LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nädalat arendada intelligentset vestlust, mis ei puuduta lehmi, on ta nõus kas või seinaga rääkima. Ja see ongi kõkutamise esimene märk.

      Nõidade jaoks ei tähendanud „kõkutamine” lihtsalt tigedat naeru. See tähendas, et sinu mõistus triivib oma ankrust eemale. See tähendas, et sa hakkad segi minema. See tähendas, et üksindus ja raske töö ja vastutus ja teiste inimeste probleemid ajasid sind vähehaaval hulluks – nii väikeste juppide kaupa, et sa ei pannud seda õieti tähelegi, kuni hakkasid arvama, et on normaalne ennast mitte pesta ja teekannu peas kanda. See tähendas uskumist, et sa oled kõigist teistest oma külas parem, sest sa tead neist rohkem. See tähendas uskumist, et hea ja halb on tõlgendamise küsimus. Ja lõpuks tähendas see seda, et sa „läksid pimedusse”, nagu nõiad selle kohta ütlesid. See oli halb tee. Ja selle tee lõpus olid mürgitatud värtnad ja piparkoogimajakesed.

      Seda hoidis ära komme üksteisel külas käia. Nõiad külastasid üksteist kogu aeg, mõnikord sõitsid nad tassitäie tee ja saiakese pärast maha üsna pika tee. Osalt tehti seda muidugi kuulujuttude vahetamiseks, sest nõiad armastavad kuulujutte, eriti selliseid, mis on pigem põnevad kui tõelevastavad. Peamiselt aga käisid nad külas selleks, et üksteisel silma peal hoida.

      Täna oli Tiffany tulnud külla Vanaema Weatherwaxile, kes oli enamiku nõidade (Vanaema Weatherwax kaasa arvatud) arvates kõige võimsam nõid mägedes. Kõik käis väga viisakalt. Keegi ei öelnud: „Lolliks polegi siis läinud?” – „Igatahes mitte! Ma olen terane nagu toigas!” Seda polnud vaja. Kõik said aru, mispärast tuldi, sellepärast räägiti muudest asjadest. Aga kui Vanaema Weatherwaxil oli vastav tuju, võis temaga päris raske olla.

      Ta istus vaikselt kiiktoolis. Mõned inimesed oskavad rääkida, Vanaema Weatherwax oskas aga vaikida. Ta võis istuda nii vaikselt ja liikumatult, et ta haihtus. Kõik unustasid ära, et ta seal on. Tuba muutus tühjaks.

      See ärritas paljusid. Ilmselt oli see nii mõeldudki. Aga Tiffany oli õppinud ka vaikust mõistma – Vanaema Achingult, oma päris vanaemalt. Nüüd õppis ta, et kui inimene on väga vaikselt, muutub ta peaaegu nähtamatuks.

      Vanaema Weatherwax oli sellel alal tõeline asjatundja.

      Tiffany jättis selle meelde kui loitsu „Ma ei ole siin”, kui see üldse oli loits. Tema arutluskäigu järgi oli iga inimese sees miski, mis ütles maailmale, et ta on kohal. Sellepärast ongi tihtipeale võimalik tajuda, kui keegi on sinu selja taga, isegi kui ta vähimatki häält ei tee. Sa võtad lihtsalt vastu tema signaali: „Ma olen siin!”

      Mõnel inimesel on see signaal väga tugev. Nemad on need, keda poes esimesena teenindatakse. Vanaema Weatherwaxi signaal võis lausa mägedelt vastu kajada, kui ta tahtis: kui ta metsa läks, lidusid kõik hundid ja karud metsa teisest servast välja.

      Aga ta oskas selle signaali ka välja lülitada.

      Nüüd oligi see välja lülitatud. Tiffany pidi keskenduma, et teda näha. Suurem osa tema mõistusest ütles talle, et toas pole peale tema kedagi.

      Noh, mõtles ta, nüüd peaks aitama ka. Ta köhatas. Korraga oli Vanaema Weatherwax kogu aeg seal olnud.

      „Preili Treasonil on kõik väga hästi,” ütles Tiffany.

      „Suurepärane naisterahvas,” vastas Vanaema. „Igatahes.”

      „Tal on mõned kummalised kombed,” ütles Tiffany.

      „Keegi meist pole täiuslik,” vastas Vanaema.

      „Ta proovib praegu uusi silmi,” ütles Tiffany.

      „Väga hea.”

      „Nendeks on kaks ronka…”

      „Pole paha,” vastas Vanaema.

      „Parem kui hiir, keda ta harilikult kasutab,” ütles Tiffany.

      „Arvata on.”

      Selline jutuajamine jätkus veel mõnda aega, kuni Tiffanyt hakkas ärritama, et tema peab kogu töö ära tegema. On ju olemas selline asi nagu viisakus! Hea küll, nüüd ta juba teadis, mida ette võtta.

