ТОП просматриваемых книг сайта:
Aegade julm laul. Tiit Tarlap
Читать онлайн.Название Aegade julm laul
Год выпуска 2013
isbn 9789985327685
Автор произведения Tiit Tarlap
Жанр Боевая фантастика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Veel halvem aga, et ungelapsed olid linnast juba liiga kaugel, et vallidele tagasi tõmbuda ja võidelda seal nagu vanasti. See võimalus oli mitmekordse ülekaalu puhul juba isegi halb küllalt. Kuid nüüd oleksid nad jooksuga taganedes laiali hajunud ja paanikas, kui kohale jõuavad, kiiremad jooksjad ees ja tagumised juba Hulguste esimeste saagiks langenud.
Nad oleksid löödud ja põgenemas ilma lahingutagi. Kas oleks neist nii äkki jälle ümberpöörajaid ja vastuhakkajaid saanud? Võidujoovastuses Hulgused oleksid nende kukil üle vallide tunginud. Neid poleks peatanud enam miski.
Kaharel jäi seisma ja tõstis ka teiste peatamiseks käe, aga kõik seisid juba ilma käsutagi paigal nagu niisutuskanalite seinu toetava vitskindlustuse tugipostid, mida hakatakse kohe maasse vasardama. Peaaegu tardunuina jõllitasid nad enesekindlalt lähemale kõndivat Surma.
Kaharel pöördus ümber, jäädes seljaga vaenlaste ja näoga omade poole. Ta näoilme oli kohutav. Kuid see kohutavus ei paistnud tardunud. See oli näolihastel kirvendav elav raev.
„Vaadake taha!” röögatas ta metsiku, enneolematu häälega. Meeste ja noorukite pead pöördusid kehade pool- ja isegi täispöördes nii üheaegselt, nagu oleks tugev risttuul üle kitsa põllusiilu tuhisenud.
Põlde nad nüüd nägidki, mis sest, et juba koristatuid. Ning Ungelinna ennast, mille ümarail madalail vallidel kihav rahvahulk ka nii kaugele selgesti ära paistis. Muidugi ei saanud naised, lapsed ja raugad neid kõiki ähvardava surmaohu palge ees oma savionnidesse jääda. Otse loomulikult vaatasid nad pealt. Ja parim vaatekoht oli vall. Siit silm küll ei seletanud, aga võis päris kindel olla, et sel raskel hetkel ei raatsinud isegi hiljuti sünnitanud emad oma imikuid käest panna ja seisid seal koos nendega. Ootasid oma saatust.
„Seal on kõik, mis meil on!” müristas Kaharel. „Meie lapsed! Meie naised! Meie õed ja vanemad! Meie põllud ja talvevarud! Kas anname selle ära ja nälgime surnuks?!”
„Ei!” kostis uuesti pealiku poole pöördunud meestelt kuidagi rabedalt.
„Ma ei kuule,” pigem urises kui ütles Kaharel, ent see oli niisugune urin, mis kostis iga viimase kui seisjani ja ühtis mingil kummalisel moel nende endi hingedest kerkiva urinaga. „Kas anname?!”
„Ei!” röögatasid ungelapsed valju prahvakuna.
„IKKA EI KUULE!” möirgas Kaharel. „Kas anname ära!?!”
„EI!!!” lajatas nüüd nagu pikselöök otse pea kohal. Aga selles oli veel midagi. Sest iga uue „ei”-ga vähenesid neis meeleheide ja hirm, asendudes üha enam meeleheite ja raevuga. Sellesama raevuga, mis leegitses Kahareli silmadest algusest peale ja sütitas nüüd ka nende oma.
Nad ei olnud enam rahumeelsed põlluharijad. See õhuke, vaid mõne põlvkonna paksune kiht pudenes neilt maha nagu kuivanud savikoorik ränikivi ümbert esimesel kõvemal põrutusel. Nüüd olid nad ka ise jälle Hulgused – need, kes olid loendamatute põlvede vältel saaki tapnud ning joonud veel tõmblevate loomade haavadest sooja verd. Need, kelle hambad järasid sealsamas nüsitud toorest liha ja käed käristasid veel auravaid sisikondi. Nad olid lihasööjad.
Ja veel oli neis midagi nii pesa kaitseks vigast teesklevast ning sel moel ohtu eemale meelitavast linnust kui ka poegadega emakarust, kes ei loenda oma lapsi kaitstes, kui palju on vaenlasi. Kogu looduse armutu heitlus, selle ilu ja valu mängles nüüd taas nende veres ja lihastes – nagu see mõnel nende hulgast polnud veel kuhugi kadunudki.
Ei olnud enam hirmu. Oli vaid teadmine, et tegema peab just seda, mida Suur Loodus on alatiseks nende osaks määranud, nii et midagi muud ei saa pähe tullagi. Ja kui see ei õnnestu, siis… Aga miks pidi mõtlema sellest? Mõelda tuli hoopis, kuidas enne teha kõik, mida on üldse võimalik teha.
