Tuleriit - Gyorgy Dragoman

Скачать книгу

nii Vanaema kui ka ennast, mitmekordselt, üha kahanevat ja kahanevat, peeglid sulatavad meie näod ühte, see on nagu pikk maona siuglev nägu, ja kui kupee rapub, siis madu võpatab, mul hakkab vaatamisest pea ringi käima.

      Näen peeglist, et mu juuksed on sassis, pistan käe kohvrisse, lukk kriimustab mu nahka, otsin kammivart, tõmban kammi välja, hakkan kammima.

      Vanaema vaatab, naeratab. Ütleb, et kui ta minu olemasolust teada sai, ei tahtnud ta enam muud, kui et saaks mu enda juurde võtta. Ütleb, et ta on tänulik, et ma temaga tulin, on tänulik, et ma teda usaldasin.

      Ma ei vasta midagi, kammin aeglaselt, näen, et Vanaema joonistatud märk on ikka veel mu käel.

      Vaatan peeglist oma juukseid, näen, kuidas need aeglaselt kammipiide vahelt välja libisevad, tunnen, et olen unine, silmad vajuvad kohe kinni.

      Vanaema ütleb, et võin rahulikult magada, küll tema valvab mind, võin magada, karta pole vaja, halba und ma ei näe.

      Panen kammi enda kõrvale istmele lumikellukesi täis mütsi kõrvale, siis sulen silmad.

      Näen unes tuld. Ma ei tea, mis põleb. Näen suuri hõõguvaid leeke, nende otsast tõuseb musta suitsu, tuli pragiseb sisinal-visinal, leegid undavad nagu tuul. On pime, ainult lõke annab valgust, ma ei taha sinnapoole vaadata, ei taha pead pöörata, pean leeke vahtima, leekide sügavuses näen musti laudu ja prusse, söestunud paberilehti, punastes sütes liigatab miski tume, ma ei näe, mis see on, ma ei tea, mis see on, ma ei taha teada, mis see on.

      Ärkan selle peale, et kõht on hirmus tühi. Väljas on juba pime. Kupee laes hõõgub tuhm neoonlamp, selle valguses paistab Vanaema nahk üleni luuvalge, seljatoe kohalt peeglist näen, et minu nägu on samuti täiesti kaame.

      Vanaema küsib, kas nägin midagi unes. Vastan, et ei midagi. Kui ma vakka jään, kuulen, kuidas mu kõht pikalt ja valjusti koriseb, tunnen, et löön näost lõkendama.

      Vanaema vaatab mulle otsa ja puhkeb siis naerma. Vaatan tema nägu, kui ta naerab, tõmbub tema nina kirtsu. Ta lõpetab naeru, ütleb, et jätaksin meelde, et kunagi ei tohi teele asuda moonakotita, sest iial ei või teada, kui pikk tee ees ootab. Kord, kui mu ema veel päris väike oli, ei pakkinud nad midagi kaasa, sest tahtsid kõigest naaberkülla sõita, mis see nelikümmend kilomeetrit ikka ära ei ole, ja võtsid kaasa ainult vett. Teel oli aga tulvavesi ja sõidu peale läks kaks päeva, ja kui üks lahke tädi poleks neile heast südamest andnud veidi leiba, juustu ja piima, siis ei teagi, mis oleks võinud juhtuda. Vanaema vaatab mulle silma, ütleb, et jätaksin meelde, et teele minnes on kõige tähtsam asi moonakott.

      Vanaema ütleb seda täpselt nii, nagu Ema oleks öelnud, või mitte täpselt samamoodi, aga tean, et olen Ema suust seda lauset kuulnud, ma ei mäleta, millal täpselt, aga mäletan selle rõhutust.

      Kurgus pitsitab, tunnen silmanurgas pisarat, pööran kõrvale, pühin pisara käeseljaga ära.

      Tumedal aknal peegeldub mu nägu, selle taga pimeduses on elektripostid.

      Proovin naeratada, vaatan Vanaemale otsa, küsin, kus see moonakott siis on.

      Vanaema turtsatab naerma, ütleb, et me ei võtnud midagi kaasa. Siis ütleb ta, et lähme vaatame, mida rongi puhvetis pakutakse.

      Läheme. Võtan kohvri ka kaasa, kohvri pärast ei pääse vahekäigus keegi meist mööda.

      Läheme läbi kahe vaguni, siis ongi juba puhvet.

      See on nagu kõrts, kahel pool on letid, lettidele nõjatuvad kaevuri- ja tööliseriietes mehed. Nad joovad õlut ploomipaalinkaga. Tunnen selle vina.

