ТОП просматриваемых книг сайта:
Talvesepp. Terry Pratchett
Читать онлайн.Название Talvesepp
Год выпуска 2011
isbn 9789985323540
Автор произведения Terry Pratchett
Жанр Детская фантастика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Käsi peatus Tiffanyst umbes kümne tolli kaugusel. Käsi oli rusikas, kuid nüüd see pöördus ja sõrmed avanesid.
Seal kiiskas miski. See oli hõbedast valmistatud valge hobune peene hõbeketi otsas.
Tiffany käsi sähvas kaela juurde. Aga see oli tal öösel ju kaelas olnud! Enne seda, kui ta läks… seda… tantsu… vaatama…
Ilmselt see pudenes maha! Ja Talvesepp leidis selle!
Väga huvitav, märkisid tema järeljärelmõtted, mis tegelesid maailmaga omamoodi. Nähtamatu rusika sisse peidetud asja polnud võimalik näha. Kuidas see toimib? Ja mis on need väikesed lillakashallid laigud õhus, seal, kus inimesel oleksid silmad? Miks need nähtamatud ei ole?
Just sellised järeljärelmõtted ongi. Kui sulle hakkab hiiglasuur kivirahn pähe kukkuma, mõtlevad just need mõtted: kas see on tardkivim nagu näiteks graniit, või hoopis liivakivi?
See osa Tiffany ajust, mis hetkel sellist täpsust ei nõudnud, vaatas, kuidas hõbedast hobusekuju keti otsas kõlgub.
Tiffany esmamõte oli: Võta!
Järelmõte oli: Ära võta. See on lõks.
Järeljärelmõte oli: Ära mingil juhul võta. See on külmem, kui sa suudad ette kujutada.
Kuid ülejäänud tema surus kõik need mõtted alla ja ütles: Võta. See on osa sinust. Võta. Kui sa seda käes hoiad, meenub sulle kodu. Võta see ära!
Ta sirutas parema käe.
Hobune kukkus talle pihku. Vaistlikult tõmbas Tiffany sõrmed kokku. Ehe oli tõesti külmem, kui ta suutis ette kujutada, ja kõrvetas.
Tiffany karjatas. Talvesepa lumine siluett muutus lumehelveste häguks. Lumi Tiffany jalgade juures plahvatas laiali, karjudes „Kirivise piralt!”, hulk Feegle’id haaras tema jalgadest ja kandis ta püstiasendis üle lagendiku, tagasi metsamajakese juurde ja selle uksest sisse.
Tiffany surus sõrmed pingutusega lahti ja võttis hõbehobuse oma pihust, sõrmed värisemas. Sellest jäi maha täiuslik jäljend, valge hobune roosas pihus. See polnud kõrvetusjälg, see oli… külmunud.
Preili Treasoni ratastega tool pöördus mürinal.
„Tule siia, laps!” käskis preili Treason.
Käest kinni hoides, üritades pisaraid tagasi sundida, läks Tiffany tema juurde.
„Seisa siia minu tooli juurde, silmapilk!”
Tiffany tegi, nagu kästud. Praegu polnud vastuhakkamiseks õige aeg.
„Ma tahaksin sulle kõrva vaadata,” ütles preili Treason. „Lükka juuksed kõrvale.”
Tiffany tõmbas juuksed eest ja võpatas, kui tundis hiirevurrude kõditust. Siis võeti loomake ära.
„Ma olen tõesti üllatunud,” lausus preili Treason. „Midagi pole näha.”
„Ee… mida te arvasite, et näete?” julges Tiffany küsida.
„Teist kõrva!” nähvas preili Treason nii valjusti, et hiir sibas minema. „Kas sul pole üldse ajusid, laps?”
„Ma’i tia, kas sie ’uvitab kedagist,” pistis Rob Igaüks, „a’ ma arvan, et Talvesepp on lesta tõmmand. Ja lund ei saja inam.”
Keegi ei kuulanud teda. Kui nõiad tülitsevad, keskenduvad nad asjale.
„See on minu oma!” Tiffany haaras ketiga hobuse paremini pihku.
„Tühine kulin!”
„Ei!”
