LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tagasi saanud, ja talle meenus, kuidas nad kord nooruses täpselt samuti ja samas kohas kokku olid põrganud. Täna juhtus see nagu tookordki, otse Feischneri kohviku ees.

      „Meeri!”

      „Issand, Greta! Kui tore, et ma sind kohtasin!” Ning Meeri tegi õele ettepaneku juua koos tassikene kohvi.

      „Kutsuksin sind koju, aga sa tead ju isegi!” Meeri ohkas ja naeratas hädiselt. Viimati Alla juures olles oli ta ju enda ja oma tütre elust õele üht-teist pihtida jõudnud.

      „Ta elab siis veel ikka Helvega koos?”

      „Jah. Tüdruk juba kahekuune. Algul oli lapsest väga vaimustuses, aga nüüd… Vaatab teist küll vahel, aga see on ka ainult siis, kui tal hea tuju on. Helvega käitub samamoodi… teeb meid kõiki närviliseks. Vahel arvan tõesti, et mehe mõistusega pole kõik korras!”

      „Kas sa Helvega oled rääkinud?”

      „Tema vist loodab, et see kõik läheb üle. Ja tead, ma ei saa Helvega lihtsalt kontakti!”

      „Ma saan sinust aru. Ega mulgi kerge ole,” noogutas Greta. „Ma ju rääkisin sulle – sa mõtle ise – varsti juba mitu kuud kodumaal oldud, aga Lehtit näen ma veel harvemini kui sind. Vaata!”

      Ja Greta juhtis Meeri tähelepanu ühele aknaalustest laudadest.

      Kohvitassi tõstes tõstis Meeri pilgu õe poolt osutatud suunas ja nägi seal istuvat endast tunduvalt nooremaid naisi, kellest üks parajasti Gretat eemalt naeratades tervitas. Naisel olid heledad silmad ja heledad juuksed. Ta istus, jalg üle põlve, nii et paistsid ta sihvakad sääred ja pruunid seemisnahksed kõrge kontsaga kingad.

      Meeri heitis Gretale küsiva pilgu.

      „See on Ulvi Uuemõis, kolonel Uuemõisa tütar. Me olime koos Siberis.”

      „Siis ka küüditatu?”

      „Jah.”

      „Aa…” noogutas Meeri mõistvalt, „sinu saatusekaaslane, ei paista nagu sedamoodi väljagi!”

      „Mismoodi?”

      „Noh, et oleks Siberist tulnud. Need, kes sealt tulevad, ei ole tavaliselt nii moekad, on lihtsamad.”

      „Nagu mina vist?”

      „Mine nüüd, ma ei mõelnud seda niiviisi! Aga eks kohanemine võtab aega.”

      Greta ei teinud sellest tähelepanekust väljagi, vaid jätkas: „Ta elab tegelikult Tartus!” Ja vaadates vilksamisi õe poole, lisas: „Ta tunneb ka Georgi.” Siis kohmetus ta millegipärast ja lisas veel: „Muidugi, kust sina kõiki minu tuttavaid tunda võid! Ta läks arstiteadust õppima, oli seda enne Eestis õppinud, töötas meil medpunktis ja aitas nii mõnegi inimese hädast välja. Minu sokutas isegi ükskord haiglasse, kui mind palavikuga metsatööle saata taheti… see oleks olnud mu surm. Aga Eestisse tuli ta juba ammu enne mind. Ja muide, Georgi tundis ta ka juba enne küüditamist, siis oli ta alles kooliplika.”

      Meerile tundus hetkeks, et õhus hõljus pinevust, see tunne kadus aga kohe, kui ta Greta rahulikku näkku vaatas. Ta avas käekoti, leidis sealt sigaretipaki ja süütas sigareti.

      Greta hammustas kohvikusaia, rüüpas lonksukese kohvi ja kiitis: „Ma pole ammu nii head kohvi joonud. Venemaal võis niisugusest ainult und näha!”

      „Kuidas sul temaga Georgist juttu tuli?” küsis Meeri äkki. Teda huvitas kõik, mis oli seotud tema laste isaga.

      „Ta otsis oma isa taga, sai teada, et Georg on Norilskis ja kirjutaski temale, ja siis tuligi välja, et Georg on minu õe eksabikaasa. Maailm on ikka väikene küll… Kas Georg sulle sellest ei kirjutanud?”

