LITMIR.BIZ

      Punaväelasele Peeter Palmipuule meeldisid kõige enam poliittunnid, sest siin sai pea alati nalja. Rühma pompol7 oli Venemaa eestlane, keskharidusega mees, kes püüdis oma emakeelt rääkida võimalikult puhtalt, ent ega see tal alati ei õnnestunud. Pealegi ei osanud ta hästi kõnekeelt. Pataljoni juhtkond aga usaldas teda ja kui oli mõni pidulikum sündmus, siis sai just tema ülesande pidada sütitav kõne ning täita ka õhtujuhi ülesandeid.

      Sõduritele oli iga tema etteaste suureks väljakutseks, sest naerda suure Nõukogudemaa poliitika üle oli teadagi tervisele väga kahjulik. Ajateenijategi hulgast viidigi mõned poisid ära peale seda, kui nad olid riigi ja selle suure juhi arvel keelt teritanud. Oli keeruline end pühalikuks sundida, kui pompol kuulutas maipühade kontserdil tõsise näoga: „Ja njuud jesineb meile Eesti kahhekjumnendama territorijaallaskurkorpuse meeshoor lauluga „Suur ja lai on maa, mizs on mu kodu”.” Samuti oli raske mitte naerda, kui ta ikka ja jälle hakkas rääkima seltsimees Stalini suurest asjast, mis valgustab kogu maailma.

      „Sellest ma saan aru,” ütles pärast ühte loengut Peetrile jaokaaslane ja semu Saare Endel, „et seltsimees Stalin on suur mees ja tema meheau võib olla igavesti pirakas, aga kuidas ja millega see tal põleb, seda ma ei mõista. Leotab piirituses või? See võib ju hirmus valus olla.” Endel väänas näole kaasatundva grimassi. „Aga eks ta muidugi ole, et seltsimees Stalinil on suur süda ja tal ei ole inimkonna õnne heaks millestki kahju, isegi mitte oma jalgevahekarvadest. Aga see suits ja kärsahais peavad siis ikka ka väga võimsad olema!”

      „Sa hoia oma lõuad koomal, muidu lähed ka Patareisse või Pagarisse täienduskoolitusele,” manitses Peeter oma kroonusõpra. „Sealt sa enam tagasi ei tule, keegi ei ole tulnud.”

      Nende roodust oli umbes poole aasta jooksul tõesti ära viidud neli poissi ja neist ei kuuldud enam midagi. Milline oli aga nende saatus, selles ei kahelnud keegi, sest 1940. aasta suvest alates oli inimeste kadumine muutunud tavaliseks. Eestist olid Venemaale vangi viidud nii president Päts kui vägede ülemjuhataja Laidoner ja ehkki kõik toimus saladuskatte all, teadsid sellest peagi kõik. Patarei vangla oli täis politseinikke. Uue võimuga kaasa jooksvad inimesed, enamasti eluheidikud, näitasid üles imekspandavat indu töörahva vaenlaste väljaselgitamisel ja väljajuurimisel. Ajateenijad olid kindlad, et selliseid on ka nende seas. Aeg-ajalt arutlesid Endel ja Peetergi, kes need äraandjad võiksid olla, aga kahtlustest hoolimata ei võinud nad kellegi kohta midagi kindlat väita.

      Poisid püüdsid end tõesti tagasi hoida, kuid noorus on ju arutu. Ära oli viidud kaasvõitleja, kes keeldus hommikusöögiks suppi söömast. Ta nõudis kohvi, nagu see oli olnud kombeks vabariigi ajal. Selline etteaste kvalifitseerus rahutuste õhutamiseks ning Nõukogude korra vastase meelsuse avaldumiseks. Kadunud oli ka see kaasvõitleja, kes poliitkasvatuse tunnis, mille teemaks oli „Nõukogude Liit – maailma esimene töörahva riik”, hakanud rääkima sellest, kuidas Nõukogude ohvitseride naised tulid tantsuõhtule öösärkides, pidades neid õhtukleitideks. Lõpuks oli ta poliitohvitserilt küsinud, miks Nõukogude ohvitseride naised Eestisse saabudes nii meeletult kokku riideid ja toiduaineid kokku ostsid ja neid pakkidega Nõukogude Liitu saatsid.

