LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ta siiski veel elus? Ivor oleks südamepööritusele vaatamata tahtnud väljuda ning järele uurida, aga Mirek, kes ühtpidi oli autojuhina just nagu tema käsutuses, valitses valvur-ihukaitsjana hoopis teda ennast.

      „Kogu linn on niisugune. Mida sa just siin ja praegu ära teha loodad?”

      „Ta on surnud,” sõnas seersant kõikenäinu tundetusega hääles. „Vaata neid langenud lehti kehal. Ta ei lama siin esimest tundi ja pole üldse liigutanud.”

      Võib-olla oli tal kogenud politseinikuna õigus. Vahest ei tahtnud ta aga iga juhusliku ohvri pärast, kes oli vaid üks tuhandetest, kaitsva auto rüpest välja minna. Enesealalhoid kuulus samuti professionaalsuse juurde.

      „Aga kui see on äkki mu õde?!” protesteeris Ivor äkilises meeleheites õuduste seesuguse tuima aktsepteerimise vastu, uskumata oma sõnu tegelikult isegi.

      „Läheme kõigepealt sinna, kuhu minema pidime,” jäi Mirek kindlaks. „Kui hakkame iga üksiku hukkunu juures peatusi tegema, sureb su õde tõenäoliselt enne vanadusse, kui me pärale jõuame.”

      „See siin võib ka näitemäng olla,” lisas Rolle peaaegu lohutavalt. „Parim nipp kedagi autost välja saada, seesolijad vagaseks teha ja ise transport hõivata. Ma küll kahtlen. Siis oleks peibutis otse teel lamanud ja pisut elumärke andnud. Aga mine tea, kuidas nemad mõtlevad. Praegusel ajal võis peibutis ka meelega otsasõitu karta ja jäi sellepärast pisut kõrvale.”

      Tal oli õigus. Mirekil samuti. Kuid seda teada oli kõledalt õõvastav. Kõik kõigi vastu, leidis Ivor end taas mõtlemas. Inimkond oli muutunud kiskjapesaks.

      Või polnud see iial teisiti olnudki, kõik toimus ainult välise kombekuse varjus – naeratades, ent samasuguse külma julmusega? Kõik olid sellega üksnes niivõrd harjunud, et jahmatasid, kui see kord kaane alt avalikuks plahvatas. Ja kisendasid nüüd vana, varjatud, kuigi niisama halastamatu julmuse järele. Tõsi ta oli, et nüüd seisis jäme ots pigem nende käes, kes eelneva, korrastatud ühiskonna varjatud julmuse ajastul pigem ohvriteks jäid. Nüüd oli saabunud nende tund ja see oli nende raev, mis kaost toitis. Kuigi nad pidid tulemusest juba ka ise surmani kohkunud olema. Kuid tagasiteed enam polnud. Oli mindud liiga kaugele, et see veel alles oleks jäänud.

      Park lõppes ja nad vurasid Grinti esimestele tänavatele. Siin polnud midagi ühist selja taha jäänud kivist, klaasist ja terasest hoonehiiglastega nagu kesklinnas. Teid palistasid oma väikestes aiakestes otsekui kükitavad väikesed ühepereelamud, sekka kahe-, harva kolmekorruselised ridaelamud, needki kõige enam kolme välisuksega. Valdavas osas oli see aedlinn. Õigemini – oli olnud.

      Nüüd oleks siit nagu sõda üle käinud. Õigupoolest oligi – kõikide sõda kõikide vastu. Kas omas tähtsust, kes just siinset idülli oli rünnanud?

      Kohalikud omavahel kohe kindlasti ei võidelnud. Küllap tuli mingi röövjõuk kusagilt hõivatud autodel. Aga mis see teadmine nüüd enam luges.

      Osa maju oli maha põlenud, peaaegu kõik hooned kandsid rüüstamise märke. Suurima silma alla sattunud ehitise – kaubanduskeskuse – katus oli tulekahjust sisse langenud ja veel püsti püsivad kiviseinad haigutasid tühjade mustade aknaavadega otsekui hääletuks karjeks avatud pärani suud.

      Ja ei ühtegi inimest – isegi mitte laipu. See oli küll kummaline. Elavad elavateks, nemad võisid põgeneda. Aga kuhu surnud minna said? Võib-olla siin ikkagi maeti neid enne põrgust põgenemist. Aga kuhu põgenemist? Ja ega siis ometi kõik, viimane kui hing.

      Siiski! Kaubanduskeskuse nurga tagant ilmus kepi najal komberdav vanamees, kes tuhnis rüüstamise käigus maha pudenenud kraamis. Ta kummardus vaevaliselt, tõstis maast ühe plekkpurgi ja asetas selle rihmaga risti üle õla rippuvasse kotti. Kogus nähtavasti söögipoolist.

      „Ma tean teda,” pigistas Ivor kaotusevalust kähedal häälel üle huulte. „Mitte küll nimepidi, aga ma mäletan teda lapsest saadik. Elas kusagil Virigi tänavas. Ta on nii vana, et minu arvates ma teda teistsugusena ei olegi näinud.”