      Läheme leti juurde, selle taga seisab üks mees, halli põlle alt paistab roheline pullover, letil on vahariidest malelaud, sellel paar malendit, mees jõllitab lauda ja närib tikku.

      Vanaema uurib, mida süüa saab.

      Mees ütleb, mitte midagi. Midagi ei ole.

      Vanaema ütleb, et see ei saa nii olla. Midagi peab ju olema. Selles uues vabas maailmas peab ometi söögipoolist olema.

      Mees ütleb, et mitte midagi ei ole. Õlut on, võime seda süüa.

      Vanaema vaatab malelauda, sirutab käe ja lükkab ühe nupu edasi.

      Mees ütleb, et must peaks kolme käiguga võitma.

      Vanaema ütleb, lapsemäng. Neoonvalgus särab tema sõrmusel, kui ta nuppe liigutab. Ta ütleb, palun, ongi kõik.

      Mees silmitseb lauda, raputab pead. Võtab siis nupu, mida Vanaema enne teda tõstis, paneb tagasi esialgsele kohale, vaatab seda, kordab Vanaema käiku, paneb jälle tagasi, vaatab uuesti, kordab uuesti Vanaema käiku. Ütleb, seda’nd küll. Ta võtab leti alt plastkarbi ja pühib nupud sinna sisse.

      Ta vaatab Vanaemale otsa, ütleb, et on kalakotletti, hapukurki ja musta leiba.

      Vanaema noogutab, ei küsigi, kas see mulle meeldib, ütleb, et sobib.

      Mees pöörab kõrvale ja asetab letile kaks papptaldrikut.

      Vanaema vaatab vagunis ringi, viipab ühe aknaaluse laua poole ja käsib mul toidu sinna viia.

      Tõstan taldrikud letilt. Astudes nõrgub kurgivedelikku mulle sõrmedele.

      Kuulen, et Vanaema tellib endale suure viina, mulle vaarikalimpsi.

      Panen taldrikud lauale, silmitsen kalakotleti pruuni õlist koorikut, ootan, et Vanaema tooks joogid.

      Kotletil pole peaaegu üldse kalamaitset, see on kuiv nagu saepuru, ja kui hambad sisse löön, laguneb suus laiali. Olen nii näljane, et ei tee sellest väljagi. Ma pole elu sees nii näljane olnud.

      Vanaema sööb, silmitsedes samal ajal mind. Ütleb, et rõõm näha, kui tublisti ma söön. Minu ema oskas nii süüa. Väikesena oli ta väga valiv, aga kui kasvama hakkas, sõi kõike nii nagu mina. Kasvamiseks on väga toitu vaja.

      Selle peale ei kosta ma midagi, panen viimase kotleti käest, olin seda just hammustanud, näen selles oma hambajälgi. Olen ikka veel näljane, aga kotletti enam ei taha. Hammustan pigem leiba.

      Vanaema nuusutab viina ja kummutab selle siis ühekorraga alla.

      Söön oma kurgi ära, sellel on maitsev äädikane vedelik, mis teeb mu käed niiskeks, salvrätti mul pole, pühin sõrmed papptaldriku serva vastu puhtaks.

      Vanaema annab mulle raha ja käsib veel ühe viina tuua, endale aga veel ühe vaarikalimpsi. Ütleb, et ta ei peaks seda tegema, aga täna on eriline päev.

      Leti taga vahib mees tühja malelauda, lükkan raha tema ette, ta noogutab, paneb joogid letile. Rong nõksatab, viin loksub klaasis ja läigib selle küljel õliselt.

      Kui võtan letilt klaasi, et see Vanaemale viia, kuulen muusikat, lõõtspilli, viiulit, trummi, mängitakse aeglast nukrat meloodiat, ma ei tunne seda ära, ma pole seda kunagi varem kuulnud.

      Vanaema võtab mu käest klaasid, kallab veidi viina mu vaarikalimpsi sisse, ütleb, ainult väike sõõm, see ei tee mulle midagi, lööb klaase kokku ja ütleb, et kasvaksin suureks.

      Ta annab klaasi mulle, võtan lonksu, vaarikalimps on kibedaks muutunud, kui neelan, hakkab kurgus soojalt kriipima.

      Vanaema arvab, et küll see toob mulle natuke jumet näkku, siis ma ei ole nii kohutavalt kahvatu.

      Kuulen uuesti muusikat, nüüd on see juba palju valjem. Vaguni uks paiskub lahti, kolm meest tuleb sisse, igaühel erinev pill, esimesel akordion, teisel viiul, kolmandal trumm, nad mängivad sedasama kurba viisi, aeglaselt, väga aeglaselt, see kõlab nagu allasurutud hingeldav nutt, mul tuleb meelde, kuidas tüdrukