ТОП просматриваемых книг сайта:
Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OU
Аннотация
Kas keegi suudab Venemaad täielikult mõista? Laseme sellele küsimusele vastata ühel maailma juhtivatest ekspertidest, kes kasutab riigi paeluvat ajalugu pilgu heitmiseks selle tulevikku.
Venemaa on maa, mil pole looduslikke piire, seal ei ela üksainus hõim või rahvas ega ole sel ka tõelist keskset identiteeti. Asukoht Euroopa ja Aasia ristteel tähendab ka seda, et Venemaa on kõigile igavene „teine“: eurooplased peavad seda aasiapäraseks ja vastupidi. Ometi on tegemist ühe maailma kõige võimsama riigiga, meisternäitlejaga üleilmsel laval, mida iseloomustab kirev ajalugu ning milles on esindatud sõjad ja rahu, poeedid ja revolutsionäärid. Venemaa ajalugu on sageli palimpsest, selle ajalugu on kirjutatud – ja ümber kirjutatud – vastavalt hetke poliitilistele ja kultuurilistele trendidele. Galeotti viib lugeja müüdiloori taha, otse Venemaa loo südamesse.
Kiires retkes maailma kõige vääritimõistetuma riigi ajalukku näitab Mark Galeotti meile seda, mis on Venemaa lugu iseloomustavate müütide taga, alates riigi tekkimisest ja varastest legendidest – kelle seas on Ivan Julm ja Katariina Suur –, jõudes välja Romanovite tõusu ja languse, oktoobrirevolutsiooni, külma sõja, Tšernobõli ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemise telgitagusteni, puudutades ka Vladimir Putini nime kandva müütilise poliitiku esiletõusu.
Professor Mark Galeotti (sünd 1965) on üks tänapäeva juhtivaid Venemaa vaatlejaid, kes riiki pidevalt külastab, seal õpetab, loenguid peab, sealse tutvuskonnaga suhtleb ja Putini ajastu arengul silma peal hoiab. Ta elab Londonis ja on Praha Rahvusvaheliste Suhete Instituudi külalis-vanemteadur. Varem on ta juhtinud nimetatud instituudi Euroopa julgeoleku-uuringute keskust. Enne seda töötas ta New Yorgi ülikoolis õppejõuna. Ta on kirjutanud palju Venemaast ja julgeolekuküsimustest ning tegutseb lisaks valitsuste, äriettevõtete ja õiguskaitseasutuste konsultandina.
Venemaa on maa, mil pole looduslikke piire, seal ei ela üksainus hõim või rahvas ega ole sel ka tõelist keskset identiteeti. Asukoht Euroopa ja Aasia ristteel tähendab ka seda, et Venemaa on kõigile igavene „teine“: eurooplased peavad seda aasiapäraseks ja vastupidi. Ometi on tegemist ühe maailma kõige võimsama riigiga, meisternäitlejaga üleilmsel laval, mida iseloomustab kirev ajalugu ning milles on esindatud sõjad ja rahu, poeedid ja revolutsionäärid. Venemaa ajalugu on sageli palimpsest, selle ajalugu on kirjutatud – ja ümber kirjutatud – vastavalt hetke poliitilistele ja kultuurilistele trendidele. Galeotti viib lugeja müüdiloori taha, otse Venemaa loo südamesse.
Kiires retkes maailma kõige vääritimõistetuma riigi ajalukku näitab Mark Galeotti meile seda, mis on Venemaa lugu iseloomustavate müütide taga, alates riigi tekkimisest ja varastest legendidest – kelle seas on Ivan Julm ja Katariina Suur –, jõudes välja Romanovite tõusu ja languse, oktoobrirevolutsiooni, külma sõja, Tšernobõli ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemise telgitagusteni, puudutades ka Vladimir Putini nime kandva müütilise poliitiku esiletõusu.
