LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nende ümber kamakatena.

      „Lõpetage! Hoidke eemale!” hüüdis Tiffany hääl, samal ajal kui tema meel nuttis.

      Mehed kuuletusid kiiresti: suu kohal, mis oli selle käsu andnud, oli teravatipuline kübar. Sellele vastu ei vaielda.

      Ära unusta kuumust, kuumust, ära unusta kuumust, tasakaalu, tasakaalu…

      See oli nõidumine kõige ehedamal kujul. Ei mingeid kulinaid, ei mingeid võlukeppe, ei mingit boffot, ei mingit pealoogiat, ei mingit pettust. Oluline oli ainult see, kui hästi sa oma tööd oskad.

      Aga vahel peab nõid iseennast petma. Tiffany ei olnud Suvenaine ega Vanaema Weatherwax. Ta pidi abiks võtma kõik, mis võimalik.

      Ta võttis taskust tillukese hobusekujulise hõberipatsi. See oli määrdunud ja plekiline, Tiffany oli küll tahtnud seda puhastada, aga selleks polnud kunagi aega, kunagi polnud aega…

      Nagu rüütel, kes kiivri pähe paneb, kinnitas ta hõbeketi kaela ümber.

      Ta oleks pidanud rohkem harjutama. Ta oleks pidanud teisi kuulama. Ta oleks pidanud kuulama iseennast.

      Ta hingas sügavalt sisse ja sirutas käed kõrvale, peopesad ülespoole. Tema paremal käel hõõgus valge arm.

      „Kõu minu paremal käel,” lausus ta. „Välk vasakul käel. Tuli minu taga. Külm minu ees.”

      Ta astus lumemüürile lähemale, kuni oli sellest ainult mõne tolli kaugusel. Ta tundis, kuidas lume külmus temast juba kuumust välja tõmbab. Olgu siis pealegi. Ta hingas paar korda sügavalt. Seda otsustan ma teha…

      „Saagu külmast tuli,” sosistas ta.

      Lõke õuel läks valgeks ja hakkas mühisema nagu sulatusahi.

      Lumemüür hakkas särisema ja plahvatas siis auruks, lumekamakad lendasid kõrgele õhku. Tiffany hakkas aeglaselt edasi sammuma. Lumi tõmbus tema käte ees tagasi nagu udu päikesetõusul. See sulas tema kuumuses, sügavasse hange tekkis käik, lumi põgenes, vääneldes tema ümber nagu külm pilv.

      Nii juba läheb! Tiffany naeratas ahastavalt. See oli tõsi. Kui sinu tuum on paigas, kui sa oma meele õigeks sead, on võimalik leida tasakaal. Kaalukiige keskel on koht, mis kunagi ei liigu…

      Soe vesi lirtsus tema saabaste all. Lume all oli värske roheline rohi, sest see kohutav lumetorm oli tulnud nii hilja kevadel. Tiffany astus edasi, suundudes lummemattunud poegimisaedikute poole.

      Tema isa vahtis ainiti tuld. See põles valge hõõgusega nagu sulatusahi ja õgis puitu, nagu õhutaks tormituul teda tagant. Lõke langes isa silme all tuhaks…

      Tiffany saabaste ümber voolas vesi.

      Täpselt nii! Aga ära sellele mõtle! Hoia tasakaalu! Kuumust juurde! Külm tuleks!

      Kostis määgimine.

      Lambad võivad lume all ellu jääda ja seal vähemalt natuke aega vastu pidada. Kuid nagu Vanaema Aching ütles: kui jumalad lõid lamba, olid nad ajud teise kuue taskusse unustanud. Paanikasse sattudes – ja lambad on alati paanikast ainult juuksekarva kaugusel – trambivad nad oma talled ära.

      Nüüd ilmusid nähtavale auravad, imestunud uted ja talled, lumi sulas nende ümbert ära ja nemad jäid seisma nagu skulptuurid.

      Tiffany liikus edasi, vaadates otse ette, ta kuulis vaevu meeste erutunud hüüdeid selja tagant. Nad tulid tema järel, tõmbasid uted lumest välja, võtsid talled sülle…

      Tema isa karjus teiste meeste peale. Mõned neist raiusid ühte vankrit tükkideks ja viskasid puidu valgetesse leekidesse. Teised vedasid majast mööblit lõkke juurde. Vankrirattad, lauad, õlepallid, toolid – tuli võttis kõik vastu, kugistas alla ja nõudis möirates lisa. Aga lisa ei olnud enam anda.

      Punast palitut pole näha, punast palitut pole näha! mõtles Tiffany. Tasakaal, tasakaal. Ta kahlas edasi, tema ümber voolas vett ja lambaid. Käigu lagi varises sisse, lartsatas sulalumme ja libises tükkidena laiali. Tiffany ei teinud sellest väljagi. Läbi augu langesid uued lumehelbed ja muutusid tema pea kohal auruks. Tiffany ei teinud ka sellest välja. Ja siis silmas ta eespool… midagi punast.