Kaharel heitis pilgu üle õla, veendudes, et vaenlane ei ole veel nii lähedal, kui pihta hakkamiseks vaja, ning rääkis üllatavalt rahuliku tooniga edasi. Tundus, nagu tahaks ta nende ootamatute häälemuutustega kaaslasi veel rohkem elule raputada. Võib-olla püüdis isegi veenda, et kui tema suudab valitseda ühelt poolt oma raevu ja teisalt külma verd, siis suudavad nad seda kõik. Või rahustas hoopis teda ennast teadmine, et oli suutnud oma kaasvõitlejate silmist nüüd vastu vaatava kiskja veel õigel ajal üles äratada.
„Pange kilbid rohule,” käskis ta. „Jäägu midagi ka üllatuseks. Nad ei tea, mis need on ja olgu neil vähem aega järele mõtelda.”
Mehed tegid seda. Nii vähe kui nad kilpidesse ka uskusid, oli see ikkagi ungelaste viimane lootus. Nad pidid nendele lootma. Ja kuna nad Kahareli äkitselt usaldasid nagu lapsed Suurt Isa, siis nad ka lootsid. Külmalt ja ühtlasi raevukalt, nii nagu sõjapealiku kogu hoiak oli neisse sisendanud.
„Edasi teeme, nagu oleme harjutanud,” jätkas Kaharel. „Esimene rida moodustab kilpidest seina ja katab. Teine ja kolmas hakkavad vaheldumisi laskma. Baggo! Kümme kõige nooremat, ja neljandasse viirgu, seljad meie poole. Neid on kolm korda rohkem ja me ei taha selja tagant üllatusi.”
Pealiku poeg ei näidanud ainsagi žestiga solvumist, et ta põhilahingust vähemalt esialgu kõrvale jäeti. Praegu ei olnud vaidlemise aeg, seda teadsid nad kõik. Ja noh, vähemalt pandi teda „lapsi” juhatama. Ta lähematest sõpradest kuulus nende hulka ainult Kebet.
Hulgused tulid paraja noolelennu kaugusele ja jäid sinna seisma – niisama korratu, ainult kolm korda suurema jõuguna kui ungelapsed. Niisama korratu? Ei! Ungelapsed ei seisnud enam korratult nagu esimesel hetkel saabumise järel. Õpitut meelde tuletades seisid nemad nüüd kolmeviirulises võitlusrivis ja vähemalt praegu tuli tülpimus põllutööst, mis soodustas võitlusharjutuste tegemist, neile kasuks. Rivistus oli otstest veidi painutatud nagu vibukaar ja selle seljatagust kattis neljas, väiksem rivi – Baggo oma noorukitega.
Hulguste seast eraldusid kolm meest, keskmisel parem käsi rahumärgiks üles tõstetud. Kaharel, Varru ja vana noolemeister Sakanop läksid samal viisil vastu. Veel polnud verd valatud. Praegu võis veel läbi rääkida. Selge oli, et oma hulga tõttu lootsid Hulgused võita üldse ilma kaotusteta. See oli vanade hõimusõdade iidne viis. Kumbki pool näitas oma jõudu ja nõrgem lihtsalt lahkus, et endale uus asuala otsida. Milleks mõttetud ohvrid?
Ent praegu oli lugu hoopis teine. Ungelapsed ei saanud enam lahkuda. Põlde ja linna ja kogutud vara ei olnud võimalik kaasa võtta. Ja minek ilma nendeta tähendas niisugusele kooslusele hukkumist, lihtsalt pisut aeglasemat ja piinarikkamat kui siin ja kohe.
Täiskasvanud peaksid ehk vaenulike suguharudega võideldes mõne aja vastugi, aga vanurid ja väikelapsed hukkuksid ilmselt juba sel talvel. Neil tuleks siis võidelda jahialade pärast ja isegi võites hargneda, et end üksnes jahiga ära toita. Põllutöö peale võidi küll uriseda, aga nii järsud muutused ei olnud võimalikud. Ja ühtekokku oli see kõik mõeldamatu.
Seda Kaharel, Varru ja Sakanop riisujatele ka ütlesid. Mitte küll nii sõnaselgelt, kuna üksteise keeli mõisteti kehvasti, kuigi need pärinesid vist samast igiammusest juurest. Ent seda ilmekamad ja täiesti üheselt mõistetavad oli läbirääkijate žestid. Hulgused tahtsid, et ungelapsed siit kaoksid ja peale oma jahiriistade midagi kaasa ei võtaks. Vastuseks tuli järsk keeldumine. Siis kiirustasid kummagi poole läbirääkijad omade juurde tagasi. Sõnade aeg oli läbi.
Hulgused nihkusid aegamisi, aga kindlalt lähemale. Seni seisid nad noolelasu piiril, nüüd tulid juba korralikule ambumiskaugusele. Muidugi olid nad seal ka ise ungelaste nooleulatuses, kuid mida pidid nad kartma, kui võisid igale noolele vastata kolmega. See väike salk seal vastas lihtsalt upub õige kähku omaenese verre.
„Hoidke kilbid valmis, aga praegu veel maas,” õpetas Kaharel. „Algul kaitsevad kõik! Käsu peale – ja mitte enne kui käsu peale – hakkavad teine ja kolmas viirg vaheldumisi ambuma. Nagu harjutasime. Käed kilpidele! Valmistuge tõstma! NÜÜD!!!”
Viimase