Professor Mark Galeotti (sünd 1965) on üks tänapäeva juhtivaid Venemaa vaatlejaid, kes riiki pidevalt külastab, seal õpetab, loenguid peab, sealse tutvuskonnaga suhtleb ja Putini ajastu arengul silma peal hoiab. Ta elab Londonis ja on Praha Rahvusvaheliste Suhete Instituudi külalis-vanemteadur. Varem on ta juhtinud nimetatud instituudi Euroopa julgeoleku-uuringute keskust. Enne seda töötas ta New Yorgi ülikoolis õppejõuna. Ta on kirjutanud palju Venemaast ja julgeolekuküsimustest ning tegutseb lisaks valitsuste, äriettevõtete ja õiguskaitseasutuste konsultandina.
Аннотация
Micke ja Bianca kolivad rahulikku eramupiirkonda, mis paistab nende pere jaoks täiuslik elupaik. Aga sedamööda, kuidas nad oma uusi naabreid tundma õpivad, hiilib ligi ebameeldivustunne.
Sama hoovi peal elab Jacqueline, endine fotomodell, kel on raske oma elu rööbastele saada, ja tema poeg Fabian, kes ei ole päris nagu teised lapsed. Samuti elab seal Ola, kes näeb vaeva, et pärast röövkallaletungi oma tervis jälle korda saada ja kelle kinnisideeks saab idüllilise naabruskonna turvalisuse säilitamine. Lisaks veel pensionärid Gun-Britt ja Åke, kes valvavad naabrite igat sammu.
Kui Biancale nende enda maja ees otsa sõidetakse, paistab esialgu olevat tegu traagilise õnnetusega. Aga sellal kui tema haiglas oma elu eest võitleb, süveneb politsei ja teiste hoovielanike kahtlus. Micke on alati uskunud õiglusse. Aga mis siis, kui selle võidule pääsemiseks on vaja kasutada vägivalda?
Mattias Edvardsson on kirjanik ning rootsi keele ja psühholoogia õpetaja gümnaasiumis. 2016. aastal avaldati tema debüütromaan „En nästan sann historia“ („Peaaegu tõestisündinud lugu“) ja 2018. aastal tegi ta suure rahvusvahelise läbimurde põnevusromaaniga „Täiesti tavaline perekond“. See on tõlgitud kolmekümne kolme keelde ja meeldinud nii kriitikutele kui lugejatele. Mattias elab koos oma perega Lundi lähistel Löddeköpinges.
Sama hoovi peal elab Jacqueline, endine fotomodell, kel on raske oma elu rööbastele saada, ja tema poeg Fabian, kes ei ole päris nagu teised lapsed. Samuti elab seal Ola, kes näeb vaeva, et pärast röövkallaletungi oma tervis jälle korda saada ja kelle kinnisideeks saab idüllilise naabruskonna turvalisuse säilitamine. Lisaks veel pensionärid Gun-Britt ja Åke, kes valvavad naabrite igat sammu.
Kui Biancale nende enda maja ees otsa sõidetakse, paistab esialgu olevat tegu traagilise õnnetusega. Aga sellal kui tema haiglas oma elu eest võitleb, süveneb politsei ja teiste hoovielanike kahtlus. Micke on alati uskunud õiglusse. Aga mis siis, kui selle võidule pääsemiseks on vaja kasutada vägivalda?
Mattias Edvardsson on kirjanik ning rootsi keele ja psühholoogia õpetaja gümnaasiumis. 2016. aastal avaldati tema debüütromaan „En nästan sann historia“ („Peaaegu tõestisündinud lugu“) ja 2018. aastal tegi ta suure rahvusvahelise läbimurde põnevusromaaniga „Täiesti tavaline perekond“. See on tõlgitud kolmekümne kolme keelde ja meeldinud nii kriitikutele kui lugejatele. Mattias elab koos oma perega Lundi lähistel Löddeköpinges.
Аннотация
Kauni maahotelli laval on kõik valmis kohaliku näitetrupi etteasteks ja Melissa Craig peab ühe trupiliikme salapärase tapmise järel taas detektiivirolli asuma …
Melissa rõõmustab, kui tal palutakse tema kohalikus Cotswoldi lemmikhotellis etenduva näidendi lavaletoomisel abiks olla. See pakub talle imelise võimaluse tutvuda näitetrupi liikmetega, kes on nii laval kui lava taga ühtviisi värvikad kujud. Proovid kulgevad sujuvalt, kuni üks alalõpmata torisev ja pahas tujus kõrvalosatäitja leitakse järsu keldritrepi jalamilt selili lamamast.
