LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Sa pole Greta, kui niiviisi räägid! Meie, Läte tüdrukud, ei vanane kunagi, kas sa ei mäleta, kui me seda ütlesime?”

      „Mäletan kõike.”

      „Sa, Greta, oled praegu veel küllalt kena, võid uuesti mehelegi minna.”

      „Ah, jäta,” lõi Greta käega.

      „Ega ma sind ometigi solvanud, Greta? Olen meie kohtumisest nii erutatud, et ajan mingit absurdi. Sa ju leinad Antonit!”

      „Leinan loomulikult. Kuid olen ka temata harjunud. Elu tahab lihtsalt elamist.”

      „Jah, muidugi, Gretake. Meil kõigil on ju omad üleelamised ja kaotused olnud… Ütle, Greta, mis arm see sul lõua otsas on?” küsis Meeri järsku.

      „Ah, jätke ometi! Kõik muudkui pärivad seda armi! Ta vaatas õdesid ja tundis ennast äkki otsekui teise sordi inimesena. Meeri oli ikka nii veetlev, ta kandis hästiõmmeldud nisuvärvi kleiti ja ta lõhnas nii uimastavalt. Greta mäletas nüüd, et niiviisi lõhnas ainult Chanel, kas seda praegu siis saada on? Ja ka Alla oli kena oma pikas mustlasseelikus.

      Ning Greta nõudis trotslikult: „Parem küsi mult, miks ma nii vanamoodne välja näen ja miks mul venelaste krunn peas on!”

      „Kallis Greta, see pole nii, nagu sa arvad!” ehmus Meeri.

      „Muidugi pole!” kinnitas Alla kimbatuses.

      „On küll, täpselt on! Proua Lauren ütles mulle seda ja soovitas juukseid lõigata ja kostüüm ringi teha. Ma käin siin Tallinnas ringi nagu need vene ohvitseride naised, kes neljakümnendal siia tulid ja keda me kõik naersime. See naer tasutakse mulle nüüd kätte!” nurises Greta.

      „Proua Lauren?!” jahmus Meeri. „Millal sa teda juba näha jõudsid? Ta ei rääkinud mulle midagi, ta töötab ju meil hotellis korruse valvurina! Tõsi, ma pole teda küll mitu päeva näinud, tal on vist vabad päevad… Millal sa teda kohtasid?”

      „Täna, ma käisin seal. Tahtsin oma Kolde kodu näha ja…”

      „Ma kujutan juba ette, mida see naiivsuse tipp sulle rääkida võis!” ütles Alla vahele.

      „Olgu pealegi,” kaitses Greta endist naabrinaist, „aga vähemalt julges ta mulle tõtt näkku öelda.”

      „Greta, ma ei tahtnud sind solvata, varsti oleksin sulle seda samuti soovitanud. Aga need esimesed päevad tundsin ainult suurt rõõmu, et sa tagasi oled,” ütles Alla alandlikult, just samamoodi oli ta vanastigi vajaduse korral alandlik olnud.

      Greta raev kustus sama äkitselt, nagu see tärganudki oli. Tal hakkas häbi oma ägeduse pärast ja ta tunnistas seda ka kohe.

      „Kallid õed, andke mulle andeks! Mul on vist alaväärsuskompleks tekkinud. Teie olete mõlemad nii kenad ja moodsad ja saite kogu aeg siin elada. Mina aga olen Siberist tulnud ja vanaaegne.”

      „Homme lõikan su juuksed moodsaks!” hüüdis Alla. „Tohoh, kes seda veel tegema peaks, kui mitte mina! Seda ametit olen ma ju nooruses õppinud ja sellega leibagi teeninud! Oled nõus, Greta?”

      Greta noogutas.

      „Ja sinu kostüümi laseme hommepäev lühemaks teha!” kinnitas Meeri.

      „Sellega saan ma isegi suurepäraselt hakkama.”

      „Ah jaa, unustasin, et oled seal õmblema hakanud. Ja tead, Greta, nüüd kui oled alla võtnud, lähevad sulle ju minu riidedki selga. Luba, et kingin sulle ühe rukkilillesinise kleidi. Ma ostsin selle hiljuti, kuid mulle ei sobi. Olen kindel, et sulle hakkab see oivaliselt.”

      „Aitäh pakkumast. Ainult ära arva, et mul raha pole. Ma teenisin viimased aastad juba päris hästi ja hoidsin ka raha kokku, hoidsin just Eestisse tagasisõiduks. Ja nüüd võin endale mõndagi lubada, ka uusi riideid osta.”

      „Ma usun seda. Oled meie perest ikka kõige töökam olnud. Aga sellegipoolest toon ma sulle selle sinise kleidi, jäägu see sulle sünnipäevakingiks.”

      „Ma ei ole kõik need aastad oma sünnipäeva pühitsenud ega taha seda vist siingi teha.”

