LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vaid viisteist-kakskümmend sammu eemal, rünnaku takerdumispaigas, kus ambumine oli kõige pikaajalisem ja tabavam, lamavad nad lausa üksteise peal. Lisaks on osa pagenuist küll jalul, aga haavatud.

      Nii väga oleks tahtnud jälitada, tappa, valada nende närakate peale välja kogu vihkamine oma segamini löödud elu ja surmaähvarduse eest. Aga ei tohi. Lagedal väljal võiks see pöörduda kohutavaks kaotuseks. Hulguseid on ikka veel kaks korda rohkem. Ja kõike nägev ning aimav Kaharel peatab taolise mõtte juba eos. Nad kuuletuvad. Nad usuvad temasse nüüd rohkem kui kunagi varem.

      Alles siis, kui laskmine lõppes, jõudsid Ungurini üle tõusva ja siis aegamisi vaibuva võidukisa ka teised hääled. Oigamine, sajatused. Nina tundis äkitselt vere ja rooja lehka. See viimane tähendas surnuid. Veri voolas ka elavatest, aga soolikaid tühjendasid vaid surnud. Kuigi nii võis juhtuda ka elavate ja tervetega. Aga sellest polnud midagi. Peaasi, et jalad vaheldumisi paindusid ja sirgu viskusid. Et käed nooli lasksid.

      Ka esimene viirg pani kilbid maha. Neist tiriti välja turritavaid nooli. Võõrapärased need ju olid, aga vähemalt osa kõlbas ehk häda korral tagasi lasta. See oli hea. Oma nooli olid Hulgused igatahes arutult raisanud. Kohe väga arutult. Neil võttis liiga kaua aega taipamiseks, et vanal kombel ambumine kilpide vastu ei mõju. Ja teist niisugust rahet nad enam korraldada ei saanud. Nooli poleks jätkunud. Nemad ju oma nooli tagasi ei saanud ja ka ungelaste omad jäid Hulguste jaoks kaotatud lahinguväljale. Linasest riidest rebitud ribadega seoti haavu. Kui puudu tuli, käristati riiete küljest lisa. Haavatuid oli palju, aga enamasti kergete kriimudega. Nemad jäid kõik rivisse, kuna Kaharel ütles: „See ei ole veel läbi. Nad ei lepi nii kergesti. Tulevad veel. Aga eks tulgu.”

      Kui Unguril õlga seoti, otsis ta pilguga isa. Seal ta oli – terve! Nubor ka. Baggo ja Kebet tagalavalves nagunii. Esimene viirg, kes kilpe hoidis, enam-vähem samuti. Nüüd olid nad õnnetud, et ei saanud ka ise nooli lasta ja hävitustööst osa võtta.

      „Kõik tegid just seda, mida pidid,” lõpetas Kaharel selle jutu. „Muidu me enam siin ei seisaks.”

      Väike võimalus avanes esiviirule praegu. Kaugeltki kõik rütmilistest nooleparvedest maha paisatud Hulgused polnud surnud. Nüüd toibudes üritasid nad omade poole komberdada või vähemalt roomata. See kutsus esile üleüldise küttimise, kuni haavatud aru said, et targem on edasi veritseda seal, kus nad seda parajasti tegid, ja surnut teeselda.

      „Hoidke nooli,” oli Kahareli ainus õpetus sel puhul. „Kui keegi juba mehe omaks on võtnud, hüüdku ka teistele, et nemad enam ei sihiks.” Segaduse lõpetamiseks saatis ta kakskümmend meest pikkodadega ning kilpide varjus kõige suurema langenute kuhjatise juurde ja need pistsid kindluse mõttes läbi kõik lamajad, olgu seni vaid haavatud või juba enne surnud. Ja kohe tagasi, enne kui vihakisaga toimuvat jälgiv Hulguste summ edasi söösta ja uuesti ambuma jõudis hakata.

      Esimese viiru terved mehed asendasid teise ja kolmanda ebamugavamalt haavatuid. Need asusid ise esikilpide juurde. Viimaseid võis kas või istudes üleval hoida.

      „Nii suure hulga juures peavad nad lüüasaamist häbiks,” korrutas Kaharel ridade vahel kõndides. „See ei ole veel läbi.”

      Ei olnudki. Võttis küll aega, kuni Hulgused nooleulatusest väljas oma haavu lakkusid ja nõu pidasid, siis hakkas vaenuvägi jälle liikuma. Nähtavasti ei olnud nad päris ühel nõul. Seda olid reetnud ajuti tuulega ungelasteni kandunud kõrgendatud, vaidlevad hääled. Aga ilmselt jäid peale need, kelle omaste veri kättemaksu nõudis. Lisaks pidi kaugemal olema veel haavatuid, kelleni ungelaste karistus ei olnud küündinud. Neid ei saanud maha jätta.

      Seekord tulid Hulgused peale palju läbimõeldumalt. Rünnakukisa ja – jooksu alustasid ainult pooled, keda võis nüüd ungelastega arvult ühepalju olla. Teine pool alustas kõrvalt ambumist, et ungelapsi ka rünnaku ajal kilpide taha suruda. Nii jääksid nende tapvad nooleparved laskmata või ei saavutaks vähemalt endist hävitavat rütmi. Kuid ka ambujate salk jäi ikka veel tihedasse troppi, kasutamata üldse lageda välja avarust. Niisama hästi võinuks lahing toimuda orukitsuses.

