LITMIR.BIZ

      Sherif oli meie esimene „ihutaksojuht”, kui elasime veel esimeses kodus New Cairos. Et pidin Gretaga igal hommikul kaheksaks Maadisse lasteaeda tööle jõudma, tuli Sherif punkt 7.20 meie ukse ette. Ontliku naisterahvana istusin koos lapsega Sherifi valges Chevys alati tagapingile, nagu Christian oli õpetanud. Tõepoolest– taksot peatades istuvad meeskunded iseenesestmõistetavalt ette juhi kõrvale ja naiskunded taha. Ükskord, olles mind juba mitu-setu korda vedanud, küsis Sherif:

      „Kuule, miks sa alati taga istud?”

      „Noo, mu abikaasa seletas, et nii käib. Käib ju nii?”

      „Jajaa, aga me oleme ju vanad tuttavad juba ja vanad tuttavad istuvad ikka ees. Siis me saame juttu rääkida.”

      „Ee, kindel ikka või?” kahtlustasin lõunamaise mehe külalislahkust.

      „No muidugi kindel. Kui ma su töölt tagasi toon, siis istud ette. Diil?”

      „Diil.”

      Tagasiteel säras Sherif õnnest: „Nüüd kõik näevad mind ja mõtlevad, et mul on välismaa naine ja blond laps!”

      Sellest hoolimata jäin Sherifi uhkuseks ette istuma ja need lugematud sõidutunnid kulusid tõesti huvitavalt, rääkides Egiptuse toitudest, kodudest, palkadest, isegi jumalast ja religioonist ja sellest, kuidas Sherifi kodune abikaasa vinguviiulit kääksutama kippus. Sain teada, et kõik maailma sündinud lapsed on tegelikult moslemid, kes paraku vanemate tõttu muudesse religioonidesse pühitsetakse. Ja et igasugune Kristuse kujutamine maalidel on bluff, sest vanaaja kunstnikud ei saanud tunda Kristuse tõelist palet, kuna Kristuse jüngritel polnud fotokaameraid. Ja et Sherif oma perega sööb igal viimsel kui elu hommikul oapastat ehk fuul’i.

      Kui tagasiteel jaksasin, sättisin magava Greta vasakule ja kaustiku paremale põlvele (laste turvatoole Egiptuses ei harrastata) ning kirjutasin araabiakeelseid väljendeid üles– „ana andi itniin auleet (mul on kaks last)”, pidas Sherif vajalikuks mulle esimese asjana pealuusse raiuda. Ja numbrid ühest kümneni.

      Sherifi ootas kodus neli tütart ja rase naine. Kui olime toidujuttude juures, kutsus Sherif mind lahkelt külla, et tema naine saaks näidata, kuidas õigeid Egiptuse roogi valmistada.

      „Tule-tule! Meil on kodus kombutšer ka– sinu ja minu lapsed saavad koos mängida,” ladus Sherif välja veel ühe trumbi.

      „Mis… butšer?” pidin hämmeldusega küsima (inglise k butcher – lihunik).

      „Kom-but-šer, no see, millega saab internetti.”

      „Ah kompjuuter,” saabus selgus. Siis ma veel ei teadnud, et araabia keeles pole p-tähte, mistõttu on nad sunnitud näiteks Bebsit jooma.

      Ma ei täinud minna võõrale rasedale naisele tülinaks, kuigi ahvatlus oli väga suur. Praegu muidugi kahetsen.

      Ühel päeval tuli Sherif särades– poeg!

      „Mina olen nüüd Abu Mahmoud,” ütles värske poja isa. Veel eelmisel päeval oli ta olnud esmasündinud tütre järgi Abu Nour, Nouri isa. Aga poja sünd pühkis neli naisehakatist traditsioonilises moslemiperekonnas pjedestaalilt.

      Pika aja peale kogunes taksosõite hirmus palju ja ega Sherif väljaspool minu kokkulepitud töösõite alati vaba polnud. Võõraste juhtidega oli peaaegu sajaprotsendilise kindlusega oodata järgmist dialoogi:

      „Where are you from?”10

      „Estonia.”– „Australia?”

      „No, Estonia.”– „Australia!”

      „No! Es-to-ni-a!”– „Austria?”

      Hiljem ma tüdinesin ja ütlesin kohe keerutamata välja, et ma Austraaliast olen, või kui juht oli vähe selgema silmavaatega– et Euroopast.

      Aga ega Christianilgi ükskord paremini läinud:

      „Where are you from?”

      „Germany.”

      „Aaaa, Zhermani. Very good zheneral, Mudzolini. Mudzolini very good zheneral,” rõkkas vuntsidega onkel rooli tagant.

      KUS ON KODU KOHT?