Tulemusteta mehe elu päästa üritav Melissa on kindel, et kuuleb lähedusest hääli, ja tajub, et õnnetusega pole asi päris puhas. Miks püüdis mees pääseda hotelli keldrisse, kuhu tal üldse asja polnud? Ja miks hotelli juhataja selle pärast nii kuri on?
Kui hotelli projektiga tutvudes üht-teist üllatavat ilmsiks tuleb, on Melissa raudkindel, et tegemist on mõrvaga. Aga kuidas toimida siis, kui kõik su kahtlusalused on näitlejad – mismoodi teha vahet headel ja halbadel valetajatel? Kas Melissa suudab tapja leida enne, kui eesriie viimast korda langeb?
Melissa rõõmustab, kui tal palutakse tema kohalikus Cotswoldi lemmikhotellis etenduva näidendi lavaletoomisel abiks olla. See pakub talle imelise võimaluse tutvuda näitetrupi liikmetega, kes on nii laval kui lava taga ühtviisi värvikad kujud. Proovid kulgevad sujuvalt, kuni üks alalõpmata torisev ja pahas tujus kõrvalosatäitja leitakse järsu keldritrepi jalamilt selili lamamast.
Tulemusteta mehe elu päästa üritav Melissa on kindel, et kuuleb lähedusest hääli, ja tajub, et õnnetusega pole asi päris puhas. Miks püüdis mees pääseda hotelli keldrisse, kuhu tal üldse asja polnud? Ja miks hotelli juhataja selle pärast nii kuri on?
Kui hotelli projektiga tutvudes üht-teist üllatavat ilmsiks tuleb, on Melissa raudkindel, et tegemist on mõrvaga. Aga kuidas toimida siis, kui kõik su kahtlusalused on näitlejad – mismoodi teha vahet headel ja halbadel valetajatel? Kas Melissa suudab tapja leida enne, kui eesriie viimast korda langeb?
Аннотация
Kahekümne üheksa aastane lastetu Amanda naudib vaba ja vallalise naise muretut elu, vastutades üksnes oma armsate toataimede eest. Ühel heal päeval aga sööstab tema hästi korraldatud ellu kollase mikrobussiga Onni, tuues kaasa neli last ja kohutava kaose.
Onni juures valitseb talumatu segadus, alatasa on midagi kadunud, köögis kõrguvad nõudevirnad, vannitoas pesumäed. Armunud Amanda aga on kindel, et tema ja Onni suhe on väga eriline, peab vastu kõigele ning tema saab suurpere kasuemana hakkama.
Onni on hinnatud fotograaf, kellel jätkub tööd hilisõhtuni. Värske suhe annab talle justkui tiivad ja tundub, et mees suudabki kõike. Töökoormuse suurenedes jääb aga lastele aina vähem aega ja pinged kuhjuvad.
Vähehaaval muutub Onni käitumine aina kummalisemaks ning Amanda on sunnitud üha sagedamini mõtlema, mida suudab armastus ja kui kaua see vastu peab.
Emmi Pesoneni humoorikas ja südamlik romaan räägib lõputust armastusest, kasuvanemate igapäevaelust ja sellest, kui habras on vaimne tervis.
Onni juures valitseb talumatu segadus, alatasa on midagi kadunud, köögis kõrguvad nõudevirnad, vannitoas pesumäed. Armunud Amanda aga on kindel, et tema ja Onni suhe on väga eriline, peab vastu kõigele ning tema saab suurpere kasuemana hakkama.
Onni on hinnatud fotograaf, kellel jätkub tööd hilisõhtuni. Värske suhe annab talle justkui tiivad ja tundub, et mees suudabki kõike. Töökoormuse suurenedes jääb aga lastele aina vähem aega ja pinged kuhjuvad.