      Mõte oli arusaadav. Teine salk pidi kohe, kui esimene nende katte all käsitsivõitlusse jõuab, omakorda ründama ja andma ungelastele surmahoobi. Aga selleks pidi esimene salk esmalt ikkagi käsitsivõitluseni jõudma.

      Häda õnnetuile! Vahest oleks niisugune plaan päris alguses veel läbi läinud. Nüüdseks oli ründajate arv kolmandiku võrra kahanenud, noolevarud aga esimese arutu raiskamise järel hoopis nutuses seisus. Praegu ambuv pool moodustas Hulguste esimese noolerahe võimsusest vaid kolmandiku. Ja nemadki pidi kõvasti kokku hoidma, et mitte kasutuks muutuda.

      Olles esimese, tõelise raju üle elanud, ei pannud ungelapsed nüüdset oma kilpidest varikatuse all enam millekski. Lauplaskmise vahemaale, mis võib-olla löönukski kilpidest läbi – aga ainult võib-olla ja ka siis ilma suurema jõuta – ei saanud Hulgused aga tulla. Siis pidanuksid nad samasuguse lauplaskmise ka ise välja kannatama ja seda ilma kilpideta.

      Mis aga kõige tähtsam: rünnakule jooksev salk ei olnud enam nii enesekindel ja võidus veendunud kui algul rünnanud mass. Moodustasid ju nemad sellest massist nüüd vaid kolmandiku. Ja nad olid juba näinud, mis juhtuda võib, kui kilpidest koletis kiiresti ja rütmiliselt nooleparvi sülitab.

      See pani rünnaku raevukale kisale vaatamata juba algusest peale peaaegu koomiliselt takerduma. Paistis väga sedamoodi, et ungelapsi taheti küll lüüa, aga kohale jõuda eelistati teiste selja taha varjudes. Ühtse rahva puhul oleks seda ehk häbenetud, aga siin oli koos mehi paljudest eraldi suguharudest, kes muidu omavahel ehk kõige suuremad sõbrad ei olnudki. Nii oli pealetung algusest peale õige kõhklev.

      Ungelapsed talusid eelmisest kogemusest julgustatuna mehiselt peaaegu mõttetut kaarnoolte sadu kilpkatusesse ega vaevunud aeglasemalt kui muidu ligi „tormavale” rünnakusalgale isegi omalt poolt kaarnooli vastu saatma. Nad teadsid nüüd värskest kogemusest, et laskemoona võis hoida millegi palju parema jaoks.

      Lubanud ründajad ainsagi vastuseta vaid neljakümne sammu peale, andis Kaharel juba üle piiri närvitsevatele, aga siiski kindlalt kuuletuvatele meestele lõpuks käsu laupambumiseks. Oli tõsine risk alles nüüd laskmisega alustada. Kuid seda tapvam oli iga lähedalt lastud nool, ja neid – just oma ja harjumuspäraseid nooli – ei jätkunud ka ungelastel lõputult. Selleks ajaks, kui nooled otsa saavad, pidi vaenlane juba ka käsitsivõitluseks nõrgem olema, muidu oleks lõpp käes hoopis neil endil.

      Ründajate vastas seisev kilpidest koletis, mis seni otsekui väljasurnult vaikis, prahvatas taas ellu ja sülitas tapvast lähedusest ning ennenägematu kiirusega ühe nooleparve teise järel ründajaile otse vastu vahtimist. Hulguste ambumisgrupi poolt vaid natukeseks tugevnenud kaarnooletamine kannatati välja sellele tähelepanugi pööramata. Tuli vastu võtta, mis tulema pidi, kuna teist teed lihtsalt ei olnud. Keda tabas, seda tabas, keda ei tabanud, ambus ise edasi. Taas raius Kahareli hääl halastamatult ja tempot võimalikkuse piirile tõstes: „Teine! Kolmas! Teine! Kolmas! Teine! Kolmas!”

      Ja taas muutus ründajate eesliin oigavaks, takerduvaks, korisevaks, veritsevaks ja maha langevaks segadikuks. Püstijäänuid kandis hoog veel eelmise rünnaku peatamisel tekkinud kehadekuhjani ja lisas sellele täiendust, siis põgenesid terveks jäänud taas, jõudmata välja visata neidki väga väheseid viskeodasid, mis olid esimesest kokkupõrkest säilinud. Jälle naksusid nooled paaniliselt kaugenevatesse selgadesse halastamatut kättemaksu.

      „Teine! Kolmas! Teine! Kolmas! Teine! Kolmas! Aitab!”

      Seekord oli häving peaaegu täielik. Lauplaskmisest pääses omil jalul vaevalt paarkümmend pagevat meest ja needki viisid reites, käsivartes ja kehas kaasa igasse ilmakaarde turritavaid noolevarsi.

      Juhtunu oli nende jaoks ikka veel nii uskumatu ja õudusttekitav, et nad ei peatunud isegi ohutus kauguses, et teravikke välja kiskuda, vaid pagesid aina edasi, verised ning lüüa saanud. See polnud enam sõjasalk. Need olid millegi ennenägematu otsa tormanud salga õnnetud jäänused.

      Kuid Hulguste amburisalk oli veel alles. Otsustavatel hetkedel üksnes nooli lastes ja kõike kaela sadavat välja kannatades olid need mehed ungelastel

Скачать книгу