Pärast äikest - Artur I. Erich

Скачать книгу

jään enda juurde, enamus deporteerituid olid ikkagi vastased ja neid tuli siit ära viia. Võib-olla juhtus ka neid, kes tõepoolest süüta olid. Eksitusi juhtub alati. Pole midagi parata, kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad.”

      „Küüditamine oli ebainimlik,” ütles paksuke.

      „Kuid ta oli siiski vajalik. Kas sa siis ei taipa ja su mõistus ei võta seda, et rahvavaenlasi oli tohutult palju ja nad oleks ju sotsialismi arengut pidurdanud.”

      „Ära aja lolli juttu! Sa ei usu seda isegi!”

      „Usun ja ja jään selle juurde. Ja, palun, ära solva mind ega teisi kommuniste. Eelkõige pean ma siin silmas meie auväärt veterani Innogenti ema!” Ja ta kummardas lipitsevalt vana naise ees.

      „Teil on õigus,” ütles nüüd Innogenti ema. „Kommunismi ega sotsialismi kohta ei luba ma midagi halvustavalt öelda.”

      „Kas teie ka pidasite küüditamist õigeks?” küsis korraga blondeeritud nukuke.

      „Kui see toimus, siis oli see ka vajalik. Küllap seda mõistetakse õieti alles tulevikus. Ma ei taha seda teemat siin sünnipäevalauas arendada. Ütlen teile ainult veel, et mulle on kommunismiideed juba emapiimaga kaasa antud.”

      Paksuke liigutas veidralt huuli ja kõigile jäi arusaamatuks, kas tuli see liigutusest või püüdis ta hoopis naeru tagasi hoida. Siis tõusis ta püsti, võttis pokaali pihku ja ütles peaaegu pateetiliselt:

      „Ma teen ettepaneku tõsta klaas Lehti võluva ema terviseks!”

      „Terviseks! Terviseks! Terviseks!”

      Taas tühjendati klaasid.

      Greta ütles vaikselt: „Aitäh kõigile!” Ja mõtles ise, et enamus pidulisi on sümpaatsed ja sõbralikud. Või oli see alkoholi mõju?

      Seni kui kohvilaud kaeti, paluti külalised taas teise tuppa.

      Greta läks kööki ja ütles tütrele: „Millega mina sind aidata saan?”

      „Küll ma…” alustas Lehti.

      „Saame ise hakkama. Ega üleliia perenaisi kööki ka ära ei mahu,” ütles ämm otsustavalt köögiorvast.

      Greta polnud teda kohe tähele pannud ning jäi veidi nõutult seisma. Imelik oli kohe köögist ära minna ja veel imelikum oli siin võõras kohas midagi omapead tegema hakata.

      „Mine, jah, parem tuppa tagasi,” ütles nüüd Lehti veidi närviliselt.

      Greta läkski elutuppa teiste juurde. Ja kohe hakkas paksuke tema ümber keerlema ja juttu vestma.

      Heal meelel oleks ta juba ära läinud, ent see tundus veidi kohatu enne kohvi pakkumist.

      „Ei tea, miks täna kingitusi lahti ei tehta?” päris blondiin.

      „Ma lähen ja kutsun Lehti siia!” kargas Innogenti püsti ja ruttas kööki. Greta pani tähele, et mees vist püüdis blondiinile mõju avaldada.

      Lehti tuligi kohe ja hakkas pakke avama. Kinke oli ohtralt. Mitu pudelit kallimat vene lõhnaõli. Kristallkausike. Keraamiline vaas. Paar nahast karbikest. Igat kingitust imetleti ja kommenteeriti. Blondiin hindas naljatades kinke. „Mina ju tean, olen diplomiga kaubatundja!”

      Greta pisike pakike jäi viimaseks. Ja kui Lehti selle lõpuks avas, veikles ta käes vanaaegne maokujuline kuldkäevõru.

      „Kui ilus!”

      „Kui unikaalne!”

      „Missugune haruldane kingitus!”

      Külalised olid Greta kingitusest lausa vaimustatud.

      „Aitäh, ema,” ütles Lehti, „see on ainult liiga hinnaline!”

      „Mis sellest. Ma pole ju viisteist aastat sulle midagi kinkinud. Olgu see nende kõikide aastate eest tagantjärele,” vastas Greta ja mõtles, et Antonil oleks kindlasti heameel, kui ta teaks, et ta suutis mehe kingitud käevõru kõigi raskuste kiuste alles hoida ja nüüd nende nooremale tütrele kinkida. Jah, see käevõru oli temaga koos Siberis ära käinud ja tagasi tulnud. Niisamuti kui Bernhardi ehetekotike, millest ta küll kaks sõrmust oli maha müünud.

      „Palun nüüd kohvilauda!” kutsus Lehti.