      Ühele poisile ei meeldinud venelasest ohvitseri väide, et Nõukogude võimu tulekuga algas Eestis kirjaoskamatuse likvideerimine. Ka selle eest karistati äraviimisega.

      Põhjuseid arestiks ei olnud palju vaja, uus võim solvus kergelt ka tühiste asjade peale. See oli inimestele juba selgeks saanud ja kui sõjaväelased andsid Punaarmee aastapäeval, 23. veebruaril, ustavusvande Punaarmeele, siis räägiti uhkusega ka sellest, et just nimelt Eestis pidasid enamlaste väeüksused esimese lahingu – Keila all sakslase vastu. Igatahes oli kasulikum mitte meenutada, mismoodi see esimene rammukatsumine punastele lõppes. Pehmelt öeldes – sakslastele ei jätnud nende vastane toona just mitte eriti sügavat muljet. Noormees, kes selle avalikult välja ütles, viidi väidetavalt üle teise teenistuskohta.

      Ka ei olnud mõistlik esitada küsimusi Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel üllatuslikult tärganud sõpruse teemadel. Pompol rääkis Poolale kuulunud Ukraina ja Valgevene alade taasliitmisest nende ajaloolise kodumaaga ning vene rahva vennalikust abist oma naabritele. Ta rääkis, kuidas Balti rahvad saavad alles nüüd nautida tõeliselt head elu, et lapsed saavad vabalt koolis käia ja ohvitserid ei tohi enam sõdureid peksta. Tänati seltsimees Stalinit suurendatud leivaportsu eest sõjaväes, mainimata jäeti aga see, et leib oli ka ainus toiduaine, mille kogust suurendati. Kõige muu osas võeti norme vähemaks ja selle asemel anti sedasamust kurikuulsat kapsasuppi.

      Selliste uudiste üle imestati küll tublisti, ent suurem osa inimesi õppis ruttu oma suud kinni hoidma. Kapsasupp, kadunud kodanikud, Stalini õnnitlustelegrammid Hitlerile Pariisi vallutamise puhul, plakat koridori poliitstendil, millel kujutati Saksa ja Nõukogude lendureid, kes Londoni linna kohal käepigistusi vahetavad… Siin oli noortele inimestele mõtteainet rohkem kui küllalt.

      „Nõukogude Liit ja Saksamaa vjõitljevad juheskoos kapitalistliku imperialismi vereimejate vastu!” deklareeris pompol oma loengutel paatoslikult. „Nõukogude Liit ja Saksamaa on sotsialistilised vennad, kes on ulatanud juksteizele vennalikult kjaed sellel tunnil, mil otsustatakse kogu maailma saatus. Võitlusel ei zaa tunda halastust, sest inglise ja amjeerika imperialistlikud maod ei maga ja otsivad sobivat momenti, et rjunnata Nõukogude Liitu, maailma rahvaste vabaduse kantsi!”

      Poisid ei hakanud küsimagi, miks inimestel kõik raadiod ära korjati, kui Nõukogude Liit nii vaba on.

      „Nõukogude Liit on maailma kjõige rahuarmastavam riik! Kapitalistide ajaljehed ja raadijod rjaagivad sellest, et me koondame suuri jõude piirile Saksamaa vastu, aga see on vale! Meil ei ole mitte mingisugust soovi rjunnata oma naabreid!” rääkis pompol ühel juunikuu loengul. Ta oleks nagu lugenud ajateenijate mõtteid, sest koduste käest olid ka nendeni jõudnud Soome ja Londoni raadiote uudised, kus sellest kõigest räägiti. Mitte kõik ei olnud oma raadioid ära andnud ja nii mõnelgi Tallinna pööningul hoiti hästi peidetud raadiovastuvõtjaid ning sealt kuuldu põhjal arvati, et sõda ei ole enam mägede taga. Isegi Palmipuu Aleksandri usk pikemasse rahuaega oli hakanud mõranema.