LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jaoks võõras teema, aga oled sa kunagi kuulnud nähtusest nimega närvis riist?“

      Tess piidles naaberlauda, Marie ei oodanudki mingit vastust.

      „Ta oli tõesti jube armas ja tundeline, aga see lihtsalt ei õnnestunud. Ma olen nüüd veidi lugenud ja saanud aru, et nii võib juhtuda just siis, kui mängu tulevad tunded, siis võib see täiesti lukku minna. Kummaline, mina küll vist igatahes nii ei tööta.“

      Marie muudkui vadistas ja Tess kadus omaenda mõtetesse. Ta pilk peatus ühel lapsevankrit lükkaval paaril, kes terrassist möödus.

      „Nii et kaks ebaõnnestumist ühel nädalal. Aga isegi tühistatud kohting on kohting, või kuidas see Lundell ütleski? Ei, tead sa, mul pole rohkem aega rääkida. Häid lihavõtteid!“

      Ta on täiesti uskumatu, mõtles Tess, kui nad olid kõne lõpetanud; Marie kõlas nii, nagu oleks Tess talle helistanud ja urgitsenud, et tema viimaste kohtingute kohta teada saada.

      Tess maksis arve, tõusis püsti ja hakkas Strøgeti ja raekojaplatsi poole kõndima, et siis rongiga koju Malmösse sõita.

      1 Malmö linnaosa Möllevångeni hüüdnimi. [ ↵ ]

      Abikaasa

      Üle niidu lendas haugas. Pehme aprilliilm püsis ja lumevallid, mis Österleni muust maailmast ära lõikasid, tundusid lõpuks ometi kauge minevikuna. Kõik mäletasid kapriisset lumetormi, mis eelmise aasta lihavõtetel piirkonna valge vaiba alla mattis.

      Naine kõndis sihitult maanteel, tõmbas sügavale kopsudesse niitude, mere ja äsjaküntud põldude lõhna. Vähemalt värske mõnus maalõhn oli veel alles. Enamik teisi asju tema ümber olid muutunud.

      See oli nende neljas kevad Österlenis. Nüüd saabus aeg, mil kõrvaline paik ellu ärkas ja küla majad täituma hakkasid. Ta oli ära õppinud elu aastaaegade ja rutiinidega, mida siin järgiti. Pärast pikka, karmi ja tuulist talve hakkasid inimesed üksteist jälle tervitama. Lihavõtete- ja suve-eelsed ootused ja lootused veeresid üle asula. Väikesed punakaskollased pallid rippusid ristteedel ja näitasid teed kunstnike kodudesse ja galeriidesse. Nüüd pidid turistid siia rändama ja tagama vähemalt osa aastasissetulekust.

      Ise tundis ta ennast tühjana.

      Kulunud ja lõksus. Elu, nende põnev projekt, unistus rahulikumast elust oma tingimustel ei olnud üldsegi välja kukkunud nii, nagu nad olid ette kujutanud. Kaugeltki mitte.

      Mees oli peale käinud, et nad siia, just Österleni, koliksid. Kui nad oli näinud maja, täiuslikku unistuste ostu, ei olnud enam tagasiteed. Mälestused, võib-olla ainukesed enam-vähem talutavad lapsepõlvemälestused, pärinesid sellest Skåne osast. Sellest lühikesest perioodist, mil mehe pere oli siin elanud, enne kui isa kohvrid pakkis, nad maha jättis ja tagasi põhja poole kolis. Ja ajast enne ema haigestumist, mil ta hakkas ennast ja peret kahjustama ning sattus psühhiaatriahaiglasse. Enne, kui kõik lõppes nii nagu ikka, kaose ja ümberkorraldustega.

      Ise oli ta kolimise suhtes skeptiline olnud. Tema jaoks oli Österlen lihtsalt mahajäetud nurgake, mis mõneks nädalaks aastas elavnes. Koht, kus kunstnikud võistlesid paljukõneldud erilise valguse püüdmises. Teda oli hoiatatud melanhoolia eest, mis riigi selles osas inimest novembris võis tabada. Siis oli tähtis, et elu iga muu aspektiga kõik korras oleks.

      Aga mees oli olnud nii veenev, lubas, et siin elavad nad rahulikumat ja rikkamat elu kui stressirikkas Malmös. Lähedal loodusele, kus on rohkem aega perega koos olla. Mees pidi leidma rahu ja jälle maalima hakkama, viima täide oma eluunistuse loovamast argipäevast.

      Kui naine poleks tundnud ennast nii eksinuna, oleks ta nüüd nende naiivsete unistuste peale mõeldes võinud peaaegu naerda. Sest kõik oli läinud täpselt vastupidi. Pilt, mida nad olid vaimusilmas näinud: vana maja renoveerimine, ilusates kummikutes ringi jalutamine ja veel mahedama ja keskkonnasõbralikuma elu elamine keset tokkroose ja maalilisi klaasverandasid. Ta polnud kunagi varem nii palju autoga sõitnud ja lõpuks olid nad sunnitud ühe auto juurde hankima, et argipäev toimima hakkaks.