Vähehaaval muutub Onni käitumine aina kummalisemaks ning Amanda on sunnitud üha sagedamini mõtlema, mida suudab armastus ja kui kaua see vastu peab.
Emmi Pesoneni humoorikas ja südamlik romaan räägib lõputust armastusest, kasuvanemate igapäevaelust ja sellest, kui habras on vaimne tervis.
Аннотация
"Mari Kolga, kriisinõustaja-psühholoog, kirjutab raamatu saateks: „Raamatus käsitletakse peamiselt kahte emotsiooni: ärevust ja hirmu. Pole olemas häid või halbu emotsioone, kõik tunded on loomulikud ja nende kogemine meie igapäevaelu osa. Küll aga võib meil kõigil mõnikord olla keeruline tunnetega toime tulla. Ärevus ja hirm võivad olla nii edasiviivaks jõuks kui ka takistajaks meie tegevustes. Kui ka Sina tunned, et ärevus ei lase Sul oma elust täit rõõmu tunda ja hirm takistab Sul teha kõike seda, mida sooviksid, siis on see raamat just Sulle. Raamatust leiad: Teste ja küsimustikke enese hindamiseks, et mõista paremini end vaevavat ärevust ja emotsioone ning leida nende vallandajad. Rohkem kui 30 kognitiiv-käitumuslikku tehnikat ärevusega toimetulemiseks koos praktiliste strateegiatega, kuidas hakkama saada selliste emotsioonidega nagu viha ja kurbus. Rohkem kui 30 teadvelolekuharjutust, et praegusel hetkel visualiseerimise, hingamise ja meditatsiooni abiga ärevusest võitu saada."
Аннотация
Betti Alveri debüüdipreemiaga pärjatud Triin Tasuja «Seksistentsialism» kombineerib luule värvide sekka, kasutades selleks autori loodud kollaaže illustratsioonidena, põimides neid tekstikollaažidega. Visuaalne ja tekstiline sisu on sündinud paralleelselt. Ajal, mis naistelt eeldatakse endiselt pahatihti pigem siiski kuulekust ja seda, et nad jumala eest kedagi ülemäära ei häiriks, on Triin Tasuja kasvatamatu, läbematu, häbenematu – tema tekstides terendab elusolemise raev.
Аннотация
"Otsereportaaž raamatupoest! Shaun Bythelli humoorikas päevikuvormis jutustus Šotimaal asuvast raamatupoest toob lugejani tegelased, kes said tuttavaks autori eelmises raamatus „Raamatukaupmehe päevik“. Uute pihtimuste nautimiseks pole eelmise raamatu tundmine siiski vajalik. Autor vestab oma igapäevaelust haaravalt ning räägib inimestest ja nende tegemistest mõnusa huumoriga, tema toon on britile omaselt korraga nii sarkastiline kui ka kaastundlik.
Värvikaid kujusid leidub nii poe heaks töötavate inimeste kui ka klientide seas. Nalja saab parasjagu. Puudu ei tule ka imestamisest: oi ajad, oi kombed, ja – oi, inimesed! Üsna ettearvatavalt tuleb palju juttu raamatutest ja raamatute müümisest, raamatumaailma uutest trendidest, sekka meenutusi vanadest headest ja aeglastest aegadest. Ja muidugi inimestest, kes raamatuid loevad.
Shaun Bythell on Šotimaa „ametlikus raamatupealinnas“ Wigtownis asuva raamatupoe omanik ja üks Wigtowni raamatufestivali korraldajatest."
Värvikaid kujusid leidub nii poe heaks töötavate inimeste kui ka klientide seas. Nalja saab parasjagu. Puudu ei tule ka imestamisest: oi ajad, oi kombed, ja – oi, inimesed! Üsna ettearvatavalt tuleb palju juttu raamatutest ja raamatute müümisest, raamatumaailma uutest trendidest, sekka meenutusi vanadest headest ja aeglastest aegadest. Ja muidugi inimestest, kes raamatuid loevad.
Shaun Bythell on Šotimaa „ametlikus raamatupealinnas“ Wigtownis asuva raamatupoe omanik ja üks Wigtowni raamatufestivali korraldajatest."
Аннотация
"„Raamatu rahvas“ viib meid rändama ajas ja ruumis: keskaegsesse rahvaste paabelisse ja inkvisitsiooni süngetesse piinamiskoobastesse Hispaanias, 19. sajandi maailmalinna Viini, teise maailmasõja aegsesse Bosniasse, kus tegutsevad partisanid, ning tänapäeva Ameerikasse, Euroopasse ja Austraaliasse. Eri sajandite sündmusi ühendab üks vana juudi raamat – Sarajevo haggada. Selle iidse käsikirja ajalugu uurides saab noor Austraalia raamatukonservaator Hanna jälile omaenese elu suurele saladusele ning kaotab ja leiab armastuse. Kõrvuti hargnevad Hanna isiklik lugu, mida ilmestavad halb läbisaamine emaga ja haggada ajaloo uurimine, mis kulgeb nagu kriminaalromaanis, ning eri aegadel raamatu omanikuks olnud inimeste lood. Käsikirja lehtede vahele peidetud vihjed juhatavad meid ajas tagasi, raamatut lugenud ja kalliks pidanud inimeste ning lõpuks ka saladusliku kunstniku juurde, kes joonistas selle kaunid ja vastuolulised illustratsioonid. Sarajevo haggada on olemas ka tegelikult: see on 14. sajandist pärit illustreeritud juudi käsikiri, mida säilitatakse Bosnia ja Hertsegoviina rahvusmuuseumis Sarajevos."
Аннотация
Kuidas hellitada hullumeelseid ideid, mille abil võidetakse sõdu, ravitakse haigusi ja muudetakse tööstust Lehekülgi: 344
Wall Street Journal bestseller. Aasta parim juhtimisraamat, Amazon, Bloomberg, Financial Times, Forbes, Washington Post. Bill Gates, Daniel Kahneman, Malcolm Gladwell, Dan Pink ja Adam Grant soovitavad.
Innovaatiline organisatsioonikultuur on kuum sõna, millega leheveergudel ja konverentsidel paguneid teenida. Ühel hetkel kipub aga innovaatilisus džinni kombel pudelist haihtuma. Inimesed on samad, töökultuur on sama, aga endist innovatsioonipuhangut enam pole. Miks? Suurte inimrühmade toimimise tuum on midagi sellist, mida enamusel on lihtsalt raske mõista, väidab Safi Bahcall. Nokiat tunti 1970ndatel kummisaabaste ja tualettpaberi tootjana. Kolmkümmend aastat hiljem oli Nokiast saanud Euroopa väärtuslikuim firma, kes müüs ligi pooled planeedi nutitelefonidest. Aastal 2004 leiutas rühm Nokia insenere telefoni, millel oli internetivalmidus, suur värviline puutetundlik ekraan ning kõrge resolutsiooniga kaamera. Nad pakkusid välja teisegi hullumeelse idee: netipõhise rakenduste poe. Juhtkond lasi mõlemad projektid põhja. Kolm aastat hiljem nägid need samad insenerid oma ideede materialiseerumist San Francisco laval. Steve Jobs tutvustas iPhone’i. Viis aastat hiljem oli Nokia mängust väljas. Rühmade ja ettevõtete käitumismustri äkiline muutus – samad inimesed käituvad korraga kardinaalselt teisiti – on paras müsteerium. Korporatsioonid väidavad, et suurtel firmadel ebaõnnestuvad asjad põhjusel, et nende töötajad on konservatiivsed ja riskikartlikud: kõige põnevamad ideed tulevat hoopis väikestest ettevõtetest. Aga laske vaid see alalhoidlik suurkorporatsiooni tüüp idufirma uksest sisse, kui lips lendab nurka ja hullumeelseid asju hakkab juhtuma. Sama inimene võib toimida ühes kontekstis konservatiivse projektitapjana, teises aga lahingulippu lehvitava sõdalasena. Sama muster põhjustab ka mateeria veidrust, mida nimetatakse faasisiirdeks. Kui virutada haamriga veega täidetud vanni, plärtsatab see läbi vee. Kui alandada vee temperatuuri külmumise piirini ning seejärel haamriga taas virutada, puruneb veepind kildudeks. Sama molekul toimib ühes kontekstis nagu vedelik ja teises nagu kõva tahke aine. Loogika, mis kehtib ka töörühmade ja ettevõtete puhul. Edukas pööraste ideede toitmine on üks organisatsiooni faase, samamoodi nagu vedel olek on mateeria faas. Mõistes neid faas, mõistame ka seda, miks meeskonnad ühtäkki muutuvad ning kuidas seda üleminekut sujuvalt reguleerida. Täpselt nagu temperatuur reguleerib vee külmumist. Et uuendusmeelsus ei tarduks, tuleb kindlaks teha pisikesed arengud struktuuris ning seejärel jäika töörühma muuta.
Wall Street Journal bestseller. Aasta parim juhtimisraamat, Amazon, Bloomberg, Financial Times, Forbes, Washington Post. Bill Gates, Daniel Kahneman, Malcolm Gladwell, Dan Pink ja Adam Grant soovitavad.
Innovaatiline organisatsioonikultuur on kuum sõna, millega leheveergudel ja konverentsidel paguneid teenida. Ühel hetkel kipub aga innovaatilisus džinni kombel pudelist haihtuma. Inimesed on samad, töökultuur on sama, aga endist innovatsioonipuhangut enam pole. Miks? Suurte inimrühmade toimimise tuum on midagi sellist, mida enamusel on lihtsalt raske mõista, väidab Safi Bahcall. Nokiat tunti 1970ndatel kummisaabaste ja tualettpaberi tootjana. Kolmkümmend aastat hiljem oli Nokiast saanud Euroopa väärtuslikuim firma, kes müüs ligi pooled planeedi nutitelefonidest. Aastal 2004 leiutas rühm Nokia insenere telefoni, millel oli internetivalmidus, suur värviline puutetundlik ekraan ning kõrge resolutsiooniga kaamera. Nad pakkusid välja teisegi hullumeelse idee: netipõhise rakenduste poe. Juhtkond lasi mõlemad projektid põhja. Kolm aastat hiljem nägid need samad insenerid oma ideede materialiseerumist San Francisco laval. Steve Jobs tutvustas iPhone’i. Viis aastat hiljem oli Nokia mängust väljas. Rühmade ja ettevõtete käitumismustri äkiline muutus – samad inimesed käituvad korraga kardinaalselt teisiti – on paras müsteerium. Korporatsioonid väidavad, et suurtel firmadel ebaõnnestuvad asjad põhjusel, et nende töötajad on konservatiivsed ja riskikartlikud: kõige põnevamad ideed tulevat hoopis väikestest ettevõtetest. Aga laske vaid see alalhoidlik suurkorporatsiooni tüüp idufirma uksest sisse, kui lips lendab nurka ja hullumeelseid asju hakkab juhtuma. Sama inimene võib toimida ühes kontekstis konservatiivse projektitapjana, teises aga lahingulippu lehvitava sõdalasena. Sama muster põhjustab ka mateeria veidrust, mida nimetatakse faasisiirdeks. Kui virutada haamriga veega täidetud vanni, plärtsatab see läbi vee. Kui alandada vee temperatuuri külmumise piirini ning seejärel haamriga taas virutada, puruneb veepind kildudeks. Sama molekul toimib ühes kontekstis nagu vedelik ja teises nagu kõva tahke aine. Loogika, mis kehtib ka töörühmade ja ettevõtete puhul. Edukas pööraste ideede toitmine on üks organisatsiooni faase, samamoodi nagu vedel olek on mateeria faas. Mõistes neid faas, mõistame ka seda, miks meeskonnad ühtäkki muutuvad ning kuidas seda üleminekut sujuvalt reguleerida. Täpselt nagu temperatuur reguleerib vee külmumist. Et uuendusmeelsus ei tarduks, tuleb kindlaks teha pisikesed arengud struktuuris ning seejärel jäika töörühma muuta.