Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel - Saale Fischer

Скачать книгу

või autopesijana, on kerjus või prügimees või bowab ehk majahoidja. NB! Mitte ükski egiptuse mees, ka kõige vaesem, ei lasku kunagi sellise ebaväärikuseni, et paljastaks oma sääred. Kui turist-mees ei taha väljaspool kuurorti naerualuseks jääda, tuleks kirjutamata kõlblusnormi järgida. Naiste puhul peaksid nende endi huvides olema kaetud vähemalt õlad ja põlved– seksuaalne ahistamine on turismipiirkondadest välja jäävas „päris” Egiptuses suur probleem.

      Õhtuti läheb plätumees lähima pagari juurde ja ostab sealt kilekotitäie värsket lapikleiba oma perele. Leiva valmistamiseks vajalikku jahu doteerib riik, leib maksab kümme piastrit ja ühe naela eest saab neid kümme tükki. Sinna vahele käib tulisoolane valge määrdejuust ja hea õnne korral kas värsked või sissetehtud juurviljad. Kui plekiliseks klopitud Egiptuse tomatite hind veel kolme naela peal oli, sai leiva vahele näiteks tomativiilusid lõikuda. Kui tomatikilo kuue naela peale tõusis, pidi nii mõnigi kukalt kratsides tõdema, et leivapealse (ehk leivavahe) jaoks tal enam raha eriti ei jätkugi.

      Peale leivajahu subsideerib Egiptuse riik mitut teist esmatarbekaupa: toiduõli, suhkrut, teed, valikut puu- ja juurvilju, liha ja kala. Riiklikest majanditest-vabrikutest tulevad või kallimalt sisse ostetud ning rahvale odavamalt edasi müüdavad toiduained saavad riigipoodides kiiresti läbi, täpselt nagu meiegi kodumaal vanadel headel defka-aegadel. Erinevalt nõukogude inimesest, kelle potipõllundus- ja varumisinstinkt järeltulevates põlvedeski palavalt leegitseb, ei saa suurem osa egiptlastest aga isikliku viljakandva maalapi ega selle saadustega uhkeldada. Ka marja- ja seenemetsadega on seal kandis kehvad lood, mistõttu kulutab kõrberiik iga päev kolossaalseid summasid oma aiva kasvava rahvastiku toitmiseks.

      Ent see pole veel kõik. Võitluses inimeste toimetulekuga subsideerib Egiptuse riik ka gaasi, kütust ning elektrit. Kui praegu, 2013. aastal, maksab liiter bensiini Eestis umbes 1,30 eurot, siis egiptlastel kulub liitri peale umbes kakskümmend eurosenti. Ühe kuu elektriarve eest Eestis saaks Egiptuses särtsu tervelt aasta aega, kusjuures elektriarvele on vaikimisi juurde liidetud ka avaliku prügiveo kulud. Seda, et mitme vaatamisväärsuse juures eksisteerivad eraldi hinnad kohalikele ning välismaalastele, ei tasu niisiis pahaks panna.

      Minu esimese Egiptuse-visiidi kohalejõudmise õhtul, kui meid lennujaamast toonud takso Christiani tollasesse kodutänavasse keerab, on juba kottpime. Astun autost välja ja kui ümber pööran, näen taarudes lähenemas umbes kahe meetri pikkust kogu. Kogul on peas üks silm ja tema galabeya’t katavad suured tumedad laigud, mis võib vabalt olla veri. Et mitte siinsamas hiidkükloobi poolt ka ise veristatud saada, keeran ringi ning üritan sundimatult eemale jalutada, teadmata veel täpselt sedagi, missuguse kortermaja ukse juurde ma tüüri-ma peaks.

      „Eei, mister! Welcome! Welcome!” manab plekiline monstrum takso juurde jõudes oma näole egiptlastele iseloomuliku avala naeratuse.

      „Hei, mister Chowi. Meet my wife!”5 annab juhiga arveldamise lõpetanud Christian minu üllatuseks Koljatile terekäe. Nii saan ma tuttavaks oma elu esimese bowab’iga, kelle vammus on lilli kastes lihtsalt natuke märjaks saanud.

      Auväärses eas mister Chowi on elus ka paremaid päevi näinud– elukutselise poksija ja võlgade sissenõudjana. „Kunn” pole mister Chowit vanuigi siiski maha kandnud ja nii tohib mister Chowi elada kunni kinnisvaraimpeeriumisse kuuluva korrusmaja garaažis, koguda üüri, teha pisiremonttöid, kanda trepist üles elanike kotte ja kompse ning hoolitseda maja juurde kuuluva haljastuse eest.

