LITMIR.BIZ

      SISSEJUHATUS

      Moodsa aja nomaadid oleme me, Christian ja mina. Tüüpiline lugu. Tutvusime Eestis ja lahkusime varsti, et jätkata õppimist ja töötamist Saksamaal. Esimese ühise kodu rajasimegi sinna, pisikesse Lõuna-Saksa linna, kus korralike inimeste paraaduksi ehivad „Wilkommen!”-sildid, pitskardinate vahelt paistavad hästi hooldatud orhideed ning tänaval koni mahaviskamise eest saab nelikümmend eurot trahvi.

      Ühel ilusal märtsipäeval, kui olin juba pooleteiseaastase staažiga Schwäbisch Halli bürger, kõndisin mööda üht neist korralikult roogitud ja liivatatud kõnniteed kodu poole, kui mu ebasaksalikult unordnung’is käekotis helises telefon. Christian oli.

      „Noh, mis on?” küsisin.

      „Kuule, istu nüüd korraks maha. Ma pean sulle midagi rääkima!” ütles ta torusse.

      Vaatasin ringi. Olin just jõudnud St. Josephi kiriku ette. Käel hakkas telefoni hoides külm ja suust tuli auru. Läksin sisse ja istusin ühte viimastest pingiridadest selles tühjas kirikus, kus ma orelimänguga aeg-ajalt kuiva tudengileiva peale õhukesi vorstiviile olin teeninud.

      „No, räägi siis ometi,” jätkasin telefonaati oma abikaasaga.

      „Tead, need tüübid Saksa ülikoolist Kairos helistasid ja ütlesid, et ma võiks sügisest põhimõtteliselt nende juures lektorina alustada,” kuulen oma mehe häält pooluskmatul poolnaerval toonil teisel pool toru rääkimas.

      „Kairos?!? Appi!”

      Appi kui tore ja appi kui hirmus. Tore oli, sest need pitskardinad ja orhideed tekitasid minus juba ammu tuska. Ükskõik, kuhu– peaasi, et edasi, ära sinna, kus on rohkem, toimub rohkem, elab rohkem, oli meie mantra. Hirmus oli, sest sügisest ei saanud ma oma mehega kohe kaasa minna. Mind lahutas interpreedi magistrikraadist „ajalooliste klahvpillide erialal, spetsialiseerumisega klavessiinile” just täpselt see üks sügissemester: soolokontsert-eksam, kammeransamblieksam, üks magistritöö, üks nelja-aastane Karoliina ja üks aastane Greta. Ja üürikodu– milles saime koos elada kaks aastat– kaotamine maamunalt. Aga nii jäi.

      Sügisest hakkas Egiptuses uue eluetapiga kohanevalt abikaasalt tulema erineva sisuga sõnumeid.

      „Inimesed siin veedavad oma vaba aega kinnistes klubides!”– „Issand, missugune snobism,” mõtlesin ma vastuseks.

      „Lapsed peavad käima erakoolis!”– „No mis neil munitsipaalkoolidel siis häda on,” ei saanud ma aru.

      „Siin saab valmistoitu tellida koju ja see maksab nii vähe!”– „Oo, mis luksus,” uurisin ka mina portaali Otlob koduleheküljelt restoranide menüüsid. Rõõm eelseisvast kolimisest suurlinna tegi minust araabia kultuuri suhtes avatud ja tolerantse inimese. Arvasin, et nõuka aega jäänud lapsepõlve kogemusega saab teatavaid puudusi, mille peale mu punktuaalsuse, puhtuse ja bratwurst’i1 vaimus üles kasvanud abikaasa üha teravamalt reageeris, vaevata tolereerida.

      Siis aga olin ma kohal, suure Kairo väikeses, umbes kahe miljoni elanikuga eeslinnas New Cairos. Minu abikaasa läks tööle, vanem laps kooli ja uus lahmakas korter, mille hõre mööbel mahutas hõlpsasti napid kaasa võetud isiklikud esemed, osutus väiksema lapse lalinale vaatamata kõrvulukustavalt vaikseks ja tühjaks. Mitu korda päevas tuhandetest ruuporitest korraga akendest sisse pressiv muessinide palvelekutse tekitas rõhutud tunde, nagu oleksin ma ihuüksi mingis iseäralikus maailmakatedraalis.

      Uus telefon sisaldas vaid ühte telefoninumbrit– abikaasa oma. Akendest avanes vaid üks pilt– liivaväljad ja pooleli olevad uusehitised. Kui ma lapsega tänavale läksin, siis nad pss-pssitasid, naersid ja tuututasid meist möödudes oma auto-dega. Olid mulle jalutades vuntsid või saba kasvanud? Tõepoolest– appi! Miskipärast patsutasid teised mulle õlale ja korrutasid: „Ära muretse, läheb lihtsamaks!” Ma ei uskunud neid, tegelikult oli neil õigus. Aga ainult teatud piirini.