      „Mulle?!” hüüatas Meeri vaikse imestusega ja puna lahvatas ta kaelale. „Kust sa selle peale üldse tuled? Georg kirjutab ainult lastele, mina neid kirju näinud pole! Ainult paar korda on ta mulle imekombel tervitusi saatnud. Ma kuulen ainult seda, mida lapsed mulle räägivad. Hillar ütles ükskord, et ühe tema sõbra vend, kes kuus-seitse aastat tagasi arreteeriti ja Siberisse Taišeti trassile viidi, oli kirjutanud, et ta seal haiglasse sattudes major Georg Õigust kohtas. Georg olevat vangis neljakümne kaheksa kiloseks inimvareks muutunud… nii et näed, kõike kuulen ma ainult lastelt.” Meeri ohkas ja jätkas veidi reipamalt: „Nüüd olevat talle eluvaim tagasi tulnud, ajab kojutuleku pabereid!”

      „See on tore! Ja nüüd ütle mulle, Meeri, kuidas sa oma elu ette kujutad, kui ta koju tuleb?”

      „Mida sa silmas pead?”

      „Sa oled ju tegelikult ikkagi Georgi lahutatud naine, aga elad tema korteris! Ta hakkab ju seal elama.”

      „Ma olen selle peale mõelnud…”

      „Ja mida sa oled otsustanud?”

      „Kas sa arvad, et ma ei tohiks sinna jääda või?”

      Greta oli nõutu. „Tundub imelikuna küll… teisest küljest võttes on ju korter suur ja sul on omaette tuba… ma ei tea… eks sa mõtle! On sul üldse kohta, kuhu minna?”

      Kui Meerilt kohe vastust ei tulnud, küsis Greta hoopis muud: „Räägi nüüd, kuidas väike Krislin elab. Ma pole veel jõudnud katsikulegi tulla.”

      „Krislin?” Meeri tõstis pea ja ta vaade muutus hellaks. „Krislin elab hästi, Helvel on nüüd tegemist.”

      „Jääbki koju või?”

      „Ei tea veel. Nii väikest ju veel sõime ei võeta… ma ise ei tahaks ka nagu veel koju jääda.” Meeril oli äkki miskipärast jutuajamise tuju kadunud, meelde tulid kodused sündmused.

      „Sul on halb tuju, kas juhtus midagi?”

      Meeri ei vastanud. Ta kustutas sigaretiotsa tuhatoosis.

      „Sul on vist midagi südamel?” kordas Greta.

      Olgu, mõtles Meeri, tuleb südamelt ära rääkida, ehk läheb siis kergemaks.

      „On küll üks asi,” ütles, ja pahvatas: „Ütle, Greta, kas ma olen sinu arust mingil moel väljakutsuva välimusega?”

      „Sina? Kust sa selle peale tuled?”

      „Noh, et kas ma tundun sulle näiteks…” Meeri ei leidnud kohe õigeid sõnu, „…näiteks naisena, kes noori mehi jahib?”

      „Sul on see ikka veel südamel?.. Oh sind küll! Me teame ju kõik, kuidas olukord Pauliga tegelikult oli, sa ei tohiks ennast selle aastatetaguse sündmusega piinata!”

      „Ei, mitte selles pole asi…”

      „Siis ikka Roland?” taipas Greta. „On ta sulle veel läheneda püüdnud?”

      Meeri noogutas ohates.

      „Ja Helve? Mis tema selle kohta ütleb?”

      „Taevakene, ega sa ometigi arva, et ma Helvele seda rääkima peaksin? Või pean?.. Ah, mis ma lollusi räägin! Ja võib-olla näen ma ainult tonte!” Meeri lõi käega ja pihtis edasi: „Aga vahel on küll niisugune tunne, et… Tead, ükskord tegin ma Helvega juttu, et kas ei peaks Rolandi närviarsti juurde saatma, aga tema vihastas ja ütles, et ma võin sinna ise minna! Nüüd ma lihtsalt väldin neid, nii Helvet kui Rolandit… Võid isegi aimata, kui raske see mul on, väikese Krislini häll on ju nende toas. Aga eile,” Meeri vakatas ja vaatas õele silma.

      „Jah?”

      „Eile… Jumalapärast, Greta, ära sa seda ainult kellelegi räägi, ega ju? See heidaks varju kogu perele!”

      Greta raputas oma tumedat lihtsa soenguga pead, pani käe temale omase hella liigutusega Meeri käele ja küsis: „Mis juhtus eile?”

      „Roland, see idioot… no mis ta siis muud on?! Ta võttis mul eile õhtul köögis, kui ma pliidi ees kotlette praadisin, selja tagant kinni! Ja viisis, kuidas ta seda tegi, tajusin ma jultumust! Kas sa taipad – ta ajab mulle lihtsalt hirmu peale! Usu, see polnud kaugeltki mitte sõbralik žest ja ma ei saanud teisiti, kui et pidin talle vastu vahtimist andma!”

      Greta

Скачать книгу