      Külm tuleks!Lumi põgenes, ja seal oligi Wentworth. Tiffany tõstis venna üles, surus enda vastu, saatis tema sisse kuumust, tundis, kuidas poiss liigatab, ja sosistas: „See kaalus vähemalt nelikümmend naela! Vähemalt nelikümmend naela!”

      Wentworth hakkas köhima ja avas silmad. Tiffany jooksis ühe karjuse juurde ja surus poisi talle kätte, endal pisarad jooksmas nagu sulavesi.

      „Vii ta ema juurde! Kohe!” Mees haaras poisi ja pistis jooksu, Tiffany raevukus hirmutas teda. Täna oli ta nende nõid!

      Tiffany pöördus. Lambaid, keda päästa, oli veel.

      Tema isa palitu lendas nälgivatesse leekidesse, hõõgus hetke ja varises halliks tuhaks. Teised mehed olid valmis: nad haarasid temast kinni, kui ta tahtis ise palitule järele hüpata, ja tõmbasid rabeleva ja karjuva mehe tulest eemale.

      Ränist sillutiskivid olid sulanud nagu või. Need mulksusid veel hetke ja siis tardusid.

      Tuli kustus.

      Tiffany Aching tõstis pilgu ja vaatas Talvesepale otse silma.

      Ja vankrikuuri katusel ütles vaikne hääl, mis kuulus Tillu Ohtlikule Orale: „Ah, kirivise piralt!”

      Kõike seda polnud veel juhtunud. Võib-olla seda ei juhtugi. Tulevik on alati natuke võdisev. Iga pisiasi, näiteks lumehelbe langemine või vale lusika mahapillamine, võib selle uuele rajale kihutada. Aga ei tarvitse.

      Kuid algas see kõik eelmisel sügisel, päeval, milles oli kass…

      II PEATÜKK

      PREILI TREASON

      See on Tiffany Aching, kes lendab luuaga läbi mägise metsa Kriidimaast saja miili kaugusel. Luud on väga vana ja Tiffany lendab madalal maa kohal; luua tagumisse otsa on torgatud kaks väiksemat luuda, nagu abirattad, et see ümber ei läheks. Luua tegelik omanik on väga vana nõid, kelle nimi on preili Treason, kes oskab veel halvemini lennata kui Tiffany ja on 113 aastat vana.

      Tiffany on temast pisut enam kui sada aastat noorem, pikem, kui ta oli alles kuu aja eest, ja sugugi mitte nii enesekindel, kui ta oli aasta eest.

      Ta õpib nõiaks. Tavaliselt kannavad nõiad musta, kuid Tiffany arusaamist mööda on ainsaks põhjuseks, miks nõiad musta kannavad, see, et nad on alati musta kandnud. See põhjus ei paistnud piisavalt mõjuv, niisiis kandis tema tavaliselt sinist või rohelist. Ta ei naernud põlglikult uhkete riiete üle, sest ta polnud selliseid kunagi näinud.

      Teravatipulisest kübarast polnud aga pääsu. Teravatipulises kübaras pole midagi maagilist, see lihtsalt ütleb enda all oleva inimese kohta, et tegu on nõiaga. Teravatipulist kübarat pannakse tähele.

      Kuid ikkagi on raske olla nõid sellessamas külas, kus sa oled üles kasvanud. Raske on olla nõid inimestele, kes tunnevad sind kui „Joe Achingu plikat” ja on näinud sind kaheaastaselt ainult särgikesega ringi jooksmas.

      Äraminekust oli abi olnud. Enamik Tiffany tuttavaid polnud oma sünnikohast kunagi rohkem kui kümne miili kaugusele saanud, nii et kui keegi läks salapärastesse kaugetesse paikadesse, muutis see ka tema enda natuke salapäraseks. Tagasi tuldi teistsugusena. Nõid peab olema teistsugune.

      Selgus, et nõidumine tähendab peamiselt rasket tööd ja seal napib väga „siuh! glingel-glingel-glingel”-tüüpi maagiat. Polnud kooli ja polnud ka midagi, mis otseselt õpetamist meenutaks. Kuid polnud arukas üritada ihuüksi nõidumist õppida, eriti kui sul oli selle peale loomulikku annet. Kui midagi valesti läks, võis nõiahakatisest ühe nädalaga kõkutaja saada…

      Kui päris ausalt öelda, siis oligi asi just nimelt kõkutamises, kuigi keegi sellest ei rääkinud. Nõiad ütlesid alati: „Nõid ei saa olla liiga vana, liiga kondine ega liiga soolatüükaid täis”, aga kõkutamist ei mainitud kunagi.

Скачать книгу