      VIII

      Meeri oleks pidanud rõõmustama, tema aga hoidis hambaid risti alandusest, mida ta enda arvates Georgi saabudes läbi elama oli pidanud.

      Jah, Georg oli jõudnud kodumaale, oma kodulinna, oma endisesse korterisse. Tuli ette teatamata ühel udusel pühapäevasel hommikupoolikul ja koos Ulvi Uuemõisaga. Meeri tema tulekut ei näinud. Saatuse tahtel oli ta tol varahommikul korraks turule kiirustanud, et sealt üht-teist vajalikku toidukraami osta. Turult tagasi tulles kandis ta kotis soolatud sealiha tükki ja käe otsas valges kolmeliitrilises piimanõus hapukapsaid. Viimased tundusid küll ostes pisut liiga hapukad olema, mõtles Meeri, aga neid võib ju enne keetmist loputada, maitse läheb kindlasti paremaks.

      Meerile meeldis valmistada mulgi kapsaid just nimelt soolatud sealihast, turult Tallinna Kooperatiivkaubastu müügipunktist võis seda alati riikliku hinnaga saada.

      Lihatükki kandekotti surudes märkas ta, et letil erilist valikut polnudki, seal vedeles tavaliselt kolmanda sordi või hoopis sorditu liha, paremad tükid hoiti teatavasti tuttavatele ja sümpaatsematele ostjatele. Meeri kuulus arvatavasti viimaste hulka ja ta oli sellest pisut ehk meelitatudki.

      Panen kõik kapsad korraga hauduma, mõtles Meeri korteri ust avades, siis hea hommegi võtta. Nüüd, sügise tulekul, oleks küll hoopis midagi värsket pidanud keetma, aga Meeri arust oli talv veel mägede taga, nii et üks talvepäevi meenutav toit kulus vahelduseks perele ära.

      Kohe esikusse jõudes tajus Meeri, et midagi erakorralist oli juhtunud. Peeglilaual lebas võõras sinakashall nööbiga sonimüts, selline, mida noored Lenini mütsiks nimetasid, laua kõrval maas aga kandiline puust kohver, selline, nagu neid vahel Venemaalt tulijate käes näha võis. Toast aga kostis hääli.

      Meeri tõmbus pingule.

      Üks hääl, mida ta võis ära tunda tuhandete seast, ütles parajasti lõbusalt: „Väike Krislin on ju täiesti vanaema moodi!”

      „Ei,” vaidles Helve hääl, „ta on iseenda nägu!”

      Ning siis kostis kolmanda, Meerile tundmatu noore naise hääl: „See on tõsi. Mina tema vanaema küll näinud pole, aga miks peaks laps alati kellegi nägu olema? Ta on kindlasti iseenda nägu!” Ütleja pistis naerma ning teisedki ühinesid temaga.

      Meeri asetas piimanõu hapukapsastega põrandale. Suur rõõmulaine, mis temast üle oli valgunud, asendus korraga mingi ohu tunnetusega. Kes oli see naine? Ega Georg ometigi Venemaalt naist kaasa toonud? Seda oli nii mõnegi tagasitulnud mehega juhtunud… Samas ajas ta need mõtted peast – Georg tuli ju hoopis teisest keskkonnast, aga mine sa tea…! Mõte, et Georg on Venemaalt naise kaasa toonud, surus peale.

      Mida teha? Minna tuppa nüüd, kus koos Georgi ja Helvega on veel keegi kolmas… Tunda kohtumisrõõmu ning teada sealjuures, et sa oled üleliigne, ei, seda ta ei suutnud, seda ta ei tahtnud! Liiatigi ei tohtinud teised tema tunnetest midagi teada! Ning Meeri tegi välkkiire otsuse – tuppa ta praegu ei lähe! Ning poetades paberisse mähitud lihatüki esikulauale, tegi ta seda, mida hiljem mitmel korral kahetsema oli pidanud – ta avas ettevaatlikult uuesti välisukse ja kiirustas nagu kuriteolt tabatud koolitüdruk trepist alla. Ära siit! Ainult kaugemale, ainult kaugemale… et mitte kuulda seda kolmandat, seda vaikset ja enesekindlat naisehäält.

      Lähen kohvikusse, otsustas Meeri erutatult. Õnneks oli ta märganud käekoti kaasa võtta ja rahagi leidus seal parasjagu. Joon tassikese kohvi ja tulen hiljem tagasi, ehk selleks ajaks on õhk puhas, mõtles ta. Aga kui ei ole? Samas tegi Meeri endale selgeks, et tal ei ole tollele võõrale naisele midagi ette heita, samutigi mitte Georgile, Georg oli ju vaba, nad olid lahutatud terve igaviku tagasi, pealegi oli Meeri ise juba keskeas, kuidas võiski ta end võrrelda noorega, sest hääle järgi otsustades tundus naine küllaltki

Скачать книгу