LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Aga see krunn, mis teil praegu kuklas on, see on venelaste mood.”

      „Nii oli hulga mugavam. Ja tundus korralikum. Mul on hea meel, et te mulle nõu andsite. Lähen juba homme juuksuri juurde ja võtan nendega midagi ette.”

      „Tehke seda, siis näete kindlasti kümme aastat noorem välja. Teil on üldse huvitav nägu, muide, ma ei mäletanudki, et teil lõua otsas lohk oli!”

      „Seda polnudki varem. See on üks arm.”

      „Arm? Näeb välja nagu loodud ja sobib teile. Kas kukkusite?”

      „Ah… räägime parem millestki muust,” tõrjus Greta, rüüpas likööri ning peale kuuma kohvi. See maitses hea ning valgus kehasse laiali.

      „Kuidas teil seal oli? Kuidas te need aastad elasite?” jätkas naabrinaine.

      „Eks esimesed aastad olid rasked. Isegi väga. Ka sõja ajal. Suur puudus ja mõnikord isegi nälg. Hiljem läks paremaks. Saime jalad alla. Eks inimene harjub kõigega. Ka Siberis võis elada. Loodus oli lõpmata ilus. Inimesed olid abivalmis ja sõbralikud,” rääkis Greta ja ohkas. „Ärme sellest rohkem räägi. Ma ei suuda. Olen Eestisse tulekust nii vapustatud, et tahan Siberi hoopis unustada.”

      „Jah, kallis proua Jaari, räägime millestki muust! Öelge ainult veel, kas te oma meest üldse kohtasite?”

      „Viimane kord nägin teda siis, kui meid ära viidi. Ta pandi teise vagunisse ja sealt hüüdis ta mulle julgustavalt: „Gretakene, peame vastu! Küll me varsti kokku saame!” – Aga me ei saanudki enam kokku. Kümne aasta eest sain tema surmateate. Ja siis olin selle mõttega juba harjunud.”

      „Ah tuli ikka teade ka. Minu mehelt pole mingit teadet. Siis võib ta ikkagi veel elus olla.”

      „Jah, loota ju võib. Mina loodan samuti Luulet näha!”

      „Jah, proua, loodame ikka, loodame otsekui mõnele imele… Kui pole surmateadet, siis on nad ikkagi kusagil olemas,” kinnitas naabriproua.

      „Minu õemehe kohta pole kah midagi teada. Mu õed arvavad, et ta on maha lastud, aga mina ei usu. Ma räägin teile ühe loo: ma sain aastate eest raha, päris suure summa. See aitas mind just raskel hetkel. Ja teate, mul on niisugune tunne, et seda tegi mu vanema õe mees.”

      „Kas polnud öeldud, kes saatis?”

      „Ei. Saadeti kuskilt Venemaalt. Mul ei ole Venemaal sõpru, ja veel selline suur summa. See oli veidi müstiline.”

      „Huvitav. Kuid peaasi, et saadetis tuli õigel ajal ja aitas teid,” tähendas naabritar, ja jätkas mõne aja pärast: „Jaa, minu mees võib ju ka järsku välja ilmuda. Ootamatult.”

      „Loomulikult võib.”

      Perenaine tõstis pitsi. „Võtame nende inimeste terviseks, kes pole veel tagasi jõudnud!”

      „Andku Jumal neile vastupidavust, et nad koju jõuaksid!” ütles Greta ja jõi oma klaasikese tühjaks. „Küll see on üks hea jook, annab kohe eluvaimu juurde.”

      „Seda ongi meile vaja! Oodake, ma valan veel!” Ja ta täitis kähku klaasid. „Tütar muidugi rõõmustab, et tagasi tulite? Oh, mis rumal küsimus minu poolt, see on ju iseenesestmõistetav!”

      „Jah, loomulikult,” ütles Greta pikkamisi ja imestas kohe ise oma järgneva avameelsuse üle: „Ainult, me nagu võõrastame veel teineteist. Eriti tema. Aga pole ka imestada, ta oli alles laps, kui mind ära viidi, ja nüüd on ta täiskasvanud iseseisev inimene.”

      „See läheb üle, õige pea. Ärge üldse muretsege,” lohutas naabritar. „Oma ema on ikkagi kõige lähedasem inimene maailmas. Näete, mul ei ole lapsi ega pole meest…”

      Greta vaatas naabrinaisele otsa, ta nägi, kuidas tolle suu liikus, kuid hääl ei jõudnud Gretani. Tema mõte veeres tütre juurde.

      Kuidas ta süda küll oli tagunud, kui ta tütre ukse taga seistes selle avamist oli oodanud! Ning minutid, mis kella andmise ja ukse avamise vahele jäid, olid tundunud igavikuna. Ja kui siis Lehti lõpuks avas, ei jooksnud ta ema embusesse, nagu Greta oli lootnud, vaid seisis ukseavas kuidagi jäigalt. Nüüd astus Greta ise tütre poole ja kallistas teda, kuid tütre jäikus ei sulanud, ta seisis ikka veel, käed rippu. Siis haaras Greta tütre käe ja hoidis seda kaua. See käteühend värises veidi ja Greta ei saanud aru, kumma poolt see värin tuli – või ehk vabisesid nende mõlema käed.

