LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Lessing tegi, nagu poleks küsimust kuulnudki. Kuid ta ohkas, nagu võib ohata üksnes kuuekümnele lähenev mees, kes on teinud elus vahel võimatut ja kes peab seda jälle tegema – kellelt lausa nõutakse võimatut ning kes peab nõudma sedasama teistelt, et kõik üldse veel koos püsiks, ja kes kaldub järjest selgemini aru saama, seekord võimatu ongi võimatu.

      „Uudised ei räägi tegelikust olukorrast midagi,” ütles Ivor süüdistavalt. Tal oli praegu moraalne õigus seda teha.

      „Kas sa kujutad ette, kui kiiresti lauspaanika meid ülejäänud linnale järele võiks viia?” küsis Lessing. Ka temal oli õigus. Ent nüüd teadis Ivor selgesti, et ka direktor teab linna olukorrast. Enne oli ainult väga tugev kahtlus. Praeguseks oli sellest saanud juba teadmine. Ja see paistis vist ta pilgust välja.

      „Ma ju andsin sulle auto ja Mireki,” ütles direktor väljaütlemata süüdistust ennetades.

      Aga alles siis, kui see ei päästnud enam mu peret, mõtles Ivor. Ka need sõnad jäid välja ütlemata. Kumbki neist teadis, et teine oli toiminud, nagu ta pidi. Ja et kõik lihtsalt läks, nagu see läks. Kuid teatud süütunnet see Lessingilt ära ei võtnud ja nüüd ei tekkinud direktoril vähemalt edaspidises jutus mingit vastuseisu Lenna töölevõtmise suhtes.

      „Midagi me ikka leiame. Nagu ma juba eile ütlesin, pole sul selle pärast enam muretseda vaja. Õhtuks on ka sissekirjutus olemas.”

      Kuna eile polnud aga üldse olnud juttu üldse Lenna tööst, ainult Tsitadelli elanikuks vormistamisest, ning eriti sellepärast, et Lessing ei Lenna ega selle ootamatu abielu kohta midagi ei küsinud, tekkis ikkagi tunne, et direktor oli Mirekilt juba tõepoolest ülevaate saanud. Kas just päris tõese, ei osanud Ivor oletada.

      „Kes see Mirek õieti on?” tahtis ta teada. „Ärge ainult öelge, et tavaline sohver.”

      „Mirek on… Mirek,” lausus Lessing napilt. „Isegi seda on liiga palju teada.”

      „Meil on siin kõik nii salajane, et ma ei tea varsti sedagi, kes ma ise olen,” nurises Ivor. Teene teeneks, isegi kui see oli hilinenud ja aitas vaid Lennat, kellest tal teele asudes veel aimugi polnud. Süüdistus – olgugi tumm – jäi just tolle hilinemise pärast püsima. Ent püsima jäi ka Lessingi vaatenurk.

      „Võib-juhtuda, et mitte ainult sina ei tea varsti, kes sa oled, vaid mitte keegi meist ei oska aimata, kelleks me võime osutuda.”

      Ivor langetas pilgu. Kuigi see väljaütlemine kinnitas veel enam direktori teadmist linnas toimuvast ja koos sellega tema märkimisväärset ükskõiksust Ivori pere suhtes, tõstatas see ühtlasi veel murelikuma küsimuse. Ka Ivor oli eilsest saadik korduvalt mõelnud, mis saab, kui ka Tsitadell – kogu maailma tsitadellid – vastu ei pea.

      Siis oleks tsivilisatsiooniga – vähemalt selle tsivilisatsiooniga, mida nad tunnevad – tõesti lõpp. Ja hakata kõikide siin töötavate inimeste omakseid massiliselt Tsitadelli tooma oleks selle lõpu algus – viimase päästepaadi ülekoormamine. Sellest seisukohast oli Lessing niigi teinud talle märkimisväärse erandi, kuigi ta enda survel.

      „Meil, õigemini teil neljal tuleb anda oma parim,” ütles Lessing sisendavalt. „Mitte vähem ega rohkem kui üldse võimalik. Vähemat ei tohi, rohkemat lihtsalt pole, aga kõik mis on, tuleb välja panna. Sest kõiksugu analüütikuid või poliitilisi ja majanduslikke vaatlejaid jätkub igal pool jalaga segada. Aga nad kõik kokku ei tea mitte sittagi, sest jutlustavad kogu aeg üksteisele vastupidiseid arvamusi. Ja me võime igal konkreetsel juhul ainult mõistatada, missugune huvigrupp need arvamused seekord kinni on maksnud.

      Kõik nad ainult arvavad. Ja see, mida nad arvavad, on põhiliselt mõeldud ainult oma leivaisade veenmiseks, kui asendamatud nad oma ülemakstud ja lõppkokkuvõttes mõttetutel ametikohtadel on.

