Talvesepp - Terry Pratchett

Скачать книгу

nöörist, oksaraagudest ja kõigest, mis juhtus parajasti taskus olema. Punutised olid nõidade jaoks sama mis teiste inimeste jaoks universaalsed taskunoad viieteistkümne tera, kolme kruvikeeraja, tillukese luubi ja kanade kõrvavaha eemaldajaga.

      Täpselt oli võimatu öelda, mida punutis teeb, kuid preili Ticki meelest aitasid need teada saada seda, mida mingil moel teadis nõia enda meele varjatum osa. Punutis tuli alati valmistada kohapeal ja ainult neist asjadest, mis sul parajasti taskus on. Ja igaks juhuks võib taskus olla huvitavaid asju, see ei tee kellelegi halba.

      Vähem kui minutiga oli preili Tick meisterdanud punutise järgnevatest asjadest:

      kaheteisttolline joonlaud

      saapapael

      kasutatud nöörijupp

      tükike musta niiti

      pliiats

      pliiatsiteritaja

      väike auguga kivi

      tikutoos, mille sees oli Rogeri-nimeline jahu-uss ja krõõmuke leiba talle söömiseks, sest iga punutise sees peab olema midagi elavat

      umbes pool pakki proua Sheergoldi Libestatud Kurgupastille nööp

      See nägi välja nagu kassikangas või siis väga kummaline marionett, mille nöörid on sassi näinud.

      Preili Tick tunnistas punutist, oodates, et see tema mõtteid lugema hakkaks. Siis pöördus joonlaud ringi, köhakommid plahvatasid väikeseks punase tolmu pilveks, pliiats kihutas paigalt ja tungis preili Ticki kübara sisse ning joonlaud kattus härmatisega.

      Nii ei oleks pidanud juhtuma.

      Preili Treason istus oma majakese alumisel korrusel ja vaatas, kuidas Tiffany ülemisel korrusel madalas toas magab. Ta vaatas Tiffanyt hiire kaudu, kes istus tuhmunud messingist sängiotsal. Hallide akende taga (preili Treason polnud viiskümmend kolm aastat neid pesta viitsinud ja Tiffany polnud suutnud kõike rääma ära kraapida) ulgus puude vahel tuul, kuigi oli alles päevaaeg.

      Talvesepp otsib teda, mõtles preili Treason, andes teisele hiirele, kes oli tema süles, tükikese igivana juustu. Aga ta ei leia teda. Siin pole Tiffanyl midagi karta.

      Siis tõstis juustu söönud hiir pea. Ta oli midagi kuulnud.

      „Ma ütsin t’ile! Poisid, ta’n kuskil siin!”

      „Ma’i saa aru, miks me’i võiss tolle vana mooriga lih’salt rääki? Me saame mooridega ju kole ’äste läbi.”

      „Võib-olla küll, a’ sie moor on irmus tegilane. Räägitasse, et tal on kelderi sees jube deemun!”

      Preili Treason oli hämmeldunud. „Räägitakse?” pomises ta vaikselt. Hääled kostsid põranda alt. Ta saatis hiire teele, see sibas üle põranda ja kadus ühte auku.

      „Ma’i ta’a sulle pettumist teha, a’ praegast me o’omegi kelderis ja siin on ain’t igast nodi.”

      Mõne aja pärast küsis üks hääl: „Kus sie deemun siis on?”

      „Äki tal on vaba päiv?”

      „Misjauks deemunil vaba päiva vaja piaks olema?”

      „Nu näiteks et oma mammat ja papat vaadama minna?”

      „Ah suu? Et deemunitel on sinu arust mammad, jeh?”

      „Kirivise piralt, jätke sie vaidelus! Moor võib kuulda!”

      „Äkää, ma kuulsin, et ta’n pime nigu mutt ja kurt nigu kaseteivas.”

      Hiirtel on hea kuulmine. Preili Treason muigas, kui kiiresti sibav hiir keldris, põranda lähedal, vana krobelise kiviseina vahelt välja tuli.

      Preili Treason vaatas läbi tema silmade. Lisaks kuulmisele nägi hiir pimedas päris hästi.

      Väike salk pisikesi mehikesi hiilis üle põranda. Mehikeste nahk oli sinine ning kaetud tätoveeringute ja mustusega. Nad kõik kandsid räämas kilti ja igaühel oli mõõk, sama suur kui ta ise, rihmaga seljale kinnitatud. Ja neil kõigil olid punased juuksed, tõeliselt oranžikaspunased, mis olid nässakatesse patsidesse seotud. Üks neist kandis jänesekolpa nagu kiivrit. See oleks olnud hirmutavam, kui see poleks kogu aeg talle silmadele vajunud.

