LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Lessing ei tahtnud talle hädavajaliku tööjõuga – see tähendab Ivor Rennikiga – riskimisest kuuldagi. Ta oleks meelsasti saatnud kellegi teise Ivori peret ära tooma, aga pidi järele andma, kuna see tööjõud oli nii unikaalne, et võis esitada ultimaatumeid.

      „Ma tean, kuidas otsimine paljast kohusetundest käib,” oli Ivor öelnud. „Heidetakse hooletu pilk peale – kui sedagi – ja kuulutatakse pärast, et kadunud nagu ülejäänud seitsekümmend viis protsenti linlastest. Mulle on see aga minu pere ja mina niisama lihtsalt järele ei anna. Ja ma tean, et nad pole kuhugi kadunud, vaid ootavad. Sest loodavad minu peale. Võib-olla üldse mitte omas kodus. Aga mind tuntakse selles rajoonis. Kuulen asju, mida võõrale praegu keegi rääkima ei hakkaks.”

      Direktor Lessing oli selle tiraadi peale vaid rahustavalt käed tõstnud. Loogilisi argumente oli ta alati tunnistama harjunud. Ning hankinud talle vanemate ja noorema õe jaoks lubakirjad Tsitadelli ning „Wilson Grandi” koos juhiga.

      Helikopteri peale ei hakanud isegi tema hammas. Need olid viimane kui üks Tsitadelli varustamisega ametis. Või varustuse otsimisega. Ja siin nad nüüd sõitsid kõigi laose ja hävingu tunnustega linnas, mille kaitstud rajooni – Tsitadelli – võis vist veel ainsana päriselt pidada linnaks, mitte ohtlikuks kivikõnnumaaks.

      „Ega see linnuke päriselt lennata ikka suuda,” seletas autojuht seersandile pisut lahkemalt. „Reaktiivsüsteemi jõudlus on kümme, maksimaalselt viieteistkümne meetrised hüpped. Noh, rusude või barrikaadide puhul ajab asja ära.”

      „Aga kõrgus?” tundis seersant huvi.

      „Üle nelja meetri ei riskiks. Võib balansist välja minna ja siis ei pruugi me enam ratastele maanduda.”

      „Kuidas jõega on?”

      „Sellega pole muret, kui ikka piisavalt sügavust jagub, et rattad keset jõge põhja ei komistaks. Muidu võib juhtuda nagu soolaukas: hingamiseks pole õhku ja ujumiseks pole vett.”

      „Noh, seda häda ei maksa karta, kui vähegi teed valime.”

      „Selleks sina ja su kriisikaart meil ju oletegi.”

      „Aga miks?” küsis Ivor, kahtlustades, et paistab õige naiivne välja. „Miks sihuke lõks? Nad ei teagi ju, kes sinna sattuda võib. Mis neil sellest kasu on?”

      „Igas autos võib olla väärtusi,” seletas seersant küsimust vähimalgi määral naeruks panemata asjalikult. „Toitu. Naisi. Relvi. Mida iganes. Auto ise võib olla väärtus, kui paagid korralikult täidetud. Siin on praegu justkui üksainus suur prügimägi, mida tohutu hulk prükkareid sorteerida üritab. Mis ühele mõttetu, võib teisele vajalik olla, aga keegi ei tea, kust seda leida.”

      Ivor võttis selle džunglitarkuse tummalt noogutades teatavaks. Mõte linnast kui prügimäest ja järelejäänud elanikest kui prükkaritest oli talle õige vastumeelne. See oli ju ikkagi tema linn. Aga juba nähtu põhjal pidi tunnistama, et öeldut ei saa eirata.

      Oma tööga seoses oli ta palju näinud. Ometi… Ta mõistis nüüd, et kaasatoodud muljed, ükskõik kui vapustavad, jäid lihtsalt virtuaalreaalse filmi tasemele. Nüüd, tõelises reaalsuses, olid ka tunded tõelised. Ja veel rohkem oli valu kokku variseva maailma pärast.

      Edasi kuulas ta vaid poole kõrvaga teiste juttu, mida tõenäoliselt räägiti ainult närvipinge maandamiseks. Tänavad ise köitsid teda märksa enam.

      Ta oli vaadanud kümneid, isegi sadu filme sõjapurustustest, küll dokumentaalkaadreid, küll fantaasialugusid. Algul poisikeselikust põnevusjanust, siis õpingute korras ning lõpuks juba tööülesannete käigus.

      Siinsed purustused ei olnudki nii kohutavad, kui toimunu hulluse põhjal võinuks arvata. Jah, aknaid oli hoolega lõhutud, eriti alumistel korrustel paiknevate äride omi, ning killud vedelesid koristamata seal, kuhu olid langenud. Siin-seal seisis põlenud autosid, mõned rattajäänustel, mõned kummuli keeratud. Leidus ka surnukehi, mõned seisundis, mis sundis pilku tahtmatult ära pöörama. Ja leidus põlengute jälgi, siin-seal suitses ikka veel. Ent müürid pidasid enamasti kindlalt vastu. Nende peale paljas käteramm või kergerelvad polnud hakanud – kuigi silm leidis ajuti ka tugevamate plahvatuste jälgi.

