Öölaulik - Johanna Mo

Скачать книгу

möödusid, ning Hanna ei teadnud, kuhu vaadata. Põranda hele- ja tumehallid kiviplaadid sulasid üheks tooniks kokku ja ta oleks äärepealt ringi pööranud ja välja tormanud. Nüüd, kui ta ei saanud enam oma Kleva majas turvaliselt varjul olla, oli kõik muutumas. Töö tõttu peab ta kohtuma inimestega. Mõnele neist ei meeldi, et ta tagasi on.

      Hanna püüdis närvilisust hingamisega rahustada.Ta teadis, et tal polnud valikut. Tagasi kolimine oli tema jaoks ellujäämise küsimus.

      Pilk peatus kogemata vastuvõtulaua noormehel ning too naeratas julgustavalt. Nagu piisaks naeratusest Hanna veenmiseks selles, et kõik läheb hästi.

      Uks avanes, ja kuigi Hanna polnud Ove Hultmarki kuusteist aastat näinud, tundis ta mehe ära. Juuksed olid läinud hallimaks ja kõht suuremaks, kuid kehakeel ning pilk olid needsamad. Politseinik, kes tahtis kõikidega sõber olla. Silmi raamisid nüüd ümmargused mustad prillid, kuid riietumisstiil polnud muutunud: teksad ja helesinine särk. Hetkeks kartis Hanna, et mees kavatseb teda emmata, kuid too ulatas käe.

      „Tere tulemast. Tõesti tore, et sa meile tulid.“

      Hanna võttis käe ja noogutas, ei saanud sõnagi suust.

      Ta järgnes Ovele trepist üles tema kabinetti.

      Viimati istusid nad teineteise vastas Kalmari politseimaja ülekuulamisruumis. Ühes teises politseimajas, praegu on seal nii arestimaja kui ka terve hulk kiirtoidurestorane. See oli lõõgastavat sorti ülekuulamisruum: Hanna punasel diivanil ja Ove toolil. Hanna mäletab sõna-sõnalt esimesi asju, mida Ove talle öelnud oli. Esmalt oli ta tundnud huvi, kuidas tüdruk ennast tunneb. Ja kui ta oli vastanud, et tunneb ennast hästi, oli mees öelnud, et on tõendusmaterjali. Et polevat kahtlustki, et ta isa oli süüdi. Nagu tahaks torgata augud sõnadesse, mida Hanna oli öelnud. Et ta tundis ennast hästi.

      Ove vajus kontoritooli ning põimis käed kõhul kokku. Sõrmenukid olid karvased. Tollel esimesel ülekuulamisel oli mees end tema poole kallutanud, põrmustanud ta pilguga. Kehakeel oli nüüd vabam, kuid silmad mitte. Mõne minuti vatras ta tööst ja Hanna kolimisest, siis kummardus ettepoole.

      „Anna andeks, et ma küsin,“ ütles ta. „Aga ma ei saa küsimata jätta. Miks sa politseinikuks hakkasid?“

      Hanna polnud kindel, kas ta seda isegi teab. Ta oli pikka aega veendunud, et miski on läinud tohutult viltu. Et ta õpib politseinikuks seepärast, et saaks juurdluse ümber teha, tuua päevavalgele kõik, mis oli kahe silma vahele jäänud või valesti tõlgendatud. Kuid ega ta rumal olnud, mõistes, et teatud määral oli tegemist eitusega. Ta ei tahtnud, et isa oleks teinud seda, mida teised väitsid.

      „Ma arvan, et selleks, et aru saada,“ vastas ta.

      „Ja kas sa oled aru saanud?“

      Hanna kõhkles. Tal oli keeruline tunnetada, kui aus ta olla saab.

      „Polegi kuigi palju aru saada,“ vastas ta. „Inimesed satuvad seda sorti olukordadesse nii mitmel erineval põhjusel. Mitte ainult kainelt arvestades ja kavandades. Meeleheide, juhused. Ebaõnn … Ja tegelikult ma arvan, et ma võin neid aidata. Ilmselt sellepärast olengi ma nende rääkima panemises nii hea.“

      Nende.

      Ta pidas silmas kurjategijaid. Kuritegude toimepanijaid. Kuigi veel enam soovis ta aidata inimesi nende ümber. Sugulasi ja ohvreid.

      „Jah, su Stockholmi ülemus rääkis, et sa oled väga vilunud ülekuulaja,“ ütles Ove.

      Paistis, et ta oli vastusega rahule jäänud.

      Hanna poleks praegu parema meelega isale mõelnud. Ta oli arvanud, et kui isa vabadusse saab, läheb lihtsamaks, aga läks hullemaks. Kolm korda käis ta tema pool, selles külas, kuhu keegi peale sõber Gunnari teda tagasi ei tahtnud. Gunnar oli ainus, kes Larsi maha ei jätnud, kui too jooma hakkas, ja see oli Gunnar, kes oli hoolitsenud maja eest sel ajal, kui Lars kinni istus. Isa nägemine oli nii haiget teinud. Lapsevanem, vabas langemises. Vanglas ei olnud ta saanud ennast nii käest lasta. Ilma selgitusteta lõpetas Hanna külaskäigud. Vahel ta helistas ja kirjutas, üha juhuslikumalt, kuid isa vastas harva.

