LITMIR.BIZ

      Ent alustame algusest. Hierarhia madalaimal astmel kohtame egiptlaste traditsioonilist neljajalgset transpordivahendit, eeslit. Jätame siinjuures kaamelid ja hobused kui eksklusiivsemad ja turistidele hästi teada-tuntud isendid kõrvale. Eesel on tõesti ainult veok ega kvalifitseeru visuaalsel vaatlusel küll kuidagi elusolendiks. Sissevajunud külgedega õnnetud räämas elukad, kellele on metallkettidest „rakmed” koonu sisse tükati verised vaod kündnud, annavad tunnistust hädapärasest elushoidmisest, aga mitte „humaansest” loomapidamisest.

      Puukaarikute ette rakendatud veoloomi kasutavad näiteks galabeya’des talumehed puu- ja juurvilja turule vedamiseks, müües oma vilju kaariku pealt. Kui eesel juhtub vaiksel tänaval rahulikku sammu astuma, on kaarikumees enamasti nõus lahkelt kinni pidama ja soovijale oma kartuleid, tomateid, arbuuse, apelsine, maasikaid või viigimarju nõutud koguses sealsamas kaaluma. Kusjuures viljad on sageli laotud ilusateks ühtlasteks mägedeks. Kiirteel autode vahel traavivaid lastiloomi vist siiski ei tasu tülitada, kui elu armas.

      Eeslid on Kairos kasutusel ka tavaliste „prügiautodena”, kuigi kuuldavasti olevat valitsus selle keelustanud. Meie tänava prügimehel Maadis polnud aga eeslitki ja nii vedas ta oma suurte ratastega prügikäru ise. See oli noor ärksa näoga mees, kes rääkis isegi inglise keelt. Ja hoolimata oma ärksusest veab ta tõenäoliselt elu lõpuni prügi, tema poeg veab prügi ja pojapoegki veel… Korteriomanik käskis korra kuus toppida prügimehele postkasti vahele äraveo eest viienaelase, panime kümme. Millalgi noor mees kadus ja prügikotte tuli ära viima umbes 12aastane poisike. Hommikul kella kaheksa ajal, kui ta tegelikult oleks pidanud olema koolis.

      Eeslikapjade klobinat kostis meie akende tagant siiski mitu korda päevas, saateks hüüd „veekja-veekja”. Veekja-mehed ostavad inimestelt prügi, mida loodavad „ümber töödelda” ja edasi müüa– katkised kodumasinad, pikemad kaablijupid, mõlkis alumiiniumkausid, kaltsud… Pikapeale hakkasin päeva jooksul mööda logistavaid veekja-mehi isegi hääle järgi eristama, üha imestades, missuguste imekspandavate volüümideni on nad suutnud oma hääle paisutada, nii et isegi toas tuli vahel tahtmine käed kõrvadele suruda. Seal oli poiss-sopran, täies elujõus rõõmsameelne bass-bariton, nasaalne ätikene; kord kostis hüüd nagu kutsutaks kassi: „veeeeekja-vekja-vekja”, kord nagu nõue: „vekja-vekjaaaa”, teinekord aga napilt konstateerivalt „vekkja”.

      Egiptuse pealinnas Kairos ning Niiluse delta-alade kanalitel saab soovija edasi või „üle” liikuda parvede ja muu jõetranspordiga. Üldiselt kipuvad aga igivanad ja ärapeetud veesõidukid ette hoiatamata põhja minema, nii et veekogude ületamiseks katsuge leida ikka lähim sild. Turistil oleks parem lubada endale hoopis üks felukisõit Niilusel. Väikesesse purjepaati saab kaasa võtta kuni 20-liikmelise seltskonna, suurema bande puhul seotakse kaks felukit üksteisega „katamaraaniks” kokku. Päikeseloojangul mööda Niilust edasi-tagasi seilamine, pruukosti võtmine ja jahutava tuule ning vaikuse nautimine on üks parimaid asju, mida Kairos ette võtta. Ja ärge siis unustage, et toidu- ja joogiülejäägid tuleb jätta „gondli-mehele” bakšišiks!

      Ka üksikuid jalgrattaid kohtab Egiptuse tänavail. Kõik nad on:

      a) uunikumide ikka jõudnud;

      b) vanusele, tee- ja liiklusoludele vastavas konditsioonis (loe: roostes, mustad ja kaheksas);

      c) ilma piduriteta.