      Jätkates mööda üldrahvalikku jalanõude hierarhiat, jõuame odavate kunstnahast pruunide või mustade kinniste meestekingadeni àla Balti jaama turg. Amet: taksojuht (must takso), kelner (lihtsam söögikoht), turvamees. Võtame siia juurde kohe ka veidi paremad, odavad nahast pruunid või mustad, mitte liiga trendikad meestekingad àla väike kingakauplus Põlvas. Amet: taksojuht (valge takso), kellegi isiklik autojuht, ülemkelner, lihtne riigiametnik, politseinik, munitsipaalkooli õpetaja…

      Meie korteri uksel helistas ühel päeval kella pikk kõhnapoolne ametnik, mustad, veidi tolmuseks saanud kingad jalas. Üliviisakal, malbelt naerataval moel seletas ta pikkade ripsmete välkudes midagi araabia keeles ja viipas korteri sisemuse poole, kuni ma suutsin eristada ühe püüdliku ingliskeelse sõna: gas. Selge. Palusin ta sisse. Ametnik kontrollis köögis hommikusöögijärgsele segadikule diskreetselt pilku heitmata gaasimõõturi näidud, naasis elutuppa ja kirjutas välja araabiakeelse arve. Araablased kirjutavad hoopis… India numbritega, mis mitte kuidagi ei meenuta meil käibel olevaid „tavalisi” ehk araabia numbreid. Järgnes igakuiselt korduv armastusväärne koketerii, tibatilluke intellektuaalne proovikivi meile mõlemale: vaatasime arvet, ringitasime sõnu otsides kätega ja saime maha arvu esitamisega vastaspoole keeles:

      „Eee… mmm… Ashara!”

      „Ten? Sah! Ten pound, madame,”6 kandsid meie ühispingutused alati edukat vilja ja ma ulatasin talle nõutud rahasumma, mis harva ületas kümmet naela kuus.

      Lihtsatest odavatest meestekingadest täituvad õhtuti kodud punastes, siga-saga laotud tellistest majades kitsaste aadressita tänavate ääres, mis suurte kvartalitena täidavad Egiptuse suure-maid ja väiksemaid linnu. Nende katustel lainetab satelliidimeri, rõdudel kuivavad valged pesud ja majad ise näevad välja, nagu oleks nad keset kiireimat ehitustegevust siiski korruse võrra planeeritust madalamaks jäänud– katustel turritab betoonköntide mets. Tegelikult tuleb näilises minnalaskmises näha hoopis uue elu alget– kui majaperemehe poegadest sirguvad naisemehed, ehitatakse punased isamajad lihtsalt järk-järgult korruse võrra kõrgemaks. Noore pere koduleidmise probleem on hoobilt lahendatud ja suurpere püsib tih-kelt koos.

      Põnev võimalus heita pilk välismaailma jaoks klanimata kohalikku ellu tekkis mul tolsamal külaskäigul abikaasa juurde Kairosse 2009. aasta sügisel, kui tutvusin ka bowab Chowiga. Otsustasime järgida kairokast tudengi Muhammad Faragi üleskutset tulla reedestel varahommikutel tema kodulinna jalgsi avastama. Enne reede-keskpäevast palvust on isegi igipulbitsev Kairo peaaegu välja surnud, sest reede on paljudele moslemitest töötegijatele ainuke vaba päev nädalas. Ärid on siis suletud ja liiklust pole ollagi– parim aeg jalutada.

      Niisiis kogunesime ühel reedesel varahommikul Tahriri väljaku kiirsöökla Kentucky Fried Chicken ette, et olla osa Muhammadi juhitud Cairo Walking Groupist. Kõndimisaktsioonid, millest olid tulnud osa saama suurelt jaolt ameeriklased ja üksikud muudest rahvustest expat’id7, toimusid täitsa tasuta, tudengi pioneerlikust entusiasmist, armastusest kodulinna ja protestist kaaslinlaste ülemäärase autolembuse vastu. Tol korral saime osa lausa Muhammadi lemmikmarsruudist: Tahriri platsilt läbi punamajaliste traditsiooniliste kvartalite ning Darb al-Ahmari Kairo ajaloolise tsitadellini. NB! Dress code for ladies– very conservative!8

      Tahriri platsi ümbritsevate pariislike bulvarite lõppedes leidsime end ootamatult keskaegsest külaühiskonnast. Sillutamata tänavad, kust Muhammad meid läbi juhtis, olid nii kitsad, et 21. sajand poleks sinna kuidagi ära mahtunudki. Pidime end paar korda majaseinte äärde litsuma, et eeslikaarikuid mööda lasta. Sealsamas tänaval istusid ümber pööratud puuviljakastidelt rohelisi sibulaid müütavad paksud, innukalt lobisevad naised, sealsamas tänaval mängisid nende lapsed, sealsamas tänaval jooksid ringi kanad ja mökitasid kitsed. Tekkis kohmetu tunne, justkui oleksime kutsumata külalistena saabunud naiste elutuppa. Ülemistel korrustel aga– mammide edevast, kuid ilmselgete kulumisjälgedega mööblist täidetud päris korterites– undavad säästulampide külmas valguses päevad läbi televiisorid, keevad toidupotid viie auguga gaasipliitidel ja helesiniseks võõbatud köökides kaetakse kunstlilledega kaunistatud laudu. Punastes telliskivimajades elavad naised kannavad traditsioonilisi mosleminaise rõivaid ja neil on vähemalt neli last.

      Tööpäeviti

Скачать книгу

<p>5</p>

„Hei, mister! Tere tulemast! Tere tulemast!” – „Tere, härra Chowi. Saa tuttavaks minu naisega!” (inglise k)

<p>6</p>

„Kümme!” (araabia k) – „Kümme? Täpselt! Kümme naela, madam.” (araabia ja inglise k)

<p>7</p>

Expat – lühend sõnast expatriate, „väljaspool kodumaad elav” ehk välismaalane. (inglise k)

<p>8</p>

Daamid riietugu väga konservatiivselt. (inglise k)