LITMIR.BIZ

Скачать книгу

naisena, sa puupea!” irvitas Mirek, talle järsku poisikeseliku riukailmega otsa vaadates. „Endist peret, milleks sul luba on, sa tuua ei saa, aga uut küll.”

      „A-aga direktor teab, et ma ei ole abielus,” kogeles jahmunud Ivor. „Kõik teavad.”

      „Siis tuleb sul lihtsalt paganama kähku naine võtta. Küll me tagasiteel mõne vaimuliku ikka hõlmapidi kätte saame, kes teid paari paneb ja isegi kinnituse välja kirjutab. Proovigu ainult tõrkuda! Mina ja Rolle oleme tunnistajad. Kui tahad, võite Tsitadellis natukese aja pärast jälle lahutada. See ei muudaks enam asja. Tüdruk on siis juba ametlikult kohalik. Aga kui teda mitte Tsitadelli viia, vaid lihtsalt kusagil kesklinnas lahti lasta, kus tal kedagi pole, siis see oleks kohe kindlasti veel julmem kui siiajätmine. Nägid ise, mis seal toimub. Noh?”

      „Asjas on veel üks konks,” tunnistas Ivor. „Mul on Tsitadellis tüdruk. Mismoodi see asi talle paistaks?”

      „Eks sa kuidagi ära selgitad. Või eelistad talle mõnel vihmasel õhtupoolikul jutustada, kuidas ühe temataolise surema jätsid? Ja kui ka ei jutusta, siis ikkagi ise selle peale mõelda.”

      Asjas oli oma iva. Päris suur iva.

      „Kas pruudi nõusolekut vaja ei lähegi?” ajas olukorra absurdsus Ivori kogu ta leinale vaatamata tahtmatult naeru turtsatama.

      Mirek takseeris Ivorit uurivalt ülalt alla ja laksas siis talle muiates õlale. „No nii jõle sa nüüd kah välja ei näe, et selle asemel näljasurma või midagi veel hullemat eelistada. Ja nagu öeldud, võite ju varsti lahutada. Lähme ajame selle asja kohe sirgeks. Mina hakkan isameheks.” Ja ta vajutas soomustatud kapoti otsustava pauguga kinni. Ilma et oleks selle alla kordagi vaadanudki.

      Nad läksid ja rääkisid. Lenna isegi ei kohmetunud väga. Ta oli liiga palju läbi elanud, et kohmetuda millegi nii tühise ees nagu abielu, seda enam, et fiktiivne.

      Seersant Rolle muutus tehingu juures veel lustakamaks kui Mirek, hõiskas valjusti „Elagu noorpaar!” ja haakis puusalt lahti seal kogu aeg puutumatuna püsinud kolmveerandliitrise väliplasku.

      „Poissmeheõhtu ja see pruutide oma kah – kiirmenetluses ja ühekorraga! Ainult olge ettevaatlikud, see on puhtaim piiritus, mida vanakurat maailma loonud. Praegusel ajal ma ilma välja ei lähegi, kõlbab nii sees- kui välispidiseks hädaabiks. Nüüd paistab, et otstarbeid on veel rohkem.”

      Nad tegid ühe krehvtise ringi. Ka Lenna rüüpas – ettevaatlikult, kuid üsna tubli ja oskusliku sõõmu, hingates pärast neelamist hoolikalt välja, mitte sisse. Tundus, et talle läkski praegu seda sõõmu kõige enam vaja.

      „Kurat küll, ma olen ju roolis!” irvitas Mirek, asjade käiguga rahul.

      „Ja mina olen politseist,” lagistas seersant ning lasi välipudeli „teise jala jaoks” veel ühele ringile. „Vean kihla, et siin linnas on täna öösel nii palju purjus juhte, et ainult kained avariidesse satuvadki.”

      Hetkeks, ainult hetkeks olid nad kogu oma mure-, leina- ja õudusekoorma õlgadelt heitnud. Kuid seda puhkehetke oli kõigil tarvis, kuna koorem kippus üle jõu käima. Eriti Lennal ja Ivoril.

      Siis läks sõiduks ja tegelikult mitte millegagi põhjendatud lõbususepuhang asendus nelja silmapaari pingsa vaatlusega läbi kuulikindlate akende. Tegelikult oli see olnud pigem närvišokk kui lõbusus. Ent nad kõik tundsid, et see oli olnud leevendav šokk, mis aitas paremini vastu panna uutele vastikutele vaatepiltidele põrguks muutunud linnas.

      „Päris” linna olukord oli Lenna jaoks alles uudne, kuid paistis, et pärast üleeilset õhtut Grintis ei loksutanud teda enam miski. Mõni teine oleks sellises seisundis oleks võpatanud isegi tihase aevastuse peale. Raske oli otsustada, kumb variant muidu halvem oleks olnud, aga praegu võis tüdruku närvirahu ainult tervitada.

