LITMIR.BIZ

Скачать книгу

küünlad. Küünlad olid loomulikult mustad.

      Tiffany oli vihane. Preili Treason ei olnud tema peale karjuma hakanud, ta ei tõstnud isegi häält. Ta lihtsalt ohkas ja ütles: „Rumal laps,” ja see oli palju hullem, sest Tiffany teadis, et just rumala lapse moodi ta oligi käitunud. Üks tantsijatest oli aidanud ta tagasi metsamajja tuua. Tiffany ise ei mäletanud sellest mitte kõige vähematki.

      Õige nõid ei tohi teha midagi lihtsalt sellepärast, et see tundub sel hetkel hea mõte olevat! See on juba sama hea kui kõkutamine! Nõidadel tuleb iga päev tegemist teha inimestega, kes on rumalad, laisad, ebaausad ja otse öeldes ebameeldivad, nii et muidugi võid sa hakata arvama, et maailm muutuks oluliselt paremaks, kui sa neile kõrvakiilu annaksid. Aga nii ei tehta, sest nagu preili Tick kunagi seletas: a) see muudaks maailma paremaks väga lühikeseks ajaks, b) pärast oleks maailm natuke halvem ja c) nõid ei tohi olla sama loll kui teised.

      Tiffany jalad oli lihtsalt liikuma hakanud ja tema kuulas neid. Ta oleks pidanud aga kuulama oma pead. Nüüd pidi ta kolde ees istuma, plekist kuumaveepudel süles ja pleed ümber.

      „Nii et see Talvesepp on nagu omamoodi jumal?” küsis ta.

      „Sinnapoole jeh,” nõustus Billy Suurlõug. „Aga tema pole säärane jumal, kelle poole palvetatakse. Tema teeb lihtsalt… talve. Sie on nagu tema töö.”

      „Talvesepp on loodusjõud,” heitis preili Treason kangaspuude tagant.

      „Jeh,” ütles Rob Igaüks. „Jumalad, loodusjõud, deemunid, vaimud… vahel on neil raske ilma kaardita vahit teha.”

      „Ja see tants oli talve tervitamiseks?” küsis Tiffany. „See pole ju loogiline! Morrisetants tervitab suve tulekut, seda küll, aga…”

      „Sa ei ole ju tita,” katkestas teda preili Treason. „Sa saad ju aru, et aastaring on ümmargune! Maailmaratas peab keerlema! Just selle tasakaalustamiseks tantsitaksegi siin mägedes Tumedat Morrist. Tantsijad tervitavad talve, sest sügaval selle sees peitub uus suvi!”

      Kangaspuud tegid klak-klak. Preili Treason kudus pruunist lõngast kangast.

      „No hea küll,” ütles Tiffany. „Me tervitasime seda… teda. See ei tähenda veel, et ta peab mind otsima tulema!”

      „Miks sa tantsijate sekka läksid?” nõudis preili Treason.

      „Ee… seal oli tühi koht ja…”

      „Just. Tühi koht. Tühi koht, mis polnud mõeldud sinu jaoks. See polnud sinu jaoks, rumal laps. Sa tantsisid Talvesepaga ja nüüd tahab ta sellise vapra tüdrukuga kohtuda. Ma pole millestki sellisest kunagi varem kuulnud! Too ülevalt teiselt riiulilt paremalt kolmas raamat.” Ta ulatas Tiffanyle raske musta võtme. „Kas sa vähemalt sellega saad hakkama?”

      Nõiad ei pea rumalatele kõrvakiilu andma, sest neil on terav keel, mis on alati valmis sähvama.

      Preili Treasonil oli lisaks teravale keelele ka mitu riiulitäit raamatuid ja see oli vanema nõia kohta ebatavaline. Raamatukapp oli kõrgel, raamatud paistsid suured ja rasked ning seni oli preili Treason keelanud Tiffanyl neilt tolmu pühkida, rääkimata suurte mustade raudlintide avamisest, mis raamatuid riiulitel hoidsid. Külalised silmitsesid raamatuid alati pabistades – raamatud on ohtlikud.

      Tiffany tegi raudlindid lahti ja pühkis tolmu ära. Ahaa… raamatud, nagu ka preili Treason, ei olnud päris sellised, nagu paistsid. Välja nägid nad võluraamatute moodi, kuid pealkirjad olid sellised nagu „Supientsüklopeedia”. Seal oli ka üks sõnaraamat. Selle kõrval oli ämblikuvõrkudega kaetud raamat, mida preili Tick oli palunud.

      Häbist ja vihast ikka veel õhetav Tiffany võttis raamatu alla, pingutades, et see ämblikuvõrkudest lahti rebida. Mõned võrguniidid plõnksatasid katki ja raamatult langes tolmu. Tiffany tegi raamatu lahti, see lõhnas aja ja pärgamendi järele nagu preili Treasongi. Raamatu pealkirjaks, kuldtähtedega, mis olid peaaegu maha kulunud, oli „Chaffinchi muistne ja klassikaline mütoloogia”. Raamat oli järjehoidjaid täis.

