LITMIR.BIZ

Скачать книгу

koasa.”

      „Kiri?” imestas Tiffany. Kangaspuud tema selja taga lõksusid ja Juhm Wullie hakkas oma avaskist määrdunud ja kokkukeeratud ümbrikku välja tirima.

      „Sie on tollelt tillult äda’unnikult parunilinnusest, Kriidimaalt,” jätkas Rob, kui tema vend ümbrikku sikutas. „Ta ütlib, et tal on kõik ‘äste ja ta loodab, et si’ul on kah ja ootab, et sa varsti koju tuled, ja sial on palju juttu sellest, kuda lambidel läeb ja muud siukest, minu mielest põle eriti ‘uvitav, ja alla kirjutas ta ASP, a’ mida sie tä’endab, sida me põle veel välja mõeld.”

      „Kas te lugesite minu kirja?” hüüatas Tiffany õudusega.

      „Nu jeh,” ütles Rob uhkelt. „Sie läks nigu nalja. Billy Suurlõug and’s mulle mõne pikema sõna juure natike nõu, aga piamiselt lugisin ikka mina jeh.” Ta säras uhkusest, aga tema lai naeratus kustus, kui ta Tiffany ilmet nägi. „Nu eks ma saan aru, et sa o’d tillu tibake pahane, et me tolle ümberiku lahti tegime,” seletas ta. „A’ tollest pole miskit, sest me liimitasime tolle jälle nälkjaga kinni. Ei saa mõhkugi, et seda luetud oless.”

      Ta köhatas, sest Tiffany põrnitses teda endiselt. Feegle’ite jaoks on kõik naisterahvad natuke hirmutavad, nõiad on aga veel kõige hullemad. Viimaks, kui Rob juba väga pabinas oli, küsis Tiffany: „Kust te teadsite, kus see kiri on?”

      Ta heitis pilgu Juhmi Wullie poole. See näris oma kildi serva. Wullie tegi seda ainult siis, kui oli hirmul.

      „Ee… kas sa lepiks üte tillu-tillu valega?” küsis Rob.

      „Ei!”

      „Sie vale on peris ‘uvitav. Sial on lohed ja ükssarvikud ja…”

      „Ei! Ma tahan tõde!”

      „Oi, sie on nii igav. Me käime paruni linnuses ja lueme kirju, mida sa tema poisile saadad, ja sa ütsid, et postimies tiab, et piab sinule mõildud kirjad jätma puuõõnesse kose juure,” ütles Rob.

      Õhk poleks saanud külmemaks minna isegi siis, kui Talvesepp oleks tuppa pääsenud.

      „Si’ult tuld kirjasi ‘oiab ta karbi sies oma…” alustas Rob ja pani siis silmad kinni, sest Tiffany kannatus katkes veel valjema plõnksatusega kui kummalised ämblikuvõrgud preili Treasoni majas.

      „Kas te ei tea, et võõraid kirju ei tohi lugeda?” nõudis ta.

      „Ee…” venitas Rob Igaüks.

      „Ja te tungisite paruni linnusesse…”

      „Ei-ei-ei, sida küll mitte!” hüüdis Rob ühe koha peal hüpates. „Sida sa meie kaila ei aja! Me ast’ime lihtsalt sisse ütest siuksest pilust, kust noolisi lastakse…”

      „Ja siis lugesite minu isiklikke kirju, mis olid saadetud isiklikult Rolandile?” jätkas Tiffany. „Need olid isiklikud!”

      „Nu jeh,” tunnistas Rob. „A’ ää üldse muritse, me’i ütli keskile, mis sial oli.”

      „Sest nuh, tollest me’i räägi ju mitte keskile, mis su päivikus on,” toetas Juhm Wullie. „Isegi mitte nondest kohtadest, mille ümber sa’led lillesi joonistand.”

      Preili Treason irvitab praegu minu selja taga, mõtles Tiffany. Ma lihtsalt tean seda. Aga Tiffany kuri hääl oli otsa saanud. Feegle’itega rääkides lõppes see ikka üsna kiiresti.

      Sina olid nende kelda, tuletasid Tiffany järelmõtted talle meelde. Nad arvavad, et nende püha kohus on sind kaitsta. See, mida sina arvad, pole oluline. Nad teevad su elu niiii keeruliseks.

      „Ärge lugege mu kirju,” ütles ta, „ja ärge lugege ka minu päevikut.”

      „Olgu,” sõnas Rob Igaüks.

      „Lubate?”

      „Nu jeh.”

      „Aga viimane kord te lubasite ka!”

      „Nu jeh.”