      Kes neist söandas veel kuu aja eest praegust ühiskondlikku kollapsit ette ennustada? Kes neist oskas eelmise sajandi lõpus kas või kolm nädalat ette öelda, et kardetud maailmapoliitiline hiiglane Nõukogude Liit lakkab kolme päeva jooksul lihtsalt olemast? Kes oskas aimata, mis tegelikult juhtuma hakkab, kui Saksamaa ründas 1939. aastal Poolat?”

      Ivor oleks võinud ühe näite tuua: vanamehe, kes istus mitte just väga ammu ühes välikohvikus, laual Ernst Kieferi „Rooma impeeriumi hukk”. Ning rääkis MÄRKIDEST. Kuid eks kaevanud temagi selle üle, et tõlgendajaid on liiga palju ja tõlgendused on vastandlikud. Ja võis üsna kindel olla, et tema oma mõttetöö eest kusagilt palka ei saanud. Muidu poleks tal olnud õigust neid mõtteid juhuslike inimestega jagada. Vaevalt et taat nüüd enam eluski oli.

      „Aga teie neli ei arva,” jätkas Lessing. „Teie ei oleta võitjate kirjutatud ajaloo või väljakaevatud potikildude järgi nagu kohvipaksu pealt ennustades. Teie näete. Teie elate ise läbi. Just teie käes võib peituda ja peabki peituma väljapääsu võti. Mõistmise võti.”

      „Aga see on ainult minevik, mida me tunnetame,” nentis Ivor süngelt. „Kas pole sealt tulev tarkus nüüdseks juba hiljaks jäänud?”

      „Usu mind, ei ole veel. Kurat! Ma ei pea sulle siin praegu kihutuskõnet. Seda peeti hoopis mulle – eile õhtupoolikul. Võid ise arvata, kus. Ja kes selleks valitsuse mägipunkrist kiirhävitajal kohale toodi. Aatomipunkrist, mille ainus väärtus seisneb nüüd ainult selle varustatuses ja kaitstuses. Omaenda rahva eest.

      Need narrid kartsid kogu aeg kollapsit aatomisõjana. Aga omaenda rahvast, kõiki omi rahvaid nad karta ei osanud. Seda, mida nad kõigi nende valgustatud sajandite jooksul inimestega tegid. Milleks neid pimeda idioodi järjekindlusega kasvatasid. See oli ju vaid tühine, mõttetu mass, millest võis üle astuda. Ja nüüd on nad hirmul ega oskagi enam muud teha, kui kihutuskõnesid pidada. Seal, kus veel saab. Aga kastanid tuleb meil tulest välja tuua.”

      Lessing pühkis käeseljaga laupa, mis oli õhukonditsioneerile vaatamata higiseks tõmbunud. Ta oli vihane, aga vihastamine on palav tegevus.

      „Kui mina teile välkkoosolekul neid sõnu räägiksin,” sundis ta end tasapisi rahunema, „mõjuksin niisamuti kihutuskõnelejana ja sellest pole kasu. Inimestel on kihutuskõnelejate vastu allergia. Mul endal ka.

      Sinuga on teie nelja seas teine lugu. Oled kõige pikaajalisem, nii et vanusele vaatamata justkui brigadir – aga ikkagi sama töö mees ka, mitte mõni pintsak kuskilt ülevalt. Sinu puhul tuleb ütlemine südamest ja ka läheb südamesse. Nii et sinu peale ma loodangi. Hoia, palun, hoia nad maksimaalses töövõimes – niipalju kui võimalik.”

      Ivor kahtlustas, et „vana” rääkis sedasama igal parajal juhul neile kõigile. Igaühe puhul võis leida põhjuse, miks just teda ta enda silmis esile tõsta. Sest mingit ametlikku grupijuhti neil polnud. Nelja inimese puhul polnud sel esiteks mõtet. Teiseks tegeles igaüks neist nagunii omaenda ajaperioodiga.

      Ent ta sai ka Lessingist aru. Küllap püüdis direktor niiviisi ergutada neid kõiki üksteise vaimu turgutama. Kuna see oli ainus, mida ta meeleolu tõstmiseks teha sai.

      „Sul oli eile vahepäev,” ütles Lessing. „Anna andeks, et ma seda nii nimetan. Ma ju kuulsin, missugune päev see sulle oli. Aga „sukeldumise” seisukohast oli vahe. Kas täna lähed?”

      Ivor noogutas, täheldades perifeerse mõtlemisega, et kuulda võis direktor eilse kohta ainult Mirekilt. Mehelt, kelle kohta ta ise mingit infot anda ei tahtnud. Noh, polnud parata. See oli salatsemise maja.

      „Ülepinget tuleb vältida,” ütles Lessing talle tõsiselt silma vaadates. See oli ainult kontrolliv žest, kusjuures üsna abitu. Peale „sukeldujate” endi ei saanud keegi nende hetkekõlbulikkuse üle otsustada. Ei ükski meedik ega mõõteriist. Kõik oli puhtalt tunnetuse küsimus.

      Probleem seisis selles, et tegevus, mida nad nimetasid „sukeldumiseks”, tekitas sõltuvust. Mitte füsioloogilist, kuna kehasse ei süstitud mingeid

Скачать книгу