      Ehk oli kõige suurem just süütunne: et tal polnud õnnestunud isa päästa. Ei, ta polnud ju peaaegu katsetki teinud.

      „Su ülemusel oli su kohta palju muudki head öelda,“ jätkas Ove, „ja ma olen kindel, et sa saad tööga imehästi hakkama. Aga enne koosolekut uurimisrühmaga pakub mulle huvi, kuidas me sinu tausta käsitlema peaksime.“

      „Mis mõttes?“

      „Arvestades su perekonnanime, hakkavad paljud mõtlema. Äkki oleks parem … nii-öelda elevant kohe välja tuua.“

      Paanika ajas südame kloppima. Kas Ove tahtis teda tõesti esitleda Lars Dunckeri tütrena? Hanna neelatas, kuid sülge polnud. Ta pressis huultelt sõnad, nagu usuks, mida ütleb:

      „Ei. Sellel, kes mu isa oli, pole mingit tähtsust.“

      Ove kummardus ettepoole ja uuris teda, tekitas Hannas jälle tunde, nagu oleks ta üheksateistkümneaastane.

      „Kindel?“ küsis ta lõpuks.

      4. peatükk

      Hommikune koosolek oli lükatud tund aega edasi ja Erik Lindgren astus kohvikust tulles trepist üles, käes päeva teine tass kohvi. Ta oli hommikul kümme kilomeetrit jooksnud ja reielihased olid hellad. Aeg oli olnud napilt eilsest parem, pisut üle neljakümne seitsme minuti. Töö siin Kalmaris meeldis Erikule rohkem. Kolme aasta eest oli ta Malmös ringi tormanud, ajades taga tulistamiste tunnistajaid ja süüdlasi. Trennitegemiseks oli vaevu aega jäänud.

      Abikaasa Supriyale ei hakanudki Malmö meeldima. Esimesel aastal õppis ta rootsi keelt. Kui ta lõpuks isikutunnistuse kätte sai ja hambaarstina tööle asus, ei sujunud tal üldse. Raskusi tekkis nii keele kui ka töökultuuriga ning ta põlgas töökaaslastevahelisi konflikte. Erik oli püüdnud selgitada, et äkki ei vedanud tal lihtsalt töökohaga, kuid alles seda vahetades sai Supriya aru, et nii see polnud. Mõnikord juurdles Erik selle üle, kas naine igatseb tagasi Mumbaisse. Seal olid nad elanud enne Malmösse kolimist. Selle elava mitmemiljonilise linna järele ta ei igatsenud – müra, heitgaasid, jutuvada –, kuid ta igatses India järele. Värvide, elu pulbitsemise, lõhnade järele, kuigi needki olid vahel liiga intensiivsed.

      Uurimisruumis seisis naine, keda Erik ei tundnud. See on kindlasti see Stockholmi uurija, kes täna siia tööle pidi tulema. Erik astus tema juurde ning esitles ennast. Imestusega märkas ta, et Hanna Duncker on temast pikem. Ja tema oli sada kaheksakümmend kolm sentimeetrit pikk.

      „Kas sa Ovega said juba kokku?“

      See polnud küll kellegi keeruline küsimus, kuid Hanna noogutas alles pärast lühiajalist kõhklust. Erik asetas tassi arvuti kõrvale, temale kuulus üks kabineti kahest püstijalalauast – kokku oli siin töötajaid viis –, ja logis sisse.

      „Kas ta sulle allikat näitas?“

      Oli aru saada, et Hanna ei taipa, millele ta viitab.

      „Kust kohvi saab.“

      Hanna noogutas.

      „Lihtsalt ütle, kui millegagi abi vajad.“

      Veel üks noogutus. Erik vaatas arvutikella. Varsti pool kümme.

      Ta vaatas kirjad kiiresti läbi ja logis välja.

      „Kas sa tead, kus hommikune koosolek toimub?“ küsis ta Hannalt, kes istus nüüd kirjutuslaua taga, mis, nagu ta aimas, kuulus nüüd talle.

      „Jah,“ vastas too.

      Kui Erik ruumist lahkus, arvas ta, et Hanna jäi sinna, alles hetke pärast kuulis ta selja taga samme. Ta sisenes koosolekuruumi, naine kannul. Teised olid juba kohal. Ove arvates oli hea, kui töörühm on väike. Peale Eriku oli veel vaid kolm uurijat. Hannaga koos nüüd neli.

      „Tore,“ ütles Ove. „Seal te oletegi. Siin on meie uus kaastöötaja Hanna

Скачать книгу