LITMIR.BIZ

      Kui Ruben auto õue tamme alla parkis ja välja ronima asutas, oli tal tunne, et kogu jõud on otsas. Ta jäi hetkeks avatud uksega autosse istuma ning ilmselt tukastas, nägu vastu rooli, sest ärkas valju signaali peale. Unesegase pilgu tõstnud, nägi ta Berit Hoast teisel pool tara lehvitamas. Küllap arvas Berit, et ta tuututab temale. Nii ta võis ju arvata. Ruben lõdises, kui kõrvalhoone poole sammus, et tuvilas õhtune talitus ära teha. Natuke vara küll, aga ta pidi vaatama, et voodisse saab. Trepp võttis ta hingetuks. Ta hoidis kõvasti käsipuust kinni ja astus ühe astme korraga. Kõige ülemisel astmel pidi ta tükk aega seisma ja hinge tõmbama. Rinnus oli valu. Söödakühvel oli kadunud. Ruben võttis kahe peoga nisuteri ja läks siis esimese pesa poole, kuhu ta oli valgevenelasele aseme teinud. Kühvel oli seal. Ta oli akna alt surnud tuvi avastanud, kühvli maha pillanud ja linnu õue viinud. Nii oli. Peod täis, lähenes ta Sir Tobyle ja nägi kohe, et tuvi pole terve. Linnu silmad olid tuhmid, suled puhastamata ja sassis. Paanikaga oli sama lugu. Ka tema ei näinud kõbus välja, pealegi oli tal kõht lahti. Ruben võttis taskust käkras taskurätiku ja nuuskas nina. Asi oli halb. Aasta suurim noortuvide võistlus oli tulekul ja tema võistkonda oli tabanud haigus. Ometi olid linnud vaktsineeritud, kuigi ta ei osanud paugupealt öelda, mille vastu. Cederrothil oli pudel kaasas olnud. Süstlad ja nõelad olid ikka veel puuride kõrval kapisahtlis. Hull lugu küll. Kui ta loomaarstile helistaks, jõuaks kuuldus teiste klubi meeste kõrvu ja tal keelataks ilma pikema jututa oma tuvidega võistlusel osalemine. Olukord tuleb mingit muud moodi lahendada. Diskreetselt. Ruben istus akna alla taburetile, toetas lauba vastu seina ja mõtles. Berit Hoas oli õues ja korjas pesu kokku. Oma lõheroosad aluspüksid oli ta köögirätikute alla riputanud, nii et keegi ei näeks, et ta on neid pesnud. Lõheroosa – mihuke jõle värv. Ruben kõkutas omaette naerda. Ka Berit ei olnud abielus olnud. Pole ka ime, kui inimesel nii vägev aluspesu on. Seal pole kohta kergemeelsusele ja häbitule edevusele. Ruben oli tuvilast oma vaatluskohast näinud alussärke ja korsette tuules lehvimas ja need olid vähemalt sama pelutavad kui lõheroosad säärega aluspüksid. Loomulikult olid Beritil ka oma head küljed. Ta ei rääkinud tühje jutte ja oli abivalmis. Kui ta Beritilt nõu küsiks? Ruben võttis mobiiltelefoni. Ta ei kasutanud seda kuigi sageli. Klahvid tundusid ikka veel harjumatud. Telefon oli tal rohkem sellepärast, et teistel kirjatuviklubi meestel oli.

      „Berit Hoas,” ütles naine ja Ruben vastas „Ruben” ning ladus siis oma mure lagedale.

      „Ma arvan, et neil on rohtu vaja, aga minu meelest on riskantne loomaarstiga rääkida. Kas sinul pole kodus midagi? Midagi kanget?”

      „Kas sa mõtled penitsilliini? Ma usun, et mul on ühes pudelis seda natuke järel sellest ajast, kui mu õel angiin oli. Ta ei saa tablette neelata, ja siis anti talle vedelat rohtu, aga see oli nii jäleda maitsega, et ta jättis kuuri pooleli, kui enesetunne paremaks läks. Ma sain ülejäänu endale, juhuks, kui ta oleks mind nakatanud, siis kui ma seal käisin. Aga mul ei läinudki seda tarvis.”

      Ruben naeratas ja palavikust hoolimata tundis ta ennast selle hea uudise peale päris hästi. „Kui sa saad mulle seda vedelikku laenata, oleksin sulle igavesti tänulik.”