      „Proua Earwig kirjutas uue raamatu,” tähendas ta.

      „Kuulsin,” vastas Vanaema. Võimalik, et varjud toas tõmbusid natuke tumedamaks.

      Nojah, see seletas tema morni olekut – isegi proua Earwigile mõtlemine vihastas Vanaema Weatherwaxi. Vanaema Weatherwaxi meelest oli proua Earwig läbinisti vale. Ta polnud kohapeal sündinud, mis oli juba iseenesest peaaegu kuritegu. Ta kirjutas raamatuid, Vanaema Weatherwax aga ei usaldanud raamatuid. Lisaks pooldas proua Earwig (tema nime hääldati „Aavidž”, vähemalt proua Earwig ise hääldas seda nii) läikivad võlukeppe ja maagilisi ohutisi ning uskus müstilistesse ruunidesse ja tähtede jõusse, Vanaema Weatherwax aga pooldas teed, küpsiseid ja igahommikust külma veega pesemist ning uskus, nojah, peamiselt Vanaema Weatherwaxi.

      Proua Earwig oli nooremate nõidade seas armastatud, sest tema moodi nõid olles võisid sa kanda nii palju ehteid, et jaksad vaevalt kõndida. Vanaema Weatherwaxi ei armastanud eriti keegi…

      … välja arvatud siis, kui teda vaja oli. Kui Surm seisis hälli kõrval või kirves libises metsas ja veri imbus samblasse, saadeti keegi kiiresti külma, kössis majakesse metsalagendikul. Kui lootus oli kadunud, saadeti Vanaema Weatherwaxi järele, sest tema oli parim.

      Ja ta tuli alati. Alati. Aga et teda armastatud oleks… ei. Vajamine ei tähenda armastamist. Vanaema Weatherwax oli nendeks puhkudeks, kui asi oli tõsine.

      Kuid Tiffanyle ta mingil kummalisel moel meeldis. Ta arvas, et tema meeldib Vanaema Weatherwaxile samuti. Ta lubas Tiffanyl end Vanaemaks kutsuda, samas kui kõik teised noored nõiad pidid teda emand Weatherwaxiks kutsuma. Vahel tundus Tiffanyle, et kui Vanaema Weatherwaxiga sõbralik olla, pani ta su proovile, kui sõbralikuks sa suudad jääda. Vanaema Weatherwaxi juures oli kõik proovilepanek.

      „Tema uue raamatu nimi on „Esimesed sammud nõiakunstis”,” jätkas Tiffany, jälgides vana nõida hoolikalt.

      Vanaema Weatherwax naeratas. Õigemini: tema suunurgad tõusid.

      „Hah!” tegi ta. „Ma olen seda enne öelnud ja ütlen jälle: nõidumist raamatust ei õpi. Letice Earwig arvab, et nõiaks saamiseks tuleb lihtsalt raamatupoodi minna.” Ta heitis Tiffanyle läbitungiva pilgu, nagu üritaks milleski otsusele jõuda. Siis ütles ta: „Ja ma võin kihla vedada, et seda ta teha ei oska.”

      Ta võttis kuuma teetassi pihku ja tõstis üles. Siis sirutas ta teise käe ja võttis Tiffanyl käest.

      „Oled valmis?” küsis ta.

      „Milleks va…” alustas Tiffany, kuid tundis siis, et käsi läheb kuumaks. Kuumus liikus mööda tema kätt ülespoole, soojendades seda luuni välja.

      „Tunned?”

      „Jah!”

      Soojus hääbus. Ja Vanaema Weatherwax, vaadates endiselt Tiffanyle otsa, keeras teetassi tagurpidi.

      Tee kukkus ühe tükina välja. See oli jääks külmunud.

      Tiffany oli juba piisavalt vana, et mitte küsida: „Kuidas te seda tegite?” Vanaema Weatherwax ei vastanud rumalatele küsimustele, tegelikult vastas ta üldse vähestele küsimustele.

      „Te liigutasite kuumust,” ütles Tiffany. „Te võtsite tee kuumuse ja suunasite läbi enda minusse, eks ole?”

      „Jah, aga mind see kuumus ei puudutanud,” lausus Vanaema võidurõõmsalt. „Kõik sõltub tasakaalust, saad aru? Tasakaal on kõige tähtsam. Hoia tasakaalu ja…” Ta vakatas. „Kas sa oled kaalukiigega kiikunud? Üks ots tõuseb, teine langeb. Aga keskmine osa, täpselt seal keskel, see jääb alati paigale. Tõusmine ja langemine lähevad sellest puhtalt läbi. Ükskõik kui kõrgele või madalale otsad liiguvad, see jääb tasakaalu.” Ta kirtsutas nina. „Võlukunst ongi peamiselt asjade liigutamine.”

      „Kas mina saan seda õppida?”

      „Üsna kindlasti. See pole raske, kui meel õigeks seada.”

      „Kas

Скачать книгу