      „Siis selline näeb mu täiskasvanud tütar nüüd välja,” ütles Greta pärast vaikust. „Sa oled väga tädi Olli moodi.” Ja ta mõtles kohe, et tütrest hoovab ka samasugust külmust. Talle oleks palju armsam olnud, kui tütar sarnaneks Meeri või Allaga.

      Teisest toast tuli Lehti abikaasa ja Lehti tutvustas talle ema ehk liigagi konventsionaalselt. Gretale oleks meeldinud kodusem ja soojem suhtlemine. Lehti abikaasa Innogenti oli oma naisest kaksteist aastat vanem, soliidne ja endast lugupidav meesterahvas. Esimene mulje ei olnud sümpaatne – mõtles Greta – ent ta lohutas end kohe, et seda juhtub tihti. Inimest tuleb tundma õppida, siis alles saab teda õigesti hinnata.

      Greta ootas, et tütar ja tema abikaasa teevad talle ettepaneku nende juurde kolida. Ent sellest ei tehtud juttugi. Ehk mõni teine kord – lohutas ta ennast – võõrastus oligi veel liiga suur. Ruumi paistis neil olevat: nad elasid ju kahekesi neljatoalises korteris. Aga Greta ei osanudki endale öelda, kas ta oleks tahtnud väimehega koos elada või mitte.

      „Aeg toob teid teineteisele uuesti tagasi,” ütles naabriproua, nagu oleks ta praegu Greta mõtteid lugenud. „Võtame veel ühe napsikese!” Ja juba tõstiski ta klaasi.

      Armastab vist tipsutada – mõtles Greta, kuid järgnes lahkele võõrustajale. Ja olles sellegi pitsi tühjendanud, tundis ta, et muremõtted hajusid. Oh kui hea oli jälle Eestis olla, mis sest, et oma koju ei saanud!

      Ka naabriproua silmad särasid rohkem kui enne ja ta lausa tundis vajadust pihtida: „Sakslaste ajal oli mul korteris üks ohvitser. Oi, küll ta oli galantne. Teile ma võin ju rääkida, eks ma ikka kurameerisin kah. Ta viis mu tihtipeale Pariisi ja…”

      „Pariisi! Saite isegi Pariisi!” imestas Greta. Pariis oli ju tema tütarde ja ka tema unistus olnud.

      „Mitte Prantsusmaale, oo ei!” naeris naabnaine. „Käisime restoran Pariisis, Müürivahe tänavas, see oli Saksa ohvitseride päralt. Sealt sai kõike kõige paremat, mida mujal ei saanud kaartidegi eest. Me sõime, jõime ja tantsisime! Ma olin ju noor naine, ainult kolmekümneviiene ja mees oli mul juba kaks aastat ära olnud. Kui aus olla, eks oligi juba meest tarvis. Ja tema, see Saksa ohvitser, oli äärmiselt galantne, suudles kätt enne ja pärast ka veel. Öelge, proua Jaari, kas mõni eesti mees oleks sarnaselt käitunud?”

      „Ei vist,” ütles Greta ja püüdis naeruturtsatusi alla suruda.

      „Aga tema suudles. Oi, küll ta kiitis mu blonde juukseid,” jätkas naabrinaine naiivselt, „ütles, et isegi sakslannadel pole nii ilusaid ja siidiseid juukseid,” ning naabriproua silus heldinult oma pead. „Kui soovite, siis ma näitan teile tema pilti!” Ja ootamata ära külalise nõusolekut, lippas kiiresti teise tuppa ning tuli kaunilt raamitud pildiga tagasi.

      „See on ju hoopis teie abikaasa, kui ma õieti mäletan,” tunnistas Greta pildil olevat meest.

      „See on tema jah.” Naine lükkas mehe foto eemale ja selle alt tuli välja Saksa ohvitseri mundris uhke pilguga mees. „Näete, see on Heinz. Kuidas ta teile meeldib?”

      „Huvitav mees,” kiitis Greta, et teisele rõõmu valmistada. Ja imestas mõttes, et endine naaber talle südant puistab. Vanasti oli nende tutvus siiski pinnapealne olnud.

      „Ma teadsin, et teil on hea maitse. Ta oli väga huvitav inimene ja kui mees muidugi veel huvitavam. Ärge imestage, et ma hoian seda pilti oma mehe pildi taga peidus, aga see on igaks juhuks, kunagi ei tea, kes võib siia tulla ja pole vaja saksa vormiga eputada. Halbu inimesi on kole palju. Kahjuks on see nii.” Naabriproua vaatas veel pilti ja lükkas siis selle mehe foto taha tagasi. „Jah, Heinz oli selline mees, kellest iga eesti naine unistaks. Ta kutsus mind ju Saksamaale

Скачать книгу