Скачать книгу

praegu veel postil püsivad, on murdumatud. Tänu teile see maailm veel üldse seisabki.”

      Talle vastas kolmekordne hurraa habetunud, määrdunud ja piirituselõhnalistelt tüüpidelt, mis lõppes taevasse suunatud automaatide lausraginaga. Mis ehmatas ilmselt eemale iga jõugu, kes siinkandis midagi plaanitsenud oli, kuna ainus järeldus nende jaoks sai olla see, et piirkonna pärast tülitsevad juba kaks märksa tugevamat.

      Siis ronisid nad kõik oma autodesse ja saatsid otsekui tõeline pulmarong „Wilson Grandi” kuni Tsitadelli väravani. Seal jättis kogu sellest päevast pehmeks muljutud, eriti aga usinast välipudeli pruukimisest täiesti heldinud seersant Rolle ülejäänud kolmega hüvasti ja kolis ümber ühte oma ametivendade autodest.

      „Ja vaadake, et te mind oma esiklapse ristiisaks kutsute,” olid ta viimased sõnad. Rolle oli vist juba unustada jõudnud, et abielu sõlmiti ainult fiktiivselt. Ivor ei kohanud seersanti enam kunagi, kuid leidis teda hiljemgi meenutades lohutust mõttest, et ka kõige halvematel aegadel ei unusta parimad inimesed päriselt naeru.

      4

      Linnaga võrreldes nägi Tsitadell välja nagu rahusaareke. Või oaas keset kõrbe. Isegi tänavavalgustus töötas veel enam-vähem normaalselt. Tõsi, politseinikke liikus tavalisest rohkem ja relvis olid nad tunduvalt raskemalt kui muidu, ehkki välislinna omadele ei saanud muidugi ligilähedale; nüüd oskas Ivori pilk niisuguseid nüansse juba märgata.

      Lisaks ei olnud siinsete korrakaitsjate tähelepanu hoopiski suunatud kohalikele elanikele enda ümber, nagu neil teistel seal väljas. Siinsete liikumine tähendas lihtsalt jõudude ümberpaiknemist, et täita oma ainsat ning ainutähtsat ülesannet: hoida tõhusa kontrolli all Tsitadelli piire. Potentsiaalne vastane asus väljas, mitte sees. Siin, seespool, valitses veel rahu – vähemalt näiliselt. Kui kauaks veel? ei saanud Ivor endalt küsimata jätta. Vastust ta ei teadnud.

      Mirek sõidutas „noorpaari” Ivori koduni viiekorruselises ridamajas ning sõitis üksi edasi, et viia „Wilson Grand” sinna, kuhu see kuulus. Ivor ei küsinud, kuhu just, ja Mirek ei öelnud.

      Selle asemel soovitas ta lahkudes: „On vist parem, kui sa Lessingiga juba täna õhtul ühendust võtad. Nii ei pea ta sinu pärast enam oma vana südant valutama ja tal jääb terve öö aega seda valutada hoopis sellega, et nuputab, kuidas homme need väikesed tehnilised probleemid ära lahendada, mis sa talle kaasa tõid.”

      Kõne Lessingile polnud ainus, mis võtta tuli. Ent vähemalt üks kõne langes kohe vähemaks. Dianal oli Ivori korteri võti ja seal ta muretsedes ees ootaski.

      „Vähemalt ühes tükis tagasi,” ohkas ta tulijaid nähes kergendatult. „Aga… kus teised on? Ja sina nüüd küll Tonia ei ole,” lisas ta lonkavat Lennat uurides.

      Kõik juhtus nii äkki, et… võib-olla oligi parem. Kuidas sa oma tüdruksõbrale ikka teatavaks teed, et oled just äsja abiellunud teisega, keda ei tunne tegelikult veel nelja tundigi. Mõtle, mis sa mõtled… Parem siis juba ilma mõtlemata.

      Omaette probleem seisis veel selles, ei Ivor ei teadnud, kui palju ta oma abielu fiktiivsusest vähemalt esialgu üldse rääkida tohtis. Aega midagi teel valmis nuputada ju ei olnud. Eks katsu seda lõkse ja varitsusi otsides teha. Iga uus tänavanurk seisis siis ligemal kui edasised probleemid. Ainult et nüüd olid juba need saanud praegusteks.

      „Seal on hullem põrgu lahti, kui meile siin aimatagi antakse,” prahvatas ta pikemalt kaalumata, milles oma suur osa oli ka Rolle välipudelil. „Mu pere on surnud või linnast kadunud, mis teeb kokkuvõttes vist sama välja.”

      „Oh,” häälitses Diana. „Mul on nii kahju. Tunnen kaasa.” Ta tõusis, et Ivori juurde tulla ja tal ümbert kinni võtta. Kuid ei jõudnud.

      Tühjagi sa tunned, mõtles Ivor äkki vihaselt. Pärast tänavail nähtud metsikut, aga omal moel ausat raevu mõjus praegu öeldud kulunud vormel eriti silmakirjalikult. Kuidas sai Dianal olla teab kui kahju kellegi pärast, keda ta vaevalt näinudki oli, samas kui ainuke sellest perest, kellest ta hoolis – Ivor ise – oli siin ja terve.