      Vahemaad ajasid ta peaaegu hulluks. Ükskõik kuhu nad läksid, ikka oli sinna tunniajane autosõit. Ühendused olid halvad, need vajasid hoolikat planeerimist ja lapsi pidi erinevatesse huviringidesse sõidutama. Lisaks veel pimedus, vaikus ja metssead, kes aia üles sonkisid.

      Kuigi nad mõlemad töötasid tihemini ja rohkem, oli neil vähem raha kui kunagi varem. Viimasel ajal oli ta aru saanud, et mehele paistis päris hästi sobivat ennast töö taha peita. Samas kui tema rahutus muudkui kasvas. Eelmisel sügisel põles ta läbi, nagu öeldakse. Tal tõusis kõrge palavik ja ta viidi Kristianstadi erakorralise meditsiini osakonda. Seda polnud põhjustanud üksainus sündmus, vaid pidev stress. Sisimas teadis ta, et üks põhjustest oli eraldi elud, mida nad olid hakanud elama.

      Ta oli hakanud taipama, et kolimine oli järjekordne lüli mehe sisemisest reisist tagasi lapsepõlve. Teatud laadi hüvitamine, viis, kuidas mälestused uuesti esile kutsuda ja helgemaks teha. Ta tundis ennast iga päevaga üha rohkem kui rekvisiit mehe eluprojektis. Nüüd suutis ta mõelda vaid sellele, kuidas sellest välja saada. Mitte ühte talve enam siin, seda oli ta endale lubanud.

      MALMÖ TÄNAVAD HAKKASID pika nädalavahetuse eel tühjenema. Taksoaknast nägi Tess kolme väikest nõida, kes olid juba vaikselt tähistama hakanud. Takso peatus ülekäiguraja ees. Tess nägi üle taksojuhi õla kahte naist, kes teineteisel käest kinni hoidsid ja üle tänava läksid.

      Läks paar sekundit, enne kui aju registreeris, kellega tegu. Seejärel läks tal seest jääkülmaks.

      See oli esimene kord pärast nende lahkuminekut, kui ta nägi Angelat teise naisega. Kui takso edasi sõitis, pööras ta pead ja jälgis neid pilguga läbi tagaakna.

      Angela kõrval kõndis üks blond naine. See paistis olevat keegi, keda Tess ei tundnud, mitte vähemalt hästi, nii palju arvas ta end nägevat.

      Ta sulges silmad, ohkas sügavalt ja nõjatus tagasi vastu musta nahkistet. Keskendu enda elule, sisendas ta endale ja mõtles samal ajal sellele, kuidas Angela oleks reageerinud, kui oleks teada saanud, et Tess käis Kopenhaagenis viljastamisel. „Üllatunult“ oleks ehk liiga pehmelt öeldud.

      Kevadpäike peegeldus Caroli silla alt kanalilt, kui nad Porslinsgatanile politseimaja ette keerasid.

      „Kas te olete politseinik?“ küsis taksojuht, kui nad maja ees peatusid.

      „Jah.“

      „Te peate midagi nüüd ette võtma, see enam ei lähe.“

      „Mida te silmas peate?“

      „Kõike, igasugust vägivalda. Ma ei julge enam õhtusõite teha. Mind on viimase kuu jooksul kaks korda röövitud.“

      Yassini-nimeline taksojuht osutas oma kaelale.

      „Siia. Nad panevad noa siia. Ja siis ei jää muud üle kui neile raha anda. Nii enam ei saa.“

      Tess selgitas, et olukorra parandamiseks tehakse mitmeid jõupingutusi. Mida muud ta võiski öelda?

      Yassin raputas pead.

      „Jah, loodame, et see aitab, sest muidu pean ma lõpetama ja midagi muud tegema hakkama.“

      Kui Tess läbi pöördukse vastuvõtu poole läks, mõtles ta, et ta ei saa vist enam väljaspool politseimaja öelda, mis tööd ta teeb.

      Viimasel aastal oli midagi muutunud. Kuigi Malmö oli ühe uue uuringu kohaselt praegu palju turvalisem paik kui mõned aastad tagasi – siin pandi toime vähem üldsust puudutavaid kuritegusid – oli teadlikkus vägivallast tõusnud ja mitmed jõukudevahelised arveteklaarimised olid aset leidnud „tavalistele inimestele“ lähemal. Paljudel valjuhäälsetel malmölastel oli kõrini saanud.

      Tess sõitis liftiga teisele korrusele raskete kuritegude osakonda, oodates, et pühade-eelne rahu on hakanud seal maad võtma. Oma üllatuseks kohtas ta mitut kolleegi, kes endiselt koridorides tõttasid.Lahendamata juhtumite ruumis

Скачать книгу