      Asi oli tegelikult muus. Kõigis nähtud koledustes, ka palju hullemates kui praegune, valitses vaim. Inimeste ühtsus. Tahe sündinud ning juba paratamatuks muutunud hädast üle saada. Siin seda polnud. Üksikud vastutulevad inimesed põikasid nende kummalist, harjumatu välimusega sõidukit nähes kõrvale – ukseavadesse, nurkade taha, läbi purustatud vitriinide laastatud äridesse.

      Võib-olla oleksid nad nii teinud ka ükskõik missuguse teise auto puhul. Näis, nagu peljanuks kõik kõiki. Ja nagu oleks see linn juba ette otsustanud surnud olla. See oli palju suurem kaotus kui ehitised. See oli inimeste kaotamine.

      Abi polnud kusagilt tulemas. Sealt, kust see tulla võinuks, oli kõik väga suure tõenäosusega niisamuti. Teadis ka tema, Ivor, oma Tsitadelli mahedaks „filtreeritud” informeerituses, et kõikjal on niisamuti. Ainult et alles nüüd nägi ta esimest korda oma silmaga, mida taoline „niisamuti” tähendas.

      Globaalselt ühtset tsivilisatsiooni oli tabanud niisama ühtne ja globaalne kramp, mille üheaegsust põhjustas just seesama globaalsus, kõikide seotus kõigiga. Ning aastakümneid kasvanud pinged – ametlikult järjekindlalt olematuks vaikitud ja eiratud – vallandusid korraga kõikjal, piisas vaid signaalist, et kusagil on see alanud. Signaalid aga levisid kaasaegses maailmas pelgalt sekundiga.

      Nüüd valgutakse suurlinnadest näljaste hordidena maale. Toidujahile. Ja selle pärast halastamatult võitlema. Ning viiakse kokku langenud majanduse kaos kaasa. Tekitatakse loendamatuid laipu, tekivad loendamatud epideemiad, mis tähendab veel enam laipu. Moodustatakse liituvaid ja taas lagunevaid rändhorde.

      Oh taevas! See kõik oli juba olnud. Sumeri uppumisel Tigrise ja Eufrati voogudesse. Rooma lagunemisel. Musta Surma päevil. Rääkimata Mongoolia kiltmaadelt perioodilise sagedusega saabuvatest hordidest, kellest Tšingis-khaani voog oli üksnes viimane. Tõsi, vähemalt need hordid ise säilitasid toona organiseerituse.

      Ent veel kunagi polnud kaos haaranud kogu Maa seisukohast kõike korraga. Aga nüüd? Nüüd, mil inimkonna keeled, mis seni otsekui kauneid kitarriviise mängisid, olid katkenud, sest ühtede heaoluks oli maha vaikitud ja olematuks tunnistatud liiga palju kurja ning ebaõiglust, millest tekkinud pinge keeled lõpuks katkestaski?

      „Paremal!” laksatas seersandi hääl nagu piits. Mirek rooli taga noogutas. Ta nägi isegi. Käänaku teinud tänavat tõkestas kõikvõimalikest esemetest kuhjatud ja edasipääsu takistav barrikaad, paremalt poolt kitsast kõrvaltänavast valgus aga välja viis-kuus relvastatud kuju – just nimelt kuju, sest nad kandsid lohmakaid mantleid, mille alt ei paistnud muud kui nendesamade mantlite varjust välja ilmunud tõhusad tulirelvad. See oli ilmselgelt röövsalk kusagilt relvakauplusest või koguni – laost hangitud varustusega. Päid katsid peaaegu silmini ulatuvad kapuutsid, mis varjasid nägusid isegi päevavalgel.

      Taganeda oli igal juhul juba hilja; inerts oleks neid veel enne peatumist barrikaadini kandnud. Ja ümber pööramiseks polnud ei ruumi ega aega.

      „Jäta!” kamandas Mirek armeeautomaati vinnastavat Rollet. „Aknad on kuulikindlad. Tahad lahti teha või?”

      „Vaata, mis riistad neil…” alustas Rolle, aga lõpetada ei jõudnudki.

      „Näen,” urahtas Mirek lühidalt ja manipuleeris palavikuliselt juhtarmatuuri kallal, samal ajal hoopis kiirust lisades. Järgmisel hetkel raputas sõidukit vapustus, mis selle tavapärasest liikumisest küll ei tulenenud. Esikapoti alt paiskus välja hele suitsujuga, mis päädis pöörase plahvatusega jõugu seljataguse seina vastas ning paiskas mehed tules ja suitsus laiali.

      Siis olid nad kohal ja „Wilson Grand” sooritas hüppe, mis lõppes maandumisega alles teisel poole teetõket. Veel õhus tabas neid pikk automaadivalang, mis jättis terveina püsinud akendele rea täkkeid. Tavalise sõiduki oleksid kuulid seesistujate õlgade kõrguselt puhtalt läbi puurinud. Nemad oli vigastamata möödas ja kihutasid kummide vilinal

Скачать книгу