„Praegast muidugi põle kõikse parim aig t’ile öelda, a’…” jätkas Rob hädaliselt.
„Kas sa arvad, et sul on seda vaja, et nõid olla?”
„Jah!”
„Nõial pole vaja mingeid abivahendeid!”
„Teie kasutate ju punutisi!”
„Kasutan, just nimelt! Aga mul pole neid vaja. Pole vaja!”
„Sest nuh, sie nigu sulab ää…” ütles Rob närviliselt naeratades.
Viha haaras Tiffany keele. Kuidas see loll vanaeit julgeb öelda, et mingeid asju pole vaja!
„Boffo!” karjus ta. „Boffo, boffo, boffo!”
Tuppa lajatas vaikus. Natukese aja pärast vaatas preili
Treason Tiffany selja taha ja ütles: „Tillud Feegle’id, igavesed jolepid! Laske jalga, otsekohe! Ma saan aru, kui te seie jäete! See on mooridevaheline asi!”
Tuba täitus omamoodi vihinaga ja köögiuks mürtsatas kinni.
„No nii,” lausus preili Treason, „sa siis tead Boffost, jah?”
„Jah,” vastas Tiffany raskelt hingates. „Tean.”
„Väga hea. Ja kas sa oled veel kellelegi rää…?” Preili Treason vakatas ja tõstis sõrme suule. Siis virutas ta kepiga vastu põrandat. „Ma ütsin, et laske jalga, pusilikud! Kasige metsa! Kaege, kas Talvesepp on tõeste läind! Ma näin teite süüd teite uma silmide läbi, kui te vasta ‘akkate!”
Keldrist kostis veerevate kartulite kobin, Feegle’id ronisid rüsinal väikesest õhutusavast välja.
„Nüüd on nad läinud,” ütles preili Treason. „Ja niipea tagasi ei tule. Boffo hoolitseb selle eest.”
Mingil moel oli preili Treason kõigest mõne sekundiga muutunud inimlikumaks ja palju vähem hirmsaks. Nojah… natuke vähem hirmsaks.
„Kuidas sa teada said? Kas sa otsisid midagi? Kas sa nuuskisid ja tuulasid ringi?” küsis preili Treason.
„Ei! Ma pole selline! Ma sain juhuslikult teada, ühel päeval, kui te tukastasite!” Tiffany hõõrus külmapõletusega kätt.
„Kas on väga valus?” päris preili Treason talle lähemale kummardudes. Ta oli küll pime, aga – nagu kõik vanemad nõiad, kes teadsid, mida teevad – ta märkas kõike.
„Ei, enam mitte. Aga enne valutas küll. Kuulge, ma…”
„Siis õpi kuulama! Kas sa arvad, et Talvesepp on läinud?”
„Paistis, et ta lihtsalt haihtus… see tähendab, haihtus veel enam. Küllap ta tahtis mulle lihtsalt ripatsi tagasi anda.”
„Kas sa tõesti arvad, et talvevaim, kes valitseb tuisku ja külma, teeks midagi sellist?”
„Ma ei tea, preili Treason! Ta on ainus talvevaim, kellega ma olen kohtunud!”
„Sa tantsisid temaga.”
„Ma ei teadnud, et ma seda teen!”
„Aga ikkagi…”
Tiffany ootas natuke aega ja siis küsis: „Aga ikkagi mis?”
„Lihtsalt üleüldine ikkagitus. See hobune juhatas ta sinu juurde… Aga praegu pole ta siin, selles on sul õigus. Ma teaksin, kui ta siin oleks.”
Tiffany läks välisukse juurde, kõhkles ainult hetke, tegi siis ukse lahti ja läks välja lagendikule. Siin-seal oli natuke lund, kuid paistis, et muidu on tavaline hallitaevaline talvepäev.
Ma teaksin, kui ta siin oleks, mõtles ta. Ja teda pole. Ja tema järelmõtted küsisid: Ah nii? Kuidas sa seda teaksid?
„Me mõlemad puutusime hobust,” lausus Tiffany vaikselt.
Ta vaatas lehtedeta oksi ja magavaid puid, näperdades hõbeketti. Mets tõmbus kerra, valmistudes talveks.
Talvesepp on seal kusagil,