LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Tänavu on kõik kohad neid paganama elukaid täis,“ kostab ukselt kellegi hääl ja James näeb pilku tõstes Stanley Hewitti piida najale toetumas. Stan ei meeldi talle – priske punetava näoga mehekolakas, kes räägib valjult ja aeglaselt, otsekui oleks ta kõva kuulmisega, ja jutustab nõmedaid anekdoote, mis algavad sõnadega „George Washington, Buffalo Bill ja Spiro Agnew sisenevad baari“.

      „Kas sul oli midagi vaja, Stan?“ küsib James. Ta tajub teravalt oma kätt, mille nimetissõrm ja pöial on endiselt välja sirutatud, otsekui sihiks ta relvast Louisa õlga, ning ta tõmbab selle tagasi.

      „Tahtsin lihtsalt dekaani viimase ringkirja kohta midagi küsida,“ ütleb Stanley, rotaprinditrükis lehte näpu vahel hoides. „Ma ei tahtnud kedagi segada.“

      „Ma pean niikuinii minema hakkama,“ ütleb Louisa. „Kena hommiku jätku, professor Lee. Homme näeme. Teile samuti, professor Hewitt.“ James näeb, kuidas Stanleyst koridoris mööda lipsav tüdruk punastab ja ka ta enda nägu lööb kuumama. Kui tüdruk on läinud, sätib Stanley end Jamesi kirjutuslaua nurgale istuma.

      „Kena plika,“ tähendab mees. „Ta on ka suvekursuste ajal su assistent, mis?“

      „Jah.“ James ajab sõrmed sirgu ning lepatriinu ronib ta sõrmeotsale, kõnnib ringiratast mööda sõrmejälge moodustavaid lookeid ja kurde. Mees tunneb soovi rusikaga keset Stanley irvitavat nägu lajatada, tunda sõrmenukkide vastas Stanley pisut viltust esihammast. Selle asemel lömastab ta pöidlaga lepatriinu. Tolle koorik prõksatab ta sõrmede vahel otsekui plaksumaisi kest ja putukas pudeneb väävlikarva põrmuks. Stanley veab sõrmi mööda Jamesi raamatute selgasid. Hiljem hakkab James selle hetke teadmatusest kantud rahu järele igatsema, tunneb puudust sellest viimasest sekundist, mil Stanley nilbe irve oli tema arust ta kõige hullem probleem. Aga parajasti tunneb ta telefonihelinat kuuldes üksnes kergendust ega pane ärevust Marilyni hääles kohe tähelegi.

      „James?“ küsib naine. „Kas sa saaksid koju tulla?“

      Politsei ütleb neile, et paljud teismelised lahkuvad ette hoiatamata kodust. Nad väidavad, et tüdrukud on tihti oma vanemate peale pahased ja vanemad isegi ei tea seda. Nath jälgib, kuidas nad ta õe toas ringi tiirutavad. Ta eeldab sõrmejäljepulbri ja sulgedest harjakeste kasutamist, nuuskurkoeri, suurendusklaase. Selle asemel politseinikud üksnes vaatavad: tüdruku kirjutuslaua kohale kinnitatud plakateid, põrandal vedelevaid kingi, paokil raamatukotti. Siis katab noorem politseinik otsekui lapse pead toetades peoga Lydia lõhnaõlipudeli.

      Vanem politseinik selgitab neile, et enamasti lahenevad kadunud tüdrukute juhtumid iseenesest kahekümne nelja tunni jooksul. Tüdrukud tulevad ise koju.

      „Mida see tähendab?“ tahab Nath teada. „Enamasti? Mida see tähendab?“

      Politseinik kiikab üle oma kahevaateliste prillide poisi poole. „Suurema osa juhtumite puhul,“ sõnab mees.

      „Kaheksakümmend protsenti?“ küsib Nath. „Üheksakümmend? Üheksakümmend viis?“

      „Nathan,“ tähendab James. „Nüüd aitab. Las inspektor Fiske teeb oma tööd.“

      Noorem politseinik kritseldab märkmikku andmeid: Lydia Elizabeth Lee, kuusteist aastat vana, viimati nähtud esmaspäeval, 2. mail, kandis lillelist varrukateta kõrge kaelusega kleiti, vanemad James ja Marilyn Lee. Nimesid kirja pannes jääb inspektor Fiske Jamesi tähelepanelikult silmitsema ja ta ajus näib pinnale kerkivat mingi mälestus.

      „Teie naine oli vist samuti korra kadunud?“ küsib mees. „Ma mäletan seda juhtumit. Kuuekümne kuuendal aastal, eks?“

      Jamesi kukal tõmbub kuumaks, tal on tunne, nagu nõrguks ta kõrvade tagant higi. Nüüd on tal hea meel, et Marilyn passib alumisel korrusel telefoni juures. „See oli arusaamatus,“ sõnab mees jäigalt. „Me saime naisega teineteisest valesti aru. Peresisene asi.“

      „Ah nii.“ Vanem politseinik toob lagedale märkmiku ja paneb sinna midagi kirja ning James toksib sõrmenukkidega vastu Lydia kirjutuslaua nurka.

