LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Seda tingis ruumikitsikus, nii et läks, nagu juhtus. Ja kohe päris oma kollet asutada muutus neis oludes üha raskemaks. See mure oli kõigil noortel ja oli hakatud koguni rääkima, et koldeid – nagu elamuid vana harjumuse kohaselt kutsuti – peaks hakkama ehitama lihtsalt väljapoole valle, kuigi see polnud vist hea mõte.

      Praegu ütles Leeta talle murega silma vaadates ainult kaks sõna: „Hoia ennast.” Ja Ungur vastas samuti kahega: „Sina ka.” Siis jooksis kumbki omas suunas.

      Ungur jõudis sõpradele järele Peamaja sissekäigul, kuhu nood paljude saginas olid takerdunud. Isa Varrut Ungur siin ei näinud, võibolla oli ta sees varustust jagamas. Noored poisikesed tassisid sõjariistu välja. Isa leidmisel polnudki tähtsust. Küll nad varsti kohtuvad, kui sõjasalk liikuma hakkab.

      Ta riputas omaenda vibu selga, kogus pika oda ja viskeodad ühte kätte ja kahmas teise käega neli kilpi kaenla alla. Need ei tahtnud sinna ära mahtuda, nii et ta pidi kandami hoopis õlale kohendama. Teised võtsid samuti nii palju kraami, kui suutsid. Tagasiteel jooksis nende ees ja taga naisi ja poisse, kandes küll kilpe, küll odasid ja vibusid–nooli, aga ka pika varrega kivikirveid ja vaiatagumise vasaraid.

      Relvad tuli kaugemalt koju kiirustavatele meestele juba välja vastu viia, et need rutem minekuvalmis saaks. Praegu võis kiirus palju otsustada. Orukitsusesse tuli jõuda enne vaenlasi. Nad ei hakanud tunglemise tõttu isegi tuldud teed tagasi trügima. Vallist võis kõikjal üle ronida ja jõuda sissekäigu juurde ringiga väljastpoolt.

      Seal oli olukord endisega võrreldes muutunud. Kahareli juhtimisel hakkas linna sõjasalk juba moodustuma. Siin sai ka iga väljast tulnud mees, kes linna enam ei jõudnudki, kätte varustuse, mille naine või ema oli kodunt toonud – pikkoda, pungil nooletupe ja omaenda vibu (harjunud tööriist oli alati käepärasem ning täpsem). Kirve või raske vasara võis valida ka Peamajast kohale kantute hulgast. Lõike- ning torkenuga oli igaühel – nii mehel kui naisel – nagunii alati vööl. See oli töö- ja söögiriist. Aga kõlbas ka muuks.

      Ning muidugi kilbid. Neid kodudes ei hoitudki, vastasel korral võis karta, et mõnigi ungelaps kahtlase väärtusega eseme mõnel puudevaesel hetkel kolde tarvis ära kasutab. Koos oli neid punutud, aga polnud vähe mehi, kes kahtlesid ennenägematute imeasjade otstarbekuses.

      Tegelikult ei olnudki need midagi rohkemat kui korvipunumise kombel pajuvitstest kokku põimitud matid, millele lõpuks lambanahk peale tõmmatud, tokerjas vill kandjast väljaspool. Niisuguseid kihte oli kaks kokku liidetud ja kolmas nahk veel sisemisele poolele pandud. Ungur mäletas hästi nurinat, kui palju väärt kasukaid sel kombel kaotsi läheb. Kuidas sai niisugune nahk tublit noolt peatada, keharaskusega surutavast odast rääkimata, kui ta ehtsat looma ei kaitsnud.

      Ent Kaharel, kelle mõttest see ilmaime sündis, oli end eelmises sõjas nii vaprast küljest näidanud, et tema sõna jäi peale. Lisaks korraldas ta esimese „imeriista” avaliku proovimise, kus igaüks sai oma vibuga katset teha. Kilbist oli abi – eriti kui nool ei tulnud liiga lähedalt või kui kilp kallutati poolviltu. Võib-olla just tema nõtke järeleandlikkuse ja kihilisuse tõttu, millesse noole- või odateravik lihtsalt kinni takerdus.

      „Elus loom ei kanna kaht kihti korve kolme naha vahel,” naeris Kaharel ungelaste imestust. Ent isalt kuulis Ungur, et ka sõjapealik oli oma vaimulapse pärast algul üsna murelik olnud. Enne üksinda palju proovinud ja ümber teinud, kui avaliku katseni söandas minna ja selle järel kilpide üldist tegemist nõudma hakkas.

      „See on sellepärast, et me elame nüüd paikselt,” oli ema Denda selle peale kolde äärest nutikalt kostnud. „Meil on nüüd paljugi, mis enne pähe poleks tulnud, kuna seda poleks nagunii saanud kaasa vedada.”

      See oli tõsi. Need põlvkonnad, mis lahutasid Suure Ema Unge lapsi ajast, mil nad ise Hulgustena maailmas rändlesid, olid läbi teinud määratu muudatuse paremuse poole, kuigi mõne arvates kaotatud vabaduse hinnaga. Ja naistest, kellele omistati paikseks jäämise au – või süü – ei jätnud just nende jätkuvate süüdistuste tõttu keegi juhust kasutamata, et seda paremust esile tõsta. Nii ka Unguri ema Denda.