      Umbes korra kuus lõhestas meie tänava poolvaikust täiesti iseloomulik, pikk veniv hüüd. See oli mees, kelle jalgratas-käsikivi oli mõeldud nugade teritamiseks. Nii astus ta, ratas käekõrval, mööda tänavaid ja pakkus valjuhäälselt oma tööd. Aeg-ajalt pidas Christian poolpimeda noamehe aiavärava ees kinni ja viis talle meie kaks suurt köögiväitse.

      Käsikivi lükati veerema ja ootetöö võis alata. Ikka ja jälle proovis noamees pöidlaga tera headust, kuni lõpuks rahule jäi. No olid teravad küll. Töö eest pakutud kümnekat ei tahtnud ta esiti vastugi võtta. Muidugi oli see ilmne ülemaksmine, aga sõnatus vaidluses jäi pakkuja õnneks peale– see on Egiptuse „sekundaarne sotsiaalsüsteem”.

      Oma pere sõitude tarbeks katsuvad egiptlased ikka vähemasti mootorratta osta. Nii nad sõidavadki: pereisa ees, naine hidžaabi lehvides tema selja taga „naistesadulas” ehk jalad ontlikult ühel pool, tekkidesse mähitud imik kätel. Et pearäti või nikaabi otsa kiiver ei käi, on iseenesestmõistetav. Mitu protsenti niimoodi reisivatest naistest-tittedest Egiptuse tänavatelt otse Allahi juurde saadetakse, ei taha mõeldagi. Liiklus on Egiptuses teatavasti ju nagu improvisatsioon.

      Sedamööda, kuidas peresse lapsi lisandub, kasvab ka vajadus auto järele. Ainukesed autod, mida Egiptuses tõesti enam näha ei ole, on need päris esimesed, tõllataolised ja metalliga üle löödud puitratastel Fordid ja nende lähemad sugulased maailmasõdade ajast ja vahetult pärast seda. Aga muu 20. sa-jandi toodang on ikka veel jõudsalt kasutusel, jääb ainult imestada– kuidas need küll ometi veel sõidavad? Ja isegi taksodena!

      Keskmised ja jõukad egiptlased ning välismaalased sõidavad üldiselt konditsioneeritud uuemate mudelite, eelistatult džiipidega, mille roolis võib suure tõenäosusega olla palga-line autojuht.

      Karoliinal oli koolis hea sõbranna Sandra, kelle sakslasest isa Jürgen töötas, nagu Kairo välismaalased enamasti ikka, ühes energiakompaniis ja etiooplannast ema Mahlet oli kodune. Kui Jürgen sai pakkumise jätkata firma heaks töötamist New Delhis, kutsus Mahlet meid enne ärasõitu hüvastijätuks kohvikusse. Pakkusin kohtumiskohana välja kodulähedase Beano’se, mille avaras aias oli laste mänguväljak. Mahlet saabus meile järele kahe auto ja kahe juhiga: ühes istus ta ise oma lastega ja teine oli mõeldud minule ja tüdrukutele. Üldiselt käisin ma umbes 1,5 kilomeetri kaugusel asuvas Beano’ses jalgsi, aga Mahlet oli nähtavasti tõesti hästi assimileerunud.

      Ühistransporti Egiptuses on ja ei ole ka. Linnu ühendavad bussid ja rongid, millega aeg-ajalt reisivad ka välismaalastest avantüristid-seljakotirändurid. Linnade-sisesi sõidavad taskukohased marsruuttaksod, millega keelas mitu kohalikku mul võimaliku seksuaalse ahistamise hirmus tungivalt sõita. Kairos maksab sõit ühe naela olenemata vahemaast ehk mida rohkem ringe jõuab bussijuht teha ja mida rohkem rahvast ära vedada, seda suurem on tema päevateenistus. See fakt ja ilmselt ka lihtsalt päevad läbi Kairo liikluse heitgaasides ja kuumuses viibimine on nii juhtide olemuse kui sõidustiili silmatorkavalt barbaarseks timminud.

      Et juhid kogu aeg edasi kihutavad, olenemata teel ees seisvatest inimestest, autodest või muudest asjaoludest, on bussikesed ajapikku haledateks vrakkideks muutunud– igast otsast mõlkis, istmed liga-loga, tuled katki, uksed eest ära… Aga kindlasti kleepsude ja muu karraga „tuunitud”. Mingeid liininumbreid ei ole ja selleks, et õigesse kohta kohale saada,

Скачать книгу