      EGIPTUSE ÜHISKONNAST LÄBI KINGAPRISMA

      Alguses on ausad paljad jalad. Muidugi võib paljasjalgsus olla vabalt valitud elustiili-manifestatsioon, nagu näiteks traditsioonilises meestekleidis ehk galabeya’s sõbralik beduiinivanamees, kes tänavanurgal isetehtud puhkpille müütab. Tema alatisest paljasjalgsusest mustjaks parkunud varvaste detailsema uurimise asemel ostsin kord kimbu igas suuruses traditsioonilisi Egiptuse flööte, neisid, millega koos sain kaasa ka praktilise kasutusõpetuse ehk elu esimese ja viimase nei-eratunni. Et sundida end puhuma flööti, mille turbanis vanamees otse oma huultelt võttes lahke fad’dal’i!4 saatel mulle proovimiseks ulatas, pidin endas enne alla neelama karjuva euroopaliku hirmu suu kaudu levivate bakterite ees. Kahjuks ei ole ma peale seda ühte õnnestumist pillidest tooni kätte saanud ning need ilutsevad praegu meie Eesti-kodu aknal lillevaasis.

      Jättes paljasjalgse beduiinivanamehe oma tänavanurgale erandina seisma, tuleb tunnistada, et eelkõige räägib jala-varjude puudus ikkagi üheselt ühest suuremast puudusest– raha ja hariduse kroonilisest vajakajäämisest miljonites Egiptuse perekondades. Need paljad jalad kannavad õhtu saabudes omaniku väsinud kere öömajale lähedal asuvasse garaaži, ebamäärasesse kuuri, hauakambrisse, pooleli oleva maja keldrikorrusele või mõnesse muusse pisikesse, pimedasse ja koledasse urkasse. Enamasti kuuluvad need paljad jalad lastele ja jalavarje hoitakse kokku meie vanavanemate lapsepõlve aegse põhimõtte järgi– nii kaua, kui ilma poolest vähegi kannatab. Ainult selle vahega, et metsa ja heinamaa asemel tallavad need jalad prügilademes linnatänavaid.

      Umbes kuuskümmend protsenti egiptlastest on vaesed, hariduseta ja kirjaoskamatud selle sõna algses tähenduses, nad ei oska piastri eestki lugeda ega kirjutada. Arvud kui raha väärtuse sümbolid ja telefoninumbrid on siiski miinimumprogramm, millega ka analfabeet on ühte otsa pidi 21. sa-jandisse jõudnud ühiskonnas sunnitud kuidagiviisi hakka-ma saama.

      Püüdke end ette kujutada suvalises Euroopa riigis, mille keelt te ei mõista. Hispaanias, Prantsusmaal, Saksamaal… Üldiselt saate siiski aru, kus on metroo, kus apteek, kuspool see või teine linnaosa. Kohalikele suunatud egipti-araabiakeelne teave: infograafika tänavatel, pressis ilmuvad artiklid-analüüsid, avalikud teadaanded ja nii edasi ja nii edasi jääb aga ühtviisi tummaks nii välismaalastele kui enamikule Egiptuse üle 80miljonilisest rahvastikust. Muidugi osaliselt korvab selle suuline „kultuur”, aga siiski…

      Peale revolutsiooni püüdsin uurida egiptlasest sõbralt Abdelrahmanilt, Ronyks kutsutud noorelt haritud mehelt, mismoodi siis kavatsetakse teostada Egiptuses ihaldatud demokraatiat, kui suurem osa rahvastikust pole võimeline raamatuid lugema elik isiklikke seisukohti kujundama ja on populismialdis.

      „See on lambademokraatia,” nähvas ta blaseerunult. „Inimesed leiavad endale iidoli ja teevad tema järgi.” Kes seda ära kasutada oskab, on võidumees. Ja seda, et kirjaoskamatute häältega osati arvestada, oli näha revolutsioonijärgsete valimisplakatite tehnilisest poolest: iga kandidaat evis peale nime ja mandaadinumbri ka isiklikku piltkirjalist märki: tank, müts, käsi, kaalud, vihmavari, püss… Demokraatia olemusest pole paljud, isegi keskklassi egiptlased siiani päris täpselt aru saanud ning tõlgendavad rahva võimu kui igamehe õigust teha täpselt seda, mida ise tahab. Õnneks on suurem osa egiptlasi, nii moslemeid kui kristlasi, rangelt religioossed, mistõttu on masside kooseksistents ka peale Mubaraki mahavõtmisega lõppenud vaaraoajastut jätkuvalt kuidagimoodi võimalik.

      Paljasjalgsete laste isad kannavad Egiptuses odavaid, kusagil Hiina provintsides miljardite paaridena pressitud kummiplätusid. Need tumesinised

Скачать книгу