LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ootamatult mind õnnitlema.”

      „See on ju tore,” naeratas Greta, „hea, kui selliseid sõpru on, kes ei oota kutsumist.”

      „Astuge, palun, edasi!” ütles väimees ja avas elutoa ukse.

      Greta astus üle läve ja jäi jahmatades seisma. Esmapilgul tundus avar tuba külalistest otse tulvil.

      „Saage tuttavaks, minu ema!” tutvustas Lehti ja Greta ulatas kõigile järgemööda käe.

      Näod ja nimed keerlesid tema ümber kui kaleidoskoop. Meelde jäi ainult vanem sirgejuukseline daam, kes ütles kuivalt: „Mina olen Innogenti ema. Nii et me oleme langud.”

      „Ja te polegi varem kohtunud!” imestas üks hiirenäoline noorepoolne naisterahvas. „See on imelik!”

      „Mis siin imelikku on?” küsis Innogenti ema rangel häälel nagu inimene, kes on harjunud käsklusi jagama. „Elu pole meid lihtsalt varem kokku viinud.”

      Seepeale tegi hiirenäoline hirmunud silmad ja hakkas oma naabriga, vibaliku prillikandjaga, tasakesi vestlema.

      Greta vaatas oma langu ja talle meenus kõik, mida Meeri Lehti ämmast talle rääkinud oli, ka tema ahviarmastusest oma poja vastu ja vabariigiaegsest põrandaalusest tegevusest. Ent oma välimuselt ei äratanud Innogenti ema põrmugi imetlust, otse vastupidi – ta oli eatu ja võlutu naisterahvas. Tema sirged juuksed olid justkui poti peal soenguks lõigatud, kostüüm näis range ning pluusi oli ta kindlasti meesteärist ostnud. Kulmud olid väga heledad ja kadusid samasuguse näo sisse, mis otse anus veidikegi kosmeetikat. Ja Greta tundis sisemist rahuldust, et oli oma põski veidi jumestanud. Las nüüd külalised võrdlevad – kumb neist on nooruslikum ja kenam.

      Kuna tutvustamisel ühtki nime meelde ei jäänud, nimetas Greta omas mõttes kõiki vaid nende välimuse järgi. Paks onkel, kes vaatas teda heatahtliku pilguga, pakkus nüüd talle sigaretti: „Te muidugi suitsetate, seltsimees Jaari?”

      „Ei, tänan, pole veel ära õppinud.”

      „Siis eksisin. Arvasin, et nii moodne ämm teeb ka suitsu,” muheles mees heatahtlikult.

      Greta imestas endamisi, kust too mees tema nime teadis. Ja veel imestas ta, et tema tütrel on nii palju sõpru, kes teda sünnipäeval ootamatult õnnitlema tulnud. See on muidugi hea, mõtles ta.

      „Tee siis kingitused lahti ka!” hüüdis blondeeritud nukunäoga neiu Lehtile.

      „Ma ei tea… ehk istume enne lauda,” kõhkles Lehti ja saatis küsiva pilgu ämma poole.

      „Enne ikka sööme,” vastas Innogenti ema.

      Ja selle lausega mõistis Greta, et selles majas hoiab taktikeppi ämm.

      „See on õige!” kiitis paks onkel. „Mul on kõht juba selgroo küljes kinni! Pole kaks päeva söönud, ma ju teadsin, kuidas selles majas söödetakse.”

      Külalised leidsid, et on põhjust naermiseks.

      „Palun lahkesti lauda!” teatas Lehti ning Innogenti lükkas samal ajal suure lükandukse eest ja avanes ilus vaade pidulikult kaetud lauale.

      „Loodan, et igaüks leiab ise oma koha üles!” ütles Innogenti.

      Nüüd märkas ka Greta, et taldrikute kõrval olid kaunilt kujundatud nimekaardid. Millal see kõik tehti? Ta otsis oma nime ja märkaski, ainult – see nimekaart ei läinud üldise stiiliga kokku, vaid oli kuidagi rutakalt valmistatud. Tähendab, jah, siin ei olnud kaksipidi mõistmist. Okas torkas hinge. Ta oli kontvõõras oma lihase tütre juures! Kuid praegu tuli hea nägu ette teha ja püüda kõigest üle olla. Ta istus naeratades määratud kohale.

      Pidulaud oli maitsekalt ja oskuslikult kaetud. Greta pilk otse puhkas lumivalgel linal ja tärgeldatud salvrättidel. Jah, seda kõike oli ju Lehti oma kodus tema käest õppinud ja nüüd tundis ta sellestki väikest rahuldust, et õpetatu polnud lihtsalt mööda külgi maha jooksnud.

      Klaase oli ridamisi neli, alates kõrgest veinipokaalist ja lõpetades viinapitsidega. Tähendab, nii palju eri jooke pakutakse, mõtles Greta.

      Paksuke, kes istus Greta kõrval, tõusis püsti ja esines toostiga:

      „Esiteks on mul lõpmatult hea meel olla kutsutu teie mugavasse koju, teiseks olen lõpmatult rõõmus, et perekond Pahl elab endiselt harmooniliselt, mis on tänapäeval haruldus!” Ta naeris ja tõstis klaasi: „Niisiis, kallid sõbrad, võtame esimese klaasi meie võluva sünnipäevalapse terviseks!”

      Klaasid löödi kokku ja kõik jõid selle ka põhjani. Ja peremees ruttas neid kohe uuesti täitma.

      „Võtame teise jala jaoks ka!” tegi nüüd vibalik ettepaneku ja see üleskutse võeti rõõmuga vastu.

      Greta vaatas tütre külalisi. Nende jutust oli ta juba taibanud, et kõik on majaperemehe töökaaslased, enamus vist alluvadki. Kus siis Lehti sõbrannad on jäänud? On tal neid üldse? Lapsena oli ju Lehti hästi seltsiv ja sõbrannasid päris mitu. Kas abikaasa on nad välja praakinud? Või polegi tal enam õiget seltsilist, keda tahaks sünnipäevale kutsuda? Palju ta üldse oma tütre elust teab, mõtles Greta täna juba teist korda. Siis peatus ta pilk väimehe emal. Too istus endiselt rangelt ja näksis veidi põlglikul ilmel rosoljet. Vist ei maitse minia tehtud toit, mõtles Greta muiates. Ent klaasi tõstis see range naine sama kärmesti kui nooremadki.

      Juba toodi lauale uus pudel. Liigne alkoholipruukimine ei meeldinud Gretale, eriti, kui see toimus tema tütre kodus. Ent nii Meeri kui Alla jutust ja omagi tähelepanekutest teadis ta juba, et Eestis on vägijookidega liialdama hakatud. Miks see nii oli? Seda ei osanud ta praegu seletada. Vanasti pakuti ju ka külalistele napse, tuju tõstmiseks, ent siis tehti seda mõõdukalt. Kõige rohkem pakuti Olli ja Berni juures. Ent siis anti maitsta ühest pudelist ja korgiti pudel taas kinni. Ja mõne aja pärast prooviti ka teist marki. Iialgi ei joodud pudelit tühjaks, nii nagu seda siin tehti. Ju olid kombed muutunud. Kas ehk sellepärast, et viin on küllaltki odav. Või oli vaja eestlastel lihtsalt oma ebaelu kuidagi maandada või midagi hetkekski unustada. Greta ei harutanud praegu seda mõtete sasipundart lahti. Ta vaatas külalisi ja imestas isegi enda üle: kas ta tõesti viibib praegu oma tütre sünnipäeval? Ei, sellist tunnet küll ei olnud, vastupidi, ta tundis, nagu istuks ta võõraste inimeste keskel ja teda ju koheldigi kui võõrast, kui mõrult mõelda, siis isegi kui kontvõõrast! Ja korraga tärkas Greta hinges trots oma saatuse vastu. Ta kasvatas ju kolme tütart, kasvatas ja armastas. Ja nüüd see ainukene, kes talle veel järele on jäänud, ei võta teda omaks.

      „Ma ei ole teid enne siin kohanud? Kas elate mõnes teises linnas?” pöördus paksuke Greta poole.

      „Praegu elan Tallinnas, tulin siia poolteist kuud tagasi.”

      „Kust siis, kui küsida tohib?”

      „Siberist.”

      „Olite välja saadetud?” päris mees osavõtlikult.

      Ja teisedki külalised jäid kuulatama.

      „Jaa, mind küüditati viisteist aastat tagasi.”

      „Oo, kui kahju.” Mehe hääles oli tõelist kaastunnet. „Me ei teadnudki seda.”

      „Ega siis Innogenti seda kellelegi kuulutanud, ei tahtnud vist oma ankeeti rikkuda,” tögas vibalik veidi kahjurõõmsalt.

      Greta vaatas oma tütart, kelle nägu oli plekiliseks muutunud. Ja siis rändas tema pilk väimehele, ja ta märkas, et tolle suunurgad tukslesid. Väimehe ema aga vaatas omakorda Gretat ja viimasele näis, et langu silmades kiirgab vihkamine. Greta tundis end korraga linnupojana, kes seisab abituna kullil ees ja ootab hetke, millal teda suvatsetakse alla neelata.

      Mind enam neelata ei saa – mõtles Greta – olen juba kugistatud ja ära söödud. Ta oli ütlemas, et kui kellelgi on ebameeldiv Siberist tulnuga koos istuda, siis võib ta ju ära minna, kuid paksuke lauanaaber otsustas tema eest ja ütles:

      „Selliste inimeste ees tuleb austuses kummardada! Oh seda vaeva ja viletsust küll, mida süütud inimesed ei pidanud kõik läbi tegema!”

      „Kõik

Скачать книгу