      Teed tundis Mirek nüüd paremini ja sõit läks kiiremalt, ent saabuv õhtu oli selles varjudelinnas olukorda juba põhjalikult muutnud. Jõugud kaitsesid kiivalt oma territooriume. Suhtusid nad muusse populatsiooni, kuidas suhtusid, aga luba küsimata läbisõite nad ilmselgelt ei soosinud. Tuli ära kasutada veel kaks rakettmürsku ja lisaks mõned pikad valangud kuulipildujast, et saavutada „pulmarongile” lehvitavate masside täielikku heakskiitu ja rahumeelsust. Ise saadi ka pisut külge, kuid „Wilson Grandi” jaoks tähendas see kõik üksnes kriimustusi. Vähemalt kahureid polnud jõukudel seni kusagilt võtta olnud.

      Ometi oli nelik graafikust nii palju maad, et jõgi forsseeriti alles hämarikus. Mis tähendas, et viimast sõidutundi Tsitadelli pool jõge täitsid järjekindlad katsed tabada nende – õnneks samuti kuulikindla klaasiga kaetud – laternaid ning hetkeliselt valgusvihkudesse ilmuvad jahmunud näod imestasid nende jätkuva edasitungi üle.

      Tuled välja lülitada ja loota ainult pardaradarile oleks tempot nii palju maha võtnud, et risk läinuks ilmselt suuremaks. Mirek vandus vaikselt, et polnud ööprille hankinud. Plaani järgi ei pidanud nad ju üldse pimeda peale jääma.

      Seersant Rolle või õigemini kapten Husaki jaoskonda tagasi jõudes oli varuks veel vaid üks rakettmürsk ja kui Mirek kapotialust kuulipildujat kontrollis, leidis ta, et tühjaks laskmata on ainult neljapadruniline lindijupp.

      „Ökonoomne toimetulek,” arvas Rolle ja muretses õige kaliibri padruneid juurde. „Need on pulmakingiks.”

      See oli tema idee, enne laulatust jaoskonnast läbi tulla ja vajalik eskort muretseda. „Kes muidu autol silma peal hoiaks, kui me kõik neljakesi kirikus oleme? Ja kes meid turvaks, kui me sealt välja tuleme?” Kuna nad pimeda peale olid jäänud, peitus jutus sügav sisu. Eskort poleks päevalgi ülearune olnud.

      Kapten Husakit ja päevaseid mehi muidugi enam valves polnud, kuid praegu jaoskonda juhtivale – kuhu küll? – leitnandile mõjusid Ivori karmid volitused niisama hästi. Nende toel ja seersant Rolle initsiatiivil trummeldasid nad kokku kolm autotäit politseinikke. Pimedaks ajaks oli neid tugipunkti palju rohkem kogunenud.

      Mis puutus vaimulikku, siis niisugust asjameest suudab üks politseikomando ikka leida, isegi kui ta mõne muu otsitavaga vahel hätta jääb. Praeguse avastasid nad kõige ehtsamast kirikust poolteise kvartali kauguselt, nii et kõik laabus nagu kord ja kohus.

      Sel ajal kui pooled politseinikud väljast kirikut turvasid ja teine pool aukülalistena sisse marssis, kuulivestid seljas, kiivrid peas ning saja kahe paugulised koned õlal, pidas isamees Mirek preestrile kahelauselise kõne.

      „Need kaks noort inimest on vaja kõigi reeglite järgi, kuid äärmiselt kiiresti paari panna. Praegust aega arvestades on kiirus elu ja surma küsimus.”

      Preester silmitses kulunud välikombinesoonis ja kuulivestis, ajamata habeme ning mustade küünealustega peigmeest, katkistes teksades ja kinnimässitud jalaga pruuti (näo oli Lenna jaoskonnas ära pesta jõudnud ja kusagilt isegi kammi leidnud) ning vastas kolme lausega.

      „Kas peigmees on nõus võtma selle naise oma seaduslikuks abikaasaks?” („Jah.”)

      „Kas pruut on nõus võtma selle mehe oma seaduslikuks abikaasaks?” („Jah.”)

      „Sel juhul kuulutan teid meheks ja naiseks, nii et võite suudelda.”

      Kuni Mirek sealsamas valmis kirjutatud ning pitseeritud abielutõendi kätte sai, olid pruut ja peigmees tõepoolest suudelda jõudnud, Rolle aga kuulutanud, et tema tööaeg on ammu lõppenud ja välipudelist suure punnsuutäie kummutanud. Parajasti dirigeeris ta vormikandjatest tunnistajate koori, kes kõvasti ja valesti, kuid see-eest suure entusiasmiga „Pulmamarssi” ümisesid.

      Üksteise järel andsid oma tunnistaja-allkirja nii Mirek ja Rolle kui ka kõik teised juuresviibijad, ning igaüks rüüpasid oma plaskust toeka lonksu, oli tal siis tööaeg või mitte – leitnant ise kõigepealt.

      „Kiiremat ja efektsemat pulma pole ma elu seeski näinud,” kinnitas ta auväärselt halli pead noogutades oma alluvatele. Kõigil oli hea meel. Kukkus see protseduur välja, nagu ta kukkus, aga ikkagi oli selles mingi kuma kadunud headest aegadest.

      Ivor talutas oma lonkava abikaasa – sülle võtta ta tüdrukut ei

Скачать книгу