Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel - Saale Fischer

Скачать книгу

harakalikuga on egiptlastele vägagi meeltmööda. Üks toredamaid leide oli mootorratas, millel teadupärast on kaks ratast, kuid see ei seganud tal kandmast täpsustavat märgistust 4WD– nelja-rattavedu.

      Selge on, et väikesi lapsi niiviisi kooli ei saada, ja kui ka õigeks ajaks tööle jõudmine sõltub sellest, kas avarii toimub või jääb seekord ära, tuleb leida alternatiive. Nii on suurematel asutustel ja erakoolidel sisse seatud oma bussiliiklus, millest lõikasid kasu nii Christian kui Karoliina.

      Kairosse kolimisele järgneval päeval 2010. aasta märtsis suundusime Karoliina kooli paberimajandust korda ajama, et laps saaks võimalikult sujuvalt eelkooliga jätkata. Peale vestlust lasteaiaosa juhataja Frau Malahiasega suundusime Frau El Maymouni jutule. Egiptlasega abielus olevast sakslannast on kohaliku keele sorav tundmine teinud kooli bussiliikluse koordineerija. Bussijuhid räägivadki ainult kohalikku keelt. Nagu ka bussimadamid. Viimased on saatjadaamid, kes bussis vaatavad, et lapsed pikal teel hullamisega ülearu hoogu ei läheks, kuigi– nagu praktikas selgus– nad eelistavad vaadata esiaknast välja, nii et tagumistes ridades saab põnnide anarhia takistamatult õilmitseda. Lisaks saadab bussimadam eelkooli juntsud busside peatuskohast ruutkilomeetritelaiusel kooli territooriumil lasteaiamaja ukseni ning korjab nad sealt pärastlõunal jälle kokku ja viib bussi.

      Frau El Maymouni kutsus nii hallipäise bussijuhi kui bussimadami oma kabinetti, nägude ülevaatusele. Laps selline ja selline, üle anda ainult nendele kahele lapsevanemale. Christian tõmbas põuest välja New Cairo kaardi ja alustas selgitustega, kus me täpselt elame, et bussijuht teaks õigel tänavanurgal kinni pidada. Aga Frau El Maymouni lükkas kaardi meie imestuseks diskreetselt kõrvale ning rääkis midagi energiliselt araabia keeles oma vaikivatele alluvatele. Juht ja madam noogutasid ja lahkusid ning proua koordineerija selgitas, et maakaardi asemel oleksime võinud bussijuhile ka kindamustrit näidata. Arusaam ühest või teisest on– null.

      Küsisin õhtul Karoliinalt, kas ta julgeb Egiptuses Elamise Päeval number 2 võõras riigis ja võõras linnas, võõra bussijuhi ja võõraste koolikaaslastega võõrasse lasteaeda minna, ja pakkusin välja, et võin ta ka ise taksoga viia, paar tundi Gretaga kooli mänguväljakul aega surnuks lüüa ning üheskoos taksoga tagasi tulla. Turvalisuskaalutlustel pole vanematel lubatud bussiga kaasa sõita. Minu tütreke– kes alles mõned aastad tagasi kartis Tallinnas mänguväljakule astuda, kui seal oli teisi lapsi, ja kellega ma pidin tuttavatel külas käies isegi kõrvaltuppa kaasa minema– aga arvas, et küllap ta julgeb küll. Olin lapsele tema vapruse eest nii tänulik, ja nii imestunud ja nii uhke.

      Järgmisel hommikul avasime kokkulepitud ajal koos naabrimees Clausiga oma vastakuti asetsevad korteriuksed, et koos bensuka juurde „bussipeatusesse” minna. Tema saatis Saksa kooli pojad Janniki ja Noah’, ja nii ei pidanud Karoliina tunniajast bussireisi New Cairost Doqqisse päris üksi ette võtma.

      Kujutage nüüd ette– ma pean saatma oma kuueaastase tütre bussi peale, mille juhiga ma ei saa rääkida, mille juhiga laps ei saa rääkida, mille täpset marsruuti ma ei tea ja mille sihtpunkti ma iseseisvalt (veel) kohale ei oska minna. Kuigi Clausi kaks poissi olid kinnitus sellest, et lapsed iga päev selles sipelgapesataolises hiigellinnas siiski imekombel kooli ja koju tagasi jõuavad, tundus, nagu oleksin sattunud ilmsi ühte oma korduvasse õudusunenäkku: panen lapse rongi peale, rong hakkab sõitma ja on just kadumas silmapiirile, kui mulle meenub, et mu tütar ei oska veel iseseisvalt ühistranspordiga sõita.

      Kui mündiroheline kooli kirjadega buss oli meie trio peale korjanud, avastasin, et ei suuda oma pilku autode vahele kaduvalt bussilt kuidagi lahti tõmmata ega peatusest lahkuda– süda puperdas, klomp oli kurgus ja jalad tudisesid sültjalt.

      Igahommikune lapse koolibussile viimine ning pärastlõunane lapse koolibussilt toomine kujunes kahe aasta lõikes suureks närvikuluks, mistõttu naudin nüüd täiel rinnal võimalust, et Eestis saab Karoliina sõita iseseisvalt rattaga kodulähedasse kooli. Kui vanem lapsele vastu ei tulnud, oli Kairo bussijuhil käsk last bussist mitte välja tänavale lasta, vaid viia tagasi kooli, kuhu vanem pidi talle järele tulema. Pisikese blondi tüdruku iseseisev kodutee, küll vaid mõnesajameetrine, ei tulnud tänavakoeri, kerjuseid ja muid võimalikke tülitajaid arvestades kõne allagi.