      „Oled sa kindel, et on hea tuvidele penitsilliini anda? Ma mõtlen seda, kas loomadele ja inimestele võib ühte ja sama rohtu anda?” Beriti häälde ilmus mingi uus karmus ja nõudis vastust, see oli koolmeistrihääl, mis ei olnud Rubenile kunagi meeldinud.

      „Kindla peale. See ajab asja ära küll. Mis sa arvad, kas sa saad pudeli mulle tuua? Ma olen seni tuvilas.”

      Kui arstirohi süstlasse tõmmata ja nõel ära võtta, saab seda tuvile nokka tilgutada, täpselt nii, nagu Angela toitis tuvi, keda kull oli rünnanud. Angela, Angela, Angela. See asi ei kõlba kuhugi. Ta peab nüüd need lollused lõpetama ja muude asjade peale mõtlema. Ruben kratsis habemetüügast. Muidugi oli ta unustanud habet ajada.

      „Eile käis siin üks maalimüüja,” ütles Berit, kui ta puhkides trepist üles ronis. „Kas ta käis sinu juures ka?”

      „Ei.” Ruben ei olnud terve eilse päeva jooksul mitte ühtegi inimest näinud. Hommikupoolikul käis ta sadamas lesta ostmas. Aga pärast seda oli kodus. „Mulle ei meeldi, kui igasugused siin ringi luusivad. Peab vist hoolikamalt uksi lukustama.”

      „Minu meelest oli see nii kurb,” lausus Berit. „Ta ei osanud sõnagi rootsi keelt, aga tal oli silt, kuhu oli inglise keeles kirjutatud, et tal on raha vaja, sest tema pojale on uut neeru tarvis. „Kidney” on ju neer?”

      „Ei mina tea. Mulle ei meeldi, et nad raha manguvad. Kas tal tööd ei ole?” Ruben pomises pikalt omale nina alla, oodates, millal Berit trepist üles jõuab.

      „Ta maalib pilte. Päris ilusaid pilte, seal on meri ja pilliroopuhmad ja paadid ja…”

      „Kas sa ostsid ta käest maali? Siis hakkab neid siia voorima, selles võid kindel olla.”

      „Mul oli temast kahju. Kujuta ise ette, kui sul oleks haige poeg ja tal oleks uut neeru vaja. Kujuta ette, Ruben. Siis teeks inimene kindlasti ükskõik mida, et raha kokku saada.”

      4. PEATÜKK

      Järgmisel päeval ei ärganud Ruben enne, kui alles kell üksteist. Tema ninaseljal jalutas jonnakas kärbes. Ta ei jaksanud teda minema ajada. Voodilinad olid higist niisked ja jalgade ümber keerdus. Janu ajas ta voodist välja. Keel oli suus nagu puutükk, peapööritus sundis teda raamaturiiulist kinni haarama, see kõikus murettekitavalt ja oleks talle äärepealt kaela kukkunud. Pistnud pea kraani alla ja joonud, adus ta, et ei jaksaks mitte mingil juhul kõrvalhoone trepist üles ronida, et tuvidele süüa anda. Tegelikult ei jaksanud ta isegi voodisse tagasi minna. Viimase jupi roomas ta põlvili, tema rinnakorv kerkis nagu sepalõõts. Ometi oli tal tunne, et tal ei ole piisavalt õhku. Iga hingetõmme tegi haiget ja lihased valutasid. Oma keret üle voodiääre upitades oli ta nagu uppuja, kes on paadipardast kinni saanud ja ennast viimast jõudu kokku võttes üles hiivab. Ta peab paluma, et Berit tuvide eest hoolitseks. Võib-olla saab ta – kui sünnib ime ja tervis paraneb – homsel kirjatuvide registreerimisel osaleda. Ruben otsustas, et ei helista Cederrothile enne, kui on lihtsalt sunnitud loobuma. Ta helistab Beritile, helistab talle otsekohe. Ta pani pea padjale ja teadvus tuhmus. Berit, ta peab Beritile helistama. Varsti. Tahab ainult natuke puhata. Kõigepealt korraks silmad kinni panna…

      Kui ta ärkas, oli kell kolm päeval. Ruben ajas end võpatades istukile ja vajus siis padjale tagasi. Kui ta köhis, tahtis pea lõhkeda ja rinnus ragises. Berit. Ta peab otsekohe helistama. Keegi peab tuvide eest hoolitsema. Käsivars tundus tinaraske, kui ta seda kergitas, et mobiili võtta.

Скачать книгу