      Järgnesid harjutused, mille Kaharel välja oli mõelnud, et kilpide tagant kõige tulusamalt võidelda. Mida mehed uuest veidrusest ka ei mõelnud, kaasa tegid nad selles päris meelsasti. See oli kanalite kaevamise ja muude põlluga seotud tööde kõrval tänuväärt vahelduseks. Ja kanalitest oli neil siiralt kõrini. Ainult väljavaade nii suure inimeste hulga juures ilma põldudeta nälga surra hoidis neid töös.

      Muidugi võinuks nad eraldi rahvakildudeks hargneda. Nii oli liiga suurteks paisunud sugukondade puhul iidsetel aegadel ikka tehtud. Kuid praegu poleks naised paiksest elust enam loobunud. Lisaks oleks tulnud laialdaste jahialade pärast võidelda. Vaba maad oli kuidagi väga vähe järele jäänud või polnud seda enam üldse. Inimesi oli üle kogu maa veidralt palju saanud ja nad ei tahtnud jahti pidades enam ära mahtuda. Seda enam, et ka jahiloomade arv kippus samasuguse kiirusega kokku kuivama.

      Oli kuidas oli, igatahes marssisid ungelapsed nüüd esimest korda kilpidega oma linna kaitsma. See tähendab, nad oleksid marssinud, kui oleksid kuulanud Kahareli tungivaid hüüdeid, et hakatagu lõpuks ometi liikuma. Kogu linnarahvas oli väljas minejaid saatmas, enne kui sissekäik igaks juhuks kinni kuhjati. Kõigil olid omaksed, kellega pidi enne surmaheitlust hüvasti jätma. See ei tahtnud kuidagi ära lõppeda.

      „Unge nimel!” möirgas nüüd juba tõeliselt vihane Kaharel. „Kui me kohe minema ei hakka, on nad orusuust enne läbi, kui me siit üldse paigast saame!”

      Mitmed väärikamad kordasid sedasama, Unguri isa Varru niisamuti, aga seda tehes hoidis ta ise ühe käega ema Dendat ja teisega kolme väiksemat tütart korraga. Kõik ju teadsid juba üksteise käest, et Olakka künka tuli oli süüdatud alles esimese ja palju kaugema eelposti suitsu järgi, mis siia ära ei paistnud. See tähendas, et Hulgused lähenesid veel kaugemal ega saanud kuidagi nii külje all olla, et kodus enne surmavõitlust hüvastigi jätta poleks tohtinud.

      Ungur omakorda lohutas parajasti noorukest venda Midonit, kes oleks tahtnud kaasa tulla, aga veel ei lubatud. Ja otsis samal ajal silmadega Leetat, kes pidi ju samuti kuskil siin olema. Nägigi, kui Leeta parajasti Baggo kaelas rippus ega tahtnud lahti lasta. Sellest polnud küll suuremat, nad olid kõik koos üles kasvanud ja Baggo enda pruut Miral seisis sealsamas. Ikkagi tundis Ungur isegi praeguses ebakindlas olukorras torget südames ja trügis sinnapoole.

      Kuid just siis käratas Kaharel, et läheb üksinda, kui siin rohkem mehi ei ole, ja hakkaski minema. See mõjus. Tekkinud liikumises ja relvade üleskorjamise saginas kaotas Ungur Leeta uuesti silmist, pealegi haaras isa ta õlast tõmmates kaasa. Ning juba leidis ta end sõjapealiku järel astuvate meeste korratus rodus Olakka künka poole astumas.

      Sinna oli ligi kaks tuhat sammu ja minnes jagunes Unguri mõtlemine kummaliselt kaheks. Üks pool keskendus eelseisvale taplusele Hulgustega, teine aga murdis pead, miks Leeta teda samamoodi ei otsinud nagu tema Leetat. Sattus Baggo ja Mirali peale, no olgu. Aga ta ei paistnudki sealt just edasi kiirustavat.

      Samas pidi Ungur õigluse nimel tunnistama, et ka tema ise ema, õdede ja venna juurest ära ei olnud tormanud. Aga see oli ometi teine asi, see oli perekond, õigustas ta ennast. Mis õigustas Leetat?

      Ja siis selgus, et palju, palju tähtsamas oli õigus olnud Kaharelil. Esmalt pudenesid künkalt alla kolm sinna jäänud valvurit – kaks neist olid tagasitõmbujad esimeselt, oruväliselt postilt – ning kiirustasid ülepeakaela lähenevate omade poole. Kohe nende järel ilmusid künka tagant nähtavale esimesed Hulgused. Ja muudkui tulid.

      Nende hulk oli nii suur, et lõppu polnud veel nähagi, kui juba selgeks sai, et ka silma alla jõudnuid on oma kaks korda rohkem kui ungelastel jätkus sõdalasi välja panna. Aga tagant tuli üha juurde.

      Ja kõik teadsid, kui hirmsad võitlejad on ennast pideva küttimisega toitvad mehed. Röövretk pidi olema õige mitmete suguharude ühine kokkulepe. Küllap liitusid nad juba eelmisel korral, kuigi siis küll nii palju kallalekippujaid polnud. Eks nad sellest siis õppisid ja kutsusid nüüd veel enam abi juurde. Ning karta võis, et siin polnud tegemist ainult saagijahiga. Vahest oli see ka tasuretk eelmise kaotuse eest.

      Ungur

Скачать книгу