavadki? Kui tegu oli loitsimisega…

      Tagumised pressivad peale, esimesed tahavad tagasi, mõõtes hirmuga viimast kahtkümmet sammu koletiseni, mille seninägematuse ees nad õudust tunnevad. Mitte meeste, ei! Need on ju vaid arad rohusööjad! Aga see hullunud koletis… Ja nii trambivad nad juhtimise ja juhita oma kaaslaste kehade vahel ja otsas. NOOLED SELLESSE SEGADIKKU!!!

      „Kolmas! Teine! Komas! Teine! Kolmas! Teine!”

      Kahareli hääl rammiks nagu kivise vasaraga vaiu maasse. Aga tegelikult tambib ta paigal tammuvaid Hulguseid, keda nii lähedalt vastu paiskuvate nooleparvede eest miski ei kaitse. Need tungivad sügavalt rinda, kõhtu, löövad otse näkku, selga. Selga! Nad PÕGENEVAD!!!

      Rünnakulaine voogas tagasi ja nüüd rabasid katkematus rütmis ikka ja jälle lendavad nooled tõepoolest ainult selgi. Ja paiskasid aina uusi vaenlasi jooksult kummuli.

      „Teine! Kolmas! Teine! Kolmas! Aitab! Paigal püsida! Keegi ei lähe järele!” Kahareli hääl on karm, kuigi ühteaegu

Скачать книгу