      Sel korral ei püüdnud Mirek Ivorit enam tagasi hoida, tuli ainult kaasa. Kusagilt istme alt oli ka tema kätte ilmunud raske automaatrelv. Rolle jäi enda omaga teist külge turvama, üks jalg autos ja teine maas, silmad vaibumatult vasakult paremale ja tagasi ümbrust seiramas, et täheldada iga mõnesekundilise perioodi jooksul toimunud ainsatki muutust.

      Vanakesest polnud palju abi. Ta ei tundnud Ivorit isegi ära, ainult kohkus lähenejaid märgates, kuid polnud suuteline põgenema.

      „Ma olen Ivor Rennik. Rennik – Lensi tänavalt. Mu vanemad ja õde elavad praegugi seal. Peaksid elama…”

      Nüüd ilmus rauga näole mõningane äratundmine, võib olla perekonnanime, aga vahest ainult selle tõttu, et võõras noormees kuulutas end kohalikuks, omaks, ega kavatsenud ilmselgelt halba.

      Oma pere asjus polnud Immo Farkasest, nagu taat end nimetas (nüüd meenus Ivorile, et tegelikult ta mäletas ka seda nime) kuigivõrd abi, ent selle kohta, mis siin juhtus, kuulsid nad küll.

      See oli alanud üleeile õhtul. Muidugi teadsid kõik, mis toimub linnas ja kogu maailmas, aga mida nad teha oskasid. Ja siin oli ju seni kõik ikkagi rahulik. Nii lootsid nad igaüks vaikselt, et hullus lõpuks vaibub ja nad jäävadki puutumata. Paljud olid siiski maale sõitnud, kui seal sugulasi või tuttavaid leidus, nii et elanike arv oli juba siis tublisti kahanenud.

      Kuid üleeile õhtul kihutasid mitut teed pidi kohale võõrad. Nad tulid kõikvõimalike veo-ja sõiduautodega, nii mehi kui naisi, viimne kui üks hambuni relvis, ja hakkasid rüüstama. Kõigepealt kaubanduskeskust, siis ka maju – algul elaniketa eramuid, aga pärast polnud enam vahet.

      Kuigi grintilased lootsid hullusest puutumata jääda, olid nad olukorda arvestades siiski moodustanud midagi kodukaitse sarnast. Ent nende üksikutest jahipüssidest või seaduskuulekalt registreeritud püstolitest polnud võõra metsiku tulejõu vastu mingit abi. Nad tapeti maha või kihutati laiali ja rüüstajad said siis veel vihasemaks. Läks joomiseks, vägistamiseks ja põletamiseks, kusjuures naisründajad olid meestest vaat et julmemadki, kui see üldse võimalik sai olla.

      Mõned karjusid „Heil Breivik!” (sajandi alguses mõnes ringkonnas kultusisikuks muutunud massimõrvarile viidates) või „Õpetame neetud kodanlusele päris elu!” või „Põrgusse raha võim!”, aga ka „Elagu anarhia – korra ema!” Ja see kestis terve öö. Siis laadisid nad saagi autodesse ja kadusid purjuspäi laule räusates sinnasamasse tundmatusse, kust olid tulnudki.

      Ühe pankuri võtsid nad endaga kaasa. Lubasid mõnda keldrisse müürida ja aasta pärast revisjoni korraldada, kui mitu miljonit nii nutikas tõbras vahepeal teeninud on, kui tal kedagi pügada ei ole.

      Siiski, neid, kes vastu ei hakanud, nad üldiselt ei puudutanud. Nii taat terveks jäigi. Aga nooremad… Proovi sa mitte vastu hakata, kui röövitakse ja vägistatakse…

      Pärast nende lahkumist kogunesid allesjäänud kokku – vägistatud, läbi pekstud ja vermeis –, matsid oma surnud parki kaevatud ühishauda ja läksid ära, teadmata isegi, kuhu. Neid, kes olid tol ööl kaugemale põgenenud, tuli veel eile ja tänagi, nii et kedagi ikka veel liikus. Aga enamasti läksid ka nemad kohe jälle. Ainult tema, vana Farkase taolised ei suutnud ega tahtnud enam kuhugi minna. Üldisest lagastamisest oli säilinud küllalt laialipillatud toiduaineid, eriti konservikarpe, ja nii ta siis otsib nüüd endale ja oma haigele naisele midagi hamba alla. Mahajäetud keldrites on ju veel hoidiseid ka ja…

      Auto juurde tagasi pöördudes mõtles Ivor, et vähesed, väga vähesed äraläinutest jäävad ellu. Aga need, kes ikkagi jäävad, teraskalkideks karastatuina – neid võib olla ainult mõni protsent –, muutuvad samasugusteks kui nende ründajad. On sunnitud muutuma, et ellu jääda. See oli ahelreaktsioon. Kes suutnuks seda veel peatada?

      „Nüüd juhata meid oma maja juurde,” ütles Mirek vähimagi emotsioonikübemeta hääles, hallide silmade pilk ükskõikne, nagu poleks see kõik talle üldse korda läinud. Või poleks vähemalt mingiks üllatuseks. Küllap ei olnudki. See toimus ju igal pool.

Скачать книгу