      Toas nende kohal muigas preili Treason uuesti. Nii et nad on preili Treasonist kuulnud? Aga nad polnud kuulnud nii palju kui vaja.

      Kui neli mehikest end läbi vana rotiaugu surusid, et keldrist välja saada, jälgis neid juba veel kaks hiirt, kolm põrnikat ja üks koiliblikas. Mehikesed läksid ettevaatlikult kikivarvul üle põranda, mööda vanast nõiast, kes ilmselgelt magas – kuni hetkeni, mil ta lajatas kätega oma tooli käetugedele ja röögatas:

      „Kurjamus! Ma näin t’id, tillud jolepid!”

      Jahmunud ja aukartust täis Feegle’id reageerisid sellele silmapilkse paanikaga ning jooksid üksteisele otsa.

      „Ma’i mälita, et ma’less käskind t’il liiku!” karjus preili Treason. Irvitades kohutavalt.

      „Oi jiirum, jiirum, jiirum! Tema uskab meite kielt!” halas keegi.

      „Te’lete ju Nac Mac Feegle’id, eks? A’ ma’i tunne teite klannimärkisi. Rahunege nüid, ega ma teitesid patta ei pane. Sina! Mis su nimi on?”

      „Mina olen Rob Igaüks, Kriidikünka klanni Suurmies,” ütles kolbast kiivriga mehike. „Ja…”

      „Mise? Suurmies, jah? Siis o’ nii viisakas, et võtad oma kondilise kiiveri piast, kui minuga kõneled!” ütles preili Treason, kellel oli hirmus lõbus. „Ja seiske otse! Siin kojas mina lössutamist ei kannata!”

      Otsekohe ajasid kõik neli Feegle’it end valveseisangusse.

      „Nu nii!” jätkas preili Treason. „Ja kes tie ülejäänud o’te?”

      „Sie on minu veli Juhm Wullie, preilna,” vastas Rob Igaüks, raputades õlast Feegle’it, kes oli esimese asjana halama hakanud. Juhm Wullie vahtis õudusega Enochit ja Athootitat.

      „Ja ülejäenud… ma pian silmas t’id kahte!” nõudis preili Treason. „Sina sial… Jah, sina. Sinul on ’iirepill. Kas’a oled gonnagil?”

      „Just nii, imand,” vastas Feegle, kes oli korralikum ja puhtam kui teised, kuigi peab ütlema, et isegi vanade puunottide all elutseb olendeid, kes on Juhmist Wulliest korralikumad ja puhtamad.

      „Ja sinu nimi on…?”

      „Billy Suurlõug, imand.”

      „Sina vahid mind kõvasti, Billy Suurlõug,” ütles preili Treason. „Kas’a pelgad?”

      „Ei, imand, ma imetlesin teid. Minul on rõõm kaeda, et üks nõid on nii… nõialik.”

      „Ah nii või?” tähendas preili Treason umbusklikult. „O’d sa ikka kindel, et sa mind ei pelga, Billy Suurlõug?”

      „Jeh, imand. Aga võin peljata, kui sie teile ’eameelt teeb,” lausus Billy ettevaatlikult.

      „Hah!” tegi preili Treason. „Paistab, et siin on üks, kellel on oidu peas… pias. Kes su pirakas semu on, Billy?”

      Billy müksas Suurele Yanile ribidesse. Hoolimata oma kasvust, mis oli piktsi kohta hiiglaslik, paistis Yan väga närviline. Nagu paljud suurte lihastega tegelased läks ta nende juures, kes olid tugevad teistmoodi, ähmi täis.

      „Sie on Suur Yan, imand,” aitas Billy Suurlõug, samal ajal kui Suur Yan oma varbaid vahtis.

      „Ja ma kaen, et tal on suurtest ’ammastest kie,” ütles preili Treason. „Kas nuud on inimese ’ambad?”

      „Jeh, imand. Neli tükki, imand. Üks iga mehe kohta, kelle ta’n uimaseks löönd.”

      „Kas te räägite inimmeestest?” päris preili Treason hämmastunult.

      „Jeh, imand,” vastas Billy Suurlõug. „Tavaliselt kargab ta nondele pia ees puu otsast pähe. Temal on väega kõva pia,” lisas ta, juhuks kui see polnud veel piisavalt

Скачать книгу