      „See on Lenna,” lisas ta hingegi tõmbamata. „Me abiellusime umbes poole tunni eest.”

      Ivorit oleks sel hetkel justkui kurat tagumikku torkinud. Tal oli selja taga päevatäis hirmu, valu ja õudusi, lisaks vapustav kogemus – inimesest välja murdnud ürglooma halastamatus ja kalkus. Siin aga seisis kaunis noor naine, hoitud ja hoolitsetud, elegantne kostüüm laitmatult korras, maniküüritud sõrmekesed nagu iluhoolduse reklaamplakatilt võetud, soeng viimase kui kiharani netilt paigas ning armas peake selle all täidetud pisikeste, armsate, kuid seda resoluutsemate teadmistega, mis on õige ja mis väär. Teadmistega, mis enam ei kehtinud. Ning omastega, kes samuti sünnist saati Tsitadelli tiiva all olid elanud. Ning see elukauge olend ütles lihtsalt kombe pärast, et tal on nii kahju.

      Ivor teadis, et Dianal polnud selles vähimatki süüd. Et see ei olnudki mingi süü. Ometi ei suutnud ta endas tagasi hoida soovi just siin ja praegu kisendada, mis inimestega parajasti toimub ja mis olevused inimesed õigupoolest üldse on. Ta ei teinud seda vaid põhjusel, et ei leidnud sõnu. Hiljem oli tal selle üle hea meel. Aga praegu…

      Praegu piirdus ta sellega, et ei lisanud oma abiellumisteatele enam mingeid selgitusi. Mitte sõnade puudumise tõttu. Pigem äkilise mõistmise tõttu, et sellele, kes pole ise näinud, ei saagi selgitada tema käitumise ajendeid ega ka seda, kes tema, Ivor, nüüd on. Kui ta seda isegi teadis.

      Sel korral ei öelnud Diana isegi „Oh”. Ta lihtsalt vaatas uskumatu ilmega kordamööda Ivorilt Lennale ning siis Lennalt tagasi Ivorile, suu jahmatusest täiesti ebakombekalt lahti vajunud, ning hakkas ukse poole minema.

      „Aga see pole hoopiski nii, nagu…” alustas olukorda põhiliselt õigesti, ainult et poolikult hinnanud Lenna, kuid Ivori käesurve ja hääl peatasid ta: „Vaiki! Diana!”

      Lahkuja vaatas läbi avatud esikuukse tagasi.

      „Ma tean, et võlgnen sulle selgituse, aga praegu on uskumatult halb aeg. Ma helistan sulle homme, siis kohtume.”

      „Ma ei usu, et seda tarvis läheks,” ütles Diana ning pani Ivori võtme plaksudes saapakapile.

      „Ühtki putru ei sööda nii palavalt, kui seda keedetakse,” tuletas Ivor meelde.

      „Sinu võrdlused kipuvad olema niisama labased kui mõned muudki kombed,” vastas „nullialuse temperatuuriga” hääl. Põline Tsitadellipreili oli välistulnukast matsipoisi paika pannud. Sedapuhku küll täie õigusega, oli Ivor sunnitud endale tunnistama. Ja vaevalt preili isiklikest kogemustest teadiski, kui kuumalt putru keedetakse.

      Välisuks kolksatas kinni. Selle heli resoluutsus veenis Ivorit äkki erilise selgusega ja paremini kui hoolikalt kultiveeritud väited, et ta oli oma äkkabielu tagamaadest vaikides targasti teinud. Kohe tuli tal seda ka selgitada.

      „Miks sa ei lasknud mul öelda…” küsis Lenna kohmetuses ja imestunult. „Või miks sa ise ei…”

      „Sest ta ei ole näinud ja ei mõistaks. Nad kõik elavad siin oma pisikeste korrektsete reeglite järgi nagu akvaariumis. Mina samuti, kuni tänaseni, kuigi ma ei ole põlisasukas ja siin elanud ainult natuke üle aasta. Aga see hakkab külge. Sa lihtsalt püüad juhmilt olla nagu põline asukas. Ja sellepärast sai mu pere hukka. Ma ei taibanud varem järele minna. Lihtsalt ei taibanud, kujutad sa ette! Väljas on juba uputus, aga ilmateated räägivad ainult kohaliku tähtsusega vihmasabinatest.”

      Nüüd näitas Lenna, et ta ikkagi veel suudab naeratada. „Luba siit lahkunud isiku öeldut pisut korrigeerida. Mitte kõik su võrdlused ei ole labased.”

      Ivor vist isegi ei kuulnud. „Teine ja peamine põhjus on selles, et me ei saa siin oma abielu fiktiivsusest kellelegi rääkida. Me võime selle mõne aja pärast viisakalt ära lõpetada, aga tõtt me öelda ei tohi. See sai mulle ka selle ainsa reaktsiooni põhjal äkitselt selgeks. Isegi Diana oleks kättemaksuks võinud võimudele keelt kanda, ise täis siirast veendumust, et toimib

Скачать книгу