      Igapäevaselt kummitas mind hirm, et ma ei jõua mingil ettenägematul põhjusel peatuskohta enne koolibussi kohale. Kaks korda jäingi taksoga töölt tulles hiljaks. Buss oli kohal, mina mitte. Siis keeras abivalmis bussijuht Karoliina juhendusel suurelt teelt majade vahele sisse, et laps saaks kodu uksel igaks juhuks kella helistada. Buss õnnestus tabada hetkel, kui see tagasiteele oli keeramas. Ühel korral hilinesin aga nii palju, et peatusesse jõudes nägin veel bussi tagatulesid autodevoolu kadumas. Helistasin, ise ähmi täis, sellisteks puhkudeks ette nähtud koolibussi-hädaabi numbrile, aga saksa daam toru teises otsas oli rahu ise: „Võtke takso ja sõitke lihtsalt lapsele kooli järele. Bussi kinni pidada enam ei saa.”

      Niisiis püüdsin takso ja asusin kooli poole teele. Tühiasi? Ajaliselt sama, mis Tallinnast „korraks” Haapsallu ja tagasi käia, erinevuseks vaid, et lõviosa teekonnast möödub kuumava päikese käes leitsakus ja heitgaasides ummikus seistes ning ajakuluga võrdeliselt närvirakke kaotades. Tookord õnnestus siiski enne bussi kooli jõuda ning nutetud silmadega tütreke otse bussilt enda embusesse võtta.

      Kui pidin sõitma Kairo downtown’i ehk südalinna Saksa kirikusse orelit või klavessiini harjutama, eelistasin kasutada metrood, mille pilet maksab samuti ühe naela, sõltumata reisi pikkusest. Metrool on Kairos täpselt kaks liini, põhjast lõunasse ja idast läände. Need ristuvad suures sõlmpunktis Tahriri väljaku all. Et metroos pole ummikuid ja rongid käisid tihti, võisin kindel olla, et jõuan ikka teenistuse algust kuulutava kellahelina ajaks kohale– täpselt 35 minutit sõitu peatusest Maadi peatusesse Nasser.

      Üksi olles sõitsin alati naistevagunis, neid on iga rongi keskel kaks tükki. Et ka egiptlannad, nagu egiptuse mehedki, end blondi võõramaist naist vahtima unustasid, harjutasin samuti igapäevaselt metrood kasutava eestlanna Liisi nõuannete järgi tegema külma kalanägu ning keskenduma oma mõtetele. Õnneks toimus vagunites jooksvalt ka palju muid aktsioone, mis tähelepanu mujale hajutasid: ronge väisasid lugematud pudukaupu pakkuvad müügimehed ja – naised, kes vahel ukseavas tõelisi tooteesitlusi korraldasid; kohtas ka erinevaid kerjavaid sante, kerjavaid emasid (santide) lastega, happest rikutud näoga kerjavaid naisi, emasid nunnude beebidega, keda meelsasti plutitati…

      Kaubategemine käib metroos sedasi, et müüja siseneb ning jaotab oma kauba (juukseklambrid, kleepekad, šokolaadid, paki odavaid teelusikaid) esimese raundi jooksul valjude seletuste saatel kõigi istujate vahel laiali. Kohe järgneva teise raundi ajal korjab väikeärimees jaotatu jälle kokku. Nüüd on see hetk, kui talle võib ulatada mõnikümmend piastrit või naela-paar ning ostu oma käekotti toppida. Ükskord, olles inglise keelt kõnelevalt naabrinnalt kauba hinna järele pärinud, ostsin lastele isegi niimoodi paar lehte kleepsusid.

      Seisan juulikuises leitsakus leemendades ja higiniredega võideldes rahvast täis metroorongi naistevagunis. Silmitsen kadestades istuvaid ja seisvaid naisi, ameerikalikult riietatud noori, kellel pearätt vaevalt juukseid katab, ja traditsioonilisemaid, pikkades hidžaabides puusakaid matroone– vaatamata üleni kaetud kehale ei nirisenud ega leemendanud mitte keegi peale minu.

      Märkan, kuidas üks lillasse riietunud noor neiu hakkab minu poole trügima, nägu sõbralik ja laia naeru täis. Teeb juttu, mina vastan. Ükstaskõik. Mul tuju hea ja ta räägib inglise keelt. Ainult korraks kihvatab, kui ta mind kaastundlikult vaatab, sest ma, õnnetuke, araabia keelt ei mõista. See ei mahu talle lihtsalt pähe. Järgneb lahke pakkumine– hakkame sõbrannadeks!

      Kök-mök, äää…? Ära öelda on nagu ebaviisakas. Ah, hakkame pealegi. Vahetame telefoninumbreid ja preili Nermiin saab tol päeval linnukese kirja. Õhtul koju jõudes lülitan kliimaseadme sisse, aju jahtub. Muidugi oli see üks fataalne viga, millega ma hakkama olin saanud. Järgmisel päeval vaatan peale töö lõppu oma telefoni: kaks vastamata kõnet „Nermiin Metroolt”. Siis tuleb nädalavahetus ja igaks juhuks lülitan telefoni välja.

      Uue

Скачать книгу