      „Veel midagi?“

      Politseinikud lappavad köögis sobivat portreefotot otsides perekonna albumeid. „See,“ ütleb Hannah sõrmega osutades. See on viimaste jõulude ajal tehtud ülesvõte. Lydia mossitas ja pildistanud Nath püüdis ta tuju tõsta, meelitada õde kaamerale naeratama. See ei õnnestunud. Tüdruk istub sel pildil üksi, selg vastu seina, kuuse kõrval. Ta nägu on väljakutsuv. Konkreetne pilk, otse kaamerasse vaatav nägu näib küsivat: mida sa seal vahid? Nath ei suuda sel pildil õe silmade siniseid iiriseid mustadest pupillidest eristada, tüdruku silmad on klantspaberil otsekui tumedad augud. Fotodel poes järel käies oli ta selle hetke, õe kalgi pilgu jäädvustamist kahetsenud. Aga nüüd Hannah’ käes olevat fotot vaadates peab ta tunnistama, et sarnasus on väga hea – just selline oli õde olnud siis, kui poiss teda viimast korda nägi.

      „Mitte see,“ ütleb James. „Mitte pilt, kus Lydia on sellise ilmega. Inimesed hakkavad arvama, et ta ongi kogu aeg selline. Vali ilus pilt.“ Ta lappab paar lehte edasi ja sikutab lahti viimase foto. „See on parem.“

      Lydia istub nädal varem, oma kuueteistkümnendal sünnipäeval tehtud fotol laua ääres, näol huulepulgaga võõbatud naeratus. Kuigi ta nägu on fotoaparaadi poole pööratud, näivad silmad vaatavat midagi väljaspool foto valget paspartuud. Mis talle nalja teeb? küsib Nathan endalt mõttes. Ta ei mäleta, kas asi oli temas või milleski, mida ütles isa, või naeris Lydia millegi sellise üle, millest nemad, ülejäänud, midagi ei teadnud. Ta näeb välja otsekui modell mõnes ajakirjas, huulte piirjoon tume ja terav, elegantne käsi hoidmas täiuslikult glasuuritud koogitükiga taldrikut, ja tal tundub kentsakal kombel lõbus olevat.

      James lükkab sünnipäevapildi üle laua politseinike poole ja noorem mees torkab selle manillaümbrikusse, et seejärel tõusta.

      „See sobib kenasti,“ ütleb mees. „Kui ta homme välja ei ilmu, teeme plakatid valmis. Ärge muretsege. Ma olen kindel, et ta tuleb koju.“ Mehe suust pudeneb fotoalbumi lehele süljekübe ja Hannah pühib selle sõrmega ära.

      „Ta ei saanud lihtsalt ära minna,“ ütleb Marilyn. „Mis siis, kui seda tegi mingi hull? Mingi tüdrukuid rööviv psühhopaat?“

      Naise käsi eksleb endiselt keset lauda vedeleva hommikulehe ümber.

      „Proovige mitte muretseda, proua,“ ütleb inspektor Fiske. „Selliseid asju tuleb ette väga harva. Enamasti ...“ Mees vaatab vilksamisi Nathi poole ja köhatab. „Tüdrukud tulevad peaaegu alati koju.“

      Kui politseinikud on läinud, võtavad Marilyn ja James märkmepaberilehe taga istet. Politseinikud soovitasid neil helistada kõigile Lydia sõpradele, igaühele, kes võiks teada, kuhu ta minna võis. Nad panevad kahekesi nimekirja kokku: Pam Saunders. Jenn Pittman. Shelley Brierley. Nath ei hakka neid parandama, kuigi need tüdrukud pole iialgi Lydia sõbrad olnud. Lydia on nendega lasteaiast saati samas koolis käinud ja aegajalt nad helistavad, kihistavad naeru ja räägivad kileda häälega ja Lydia hüüab toru võttes: „Juba võtsin vastu!“ Mõnel õhtul istub ta nendega rääkides tundide kaupa trepimademe akna all kušetil, telefoniaparaat süles, toru kõrva ja õla vahele surutud. Kui vanemad mööda lähevad, tasandab ta hääle salatsevaks sosinaks ja kerib kuni nende lahkumiseni telefonijuhet väikse sõrme ümber. Nath teab, et just sel põhjusel ta vanemad neid nimesid nii kindlameelselt kirja panevadki.

      Aga Nath on näinud Lydiat koolis, olnud tunnistajaks sellele, kuidas ta sööklas vaikides istub, kui teised lobisevad; kuidas ta pärast seda, kui nad on koduste tööde tema pealt maha kirjutamise lõpetanud, vihiku vaikides raamatukotti suskab. Pärast tunde kõnnib ta üksi bussi juurde ja võtab vaikides venna kõrval istet. Ühel korral jättis poiss pärast seda, kui Lydia oli telefonile vastanud, paralleeltelefoni toru hargile panemata, ega kuulnud sealt mitte lobisemist, vaid õe häält järjest ülesandeid ette lugemas – „„Othello“ 1. vaatus läbi lugeda, paaritu arvuga algavad ülesanded 5. peatükist“ –, ja seejärel, pärast kõne lõpetamisele

Скачать книгу