      „Ütle: surgu ma siinsamas maha, kui valetan.”

      „Igatahes, selge sie.”

      „Ja sida lubab ebausaldusväärne valevorstist ja kaksajast Feegle,” ütles preili Treason. „Sest te ju usute, et olete juba surnd. Te ju usute sida, eks ole?”

      „Muidugist, imand,” kostis Rob Igaüks. „Aitäh, et too’le mu tähilepanu juht’site.”

      „Tegel’t, Rob Igaüks, pole sul ju kavas ühtki uma lub’dust pidada!”

      „Jeh, imand,” vastas Rob uhkelt. „Siukseid aledaid nõrku lub’dusi küll mitte. Sest, nuh, meite pühaks ülisandeks on purakat tillut moori kaitsta. Kui vaja, piame me tema iist kas või elu andma!”

      „Kuidas te sida teha saate, kui olete juba surnd?” küsis preili Treason teravalt.

      „Sie on jah tsipa segane,” nõustus Rob, „nii et ilmselt me siis anname nonde jolepite elu, kes ta’le liiga teevad.”

      Tiffany andis alla ja ohkas. „Ma olen peaaegu kolmteist,” ütles ta. „Ma suudan ise enda eest hoolitseda.”

      „Kuulake nüüd preilna Iseseisvat,” mühatas preili Treason, kuid mitte eriti õelalt. „Saad Talvesepaga üksi hakkama, jah?”

      „Mida ta minust tahab?” ohkas Tiffany.

      „Ma ju ütlesin. Võib-olla tahab ta välja uurida, mis tüdruk oli nii julge, et temaga tantsida?” lausus preili Treason.

      „Minu jalad vedasid mu sinna! Ma ütlesin, et mina ei tahtnud seda!”

      Preili Treason pööras end tooliga. Kui paljusid silmi ta praegu kasutab? mõistatasid Tiffany järelmõtted. Feegle’ite omi? Ronkade? Hiirte? Kõigi korraga? Mitut mind ta praegu näeb? Kas ta kasutab putukaid ja nende kümneid kiiskavaid silmi?

      „Oh, olgu siis pealegi,” ütles preili Treason. „Sa ei tahtnud seda, sa ei mõelnud. Aga nõid vastutab oma tegude eest! Kas sa pole midagi õppinud, laps?”

      Laps. See on peaaegu kolmeteistaastasele kohutav solvang. Tiffany tundis, et läheb jälle näost punaseks. Tema peas levis kohutav kuumus.

      Just sellepärast läkski ta läbi toa, avas välisukse ja astus välja.

      Väljas langes kohevat lund, väga aeglaselt. Kui Tiffany helehalli taevasse vaatas, nägi ta lumehelbeid, mis hõljusid pehmete, sulgjate kämpudena alla; see oli selline lumi, mille kohta Kriidimaa inimesed ütlesid: „Vanaema Aching pügab lambaid.”

      Tiffany tundis majakesest eemale sammudes, kuidas lumehelbed tema juustel sulavad. Preili Treason hüüdis ukselt midagi, kuid Tiffany astus edasi, lastes sulaval lumel oma kuumavat nägu jahutada.

      Muidugi on see rumal, ütles ta endale. Aga nõid olla ongi rumal. Miks me nõiaks hakkame? See on raske töö, mis annab vähe tagasi. Milline on preili Treasoni jaoks hea päev? Siis, kui keegi toob talle kasutatud saapapaari, mis talle korralikult sobib! Mida tema maailma asjadest teab?

      Ja kus see Talvesepp siis on? Kas ta on siin? Mul on selle kohta, et ta olemas on, ainult preili Treasoni sõna! Ja lisaks mingi väljamõeldud pilt raamatus!

      „Talvesepp!” hüüdis ta.

      Oli kuulda, kuidas lumi langeb. See tekitas kummalist vaikset heli, justkui vaevukuuldavat külma särinat.

      „Talvesepp!”

      Keegi ei vastanud.

      No ja mida ta ootas? Võimsat, kõmisevat häält? Jääpurikameest? Tema ümber oli ainult valge pehme lumi, mis langes kannatlikult tumedate puude vahele.

      Nüüd oli Tiffanyl veidi tobe tunne, kuid ka rahulolev. Just nii nõiad teevadki! Ta astus oma hirmule vastu ja see polnud enam hirmus! Seda oskas ta väga hästi!

      Ta pöördus – ja nägi Talveseppa.

      Pea see meeles, sekkusid tema järeljärelmõtted. Iga pisiasi on tähtis.

      Talvesepp oli…

      …

Скачать книгу