      „Olgu kuidas on, kuid kingituse teen ma ikkagi. Ja nüüd, Greta, räägi ometi, kuidas sa seal vastu pidasid?”

      „Ega viitteist aastat saa paari sõnaga ära rääkida ja õieti ei tahagi ma sellest rääkida. See aeg tuleb unustada – aga seda siin lihtsalt ei lasta!” Greta vaikis ja õed samuti. Oli kuulda vaid vana seinakella meloodilist tiksumist.

      Järsku ütles Greta: „Noh olgu, tahate teada, mis arm mu lõua otsas on! Eks kuulake siis! See juhtus teisel Siberi talvel. Ma ärkasin öösel, sest lõug oli määratu kole valus. Haarasin käega lõuast ja kohe tundsin,” Greta väristas end oma vastikut elamust meenutades ja jätkas: „et üks suur rott istus mu rinnal ja näksis mind. Ma karjusin nagu ratta peal. Pärast seda jätsin ööseks alati tattnina põlema.” Greta raputas end praegugi vastikusest ja peitis näo käte vahele.

      „Greta, kallis,” ahastas Meeri, „mida sa kõik ei pidanud läbi elama! Aga nüüd oled sa tagasi, oled Eestis, oled meiega koos.”

      Greta võttis käed näo eest ja Meeri märkas, et õe silmad olid täiesti kuivad.

      „Jah, ma olen tagasi, ja tahan ikka veel elada! Kas ma aga suudan seda?” Ta vaatas küsivalt Meeri otsa.

      „Suudad. Meie aitame sind! Me aitame sul unustada. Nüüd elad jälle Eestis, nüüd pöördub kõik heaks.”

      „Ei usu. Niikaua kui võõras võim siin võimutseb, niikaua ei saa elada täisväärtuslikku elu, seda ainsamat elu, mis meile antud on,” ütles Greta mõtlikult.

      „Selles on sul õigus,” ütles nüüd Alla vahele, „kuid elada ju tuleb! Paljud eestlased on oma lipukirjaks võtnud, et huntidega tuleb koos uluda.”

      „Peaasi, et sealjuures ise hundiks ei muutuks,” arvas Greta.

      „Eks sedagi on juhtunud, kahjuks.”

      Nii jutlesid nad veel hulk aega kolmekesi. Siis ütles Alla äkki, et peab hommikul vara uue tüki proovile minema ja seepärast heidab tema puhkama, magamata olekus ajaks ta enda ja teiste mängu lihtsalt vussi.

      Ent Meeri ja Greta ei tundnud väsimust. Otse vastupidi, nad tahtsid aina rääkida ja nautisid koosolemist. Ja kuna õhtu oli nii märkamatult ööks muutunud, tegi Greta Meerile ettepaneku sinna jääda.

      Nüüd oli Gretal ja Meeril aega juttu vesta ja seda tegid nad otsekui janused kaevul. Nad kergendasid oma hinge ja tihti ka õigustasid end. Meeri kõneles, kuidas ta mingi sisemise ajendi sunnil sõitis sel saatuslikul kolmeteistkümnendal juunil Pärnusse ja seeläbi ka küüditamisest pääses. Kaheksa aastat hiljem, kui samasugused autod jälle Eestimaa teedel veeresid, oskas ta ennast juba varjata.

      Greta ohkas. Ka tema tahtis Pärnu sõita. Adu, tema noorpõlvetuttav, isegi soovitas talle – ju ta siis teadis sellest ebainimlikust ettevõtmisest, mida eestlastele korraldati –, kuid ta lükkas oma sõidu edasi järgmisele päevale ja see ainukene päev otsustas tema edaspidise saatuse. Kui oleks saanud sõita, oleks nüüd kõik teisiti. Kuid, vaid Jumal ise taevas teab, ehk oleks siis talle mõned teised katsumused osaks saanud? Midagi ei tea, niisamuti nagu ei saa ka oma senist elu muuta.

      Greta tundis, just nii nagu aastate eest, et Meeri on ainus inimene, kellele ta kõik oma südame pealt ära räägib. Ja kohe paistis elugi rõõmsam. Miski ei tundunud enam nii traagiline. Nende südamepuistamisel selgus veel, et õdede hingel lasus ühesugune mure: mõlemate tütred olid emast võõrdunud.

      „Kui ma Lehtiga koos olen, siis tunnen, nagu oleksin tema ees suur süüdlane,” rääkis Greta. „Ometi igatsesin ma pööraselt tema järele. Ütle, Meeri, miks see nii on?” Õe reageeringut ootamata puistas ta edasi: „Kui ma küsisin temalt, miks ta pärast keskkooli edasi ei õppinud, siis nähvas Lehti: „Ma läksin Tartu, kuid esimese semestri lõpus sain juba eksmati, sest vanemad olid väljasaadetud!” Ja ise vaatas mulle niisuguse näoga otsa, nagu oleksime meie Antoniga vabatahtlikult Siberisse läinud.” Greta ohkas jälle. Ja

Скачать книгу