      „Leheküljed kaheksateist ja üheksateist,” ütles preili Tick pead liigutamata. Tiffany võttis õiged lehed ette.

      „„Aastaedage Tatsn”?” luges Tiffany. „Kas siin ei peaks olema „Aastaaegade Tants”?”

      „Kahjuks ei olnud kunstnik don Weizen de Yoyol, kelle kuulus teos see on, kirjutamise peale sama palju annet kui maalimise peale,” lausus preili Treason. „Miskipärast tekitasid tähed temas kõhedust. Ma olen tähele pannud, et sa märkad enne sõnu ja alles siis pilte. Sa oled raamatulemb, laps.”

      Pildid olid… kummalised. Neil oli kaks tegelast. Tiffany ei olnud kunagi maskeraadikostüüme näinud. Nende kodus polnud selliste asjade jaoks raha. Kuid ta oli nendest lugenud ja kujutas neid ette üsna sellistena.

      Piltidel olid mees ja naine – või siis vähemalt mingid olendid, kes meenutasid meest ja naist. Naise juures oli silt „Suvi”, ta oli pikk ja heledapäine ja ilus ning tekitas seetõttu lühikest kasvu pruunijuukselises Tiffanys otsekohe umbusku. Naisel oli käes midagi sarvekujulise suure korvi sarnast ja see oli puuvilju täis.

      Mees, „Talv”, oli vana, küürus ja hall. Tema habemes sätendasid jääpurikad.

      „Ah, täpselt siuke Talvesepp kindlasti välja näesski,” ütles Rob Igaüks üle raamatu kõndides. „Külmataat.”

      „See?” küsis Tiffany. „Kas see on Talvesepp? Ta näeb välja saja-aastane!”

      „Päris nooruke teine, eks ole?” pistis preili Treason õelalt.

      „Ära sa lase tal endale musi anda, muidu su nospel läeb siniseks ja kukub küljest!” ütles Juhm Wullie rõõmsalt.

      „Juhm Wullie, jäta selline jutt!” nähvas Tiffany.

      „Ma ü’itasin lihtsalt nati tuju tõsta,” pomises Wullie häbelikult.

      „Selline on muidugi kunstniku nägemus,” märkis preili Treason.

      „Mida see tähendab?” küsis Tiffany pilti silmitsedes. See oli vale. Ta teadis seda. Tegelikult on Talvesepp hoopis teistsugune…

      „Sie tähendab, et kunstnik mõtles selle välja,” ütles Billy Suurlõug. „Sest kus ta Talveseppa näha sai? Keegi pole Talveseppa näinud.”

      „Siiamaani!” pistis Juhm Wullie.

      „Wullie,” sõnas Rob Igaüks oma venna poole pöördudes, „mä’etad, ma rääksin sulle taktitundest?”

      „Jeh, Rob, ’äste mä’etan,” vastas Wullie kuulekalt.

      „Sie, mis sa praegu ütsid, pold taktitundline,” lõpetas Rob.

      Wulli pea vajus norgu. „Anna andess, Rob.”

      Tiffany surus käed rusikasse. „Ma ei tahtnud, et kõik see juhtuks!”

      Preili Treason pöördus oma tooliga ja võttis halli silmasideme pühaliktõsiselt eest.

      „Mida sa siis tahtsid? Ehk ütled mulle? Kas sa läksid tantsima nooruse kalduvusest vanadele vastu hakata? Tahtmiseks peab mõtlema. Kas sina mõtlesid? Ka enne sind on inimesed tantsijate sekka läinud. Lapsed, joodikud, noored, kes on sõlminud tobeda kihlveo… midagi pole juhtunud. Kevadine ja sügisene tants on enamiku arvates lihtsalt… vana traditsioon. Lihtsalt üks moodus ära märkida, millal jää tulele või tuli jääle valitsemise üle annab. Mõned meist aga arvavad, et see pole kõik. Me arvame, et midagi juhtub.

      Sinu jaoks sai tants tõelisuseks ja midagi juhtuski. Ja nüüd otsib Talvesepp sind.”

      „Miks?” pigistas Tiffany vaevaga suust.

      „Ma ei tea. Kas sa nägid tantsides midagi? Kuulsid midagi?”

      Kuidas kirjeldada tunnet, et sa oled igal pool ja kõik? mõtles Tiffany. Ta ei hakanud üritamagi.

      „Ma… mulle tundus, et ma kuulsin ühte häält, aga võibolla ka kahte,” pomises ta. „Ee… nad küsisid minult, kes ma olen.”

      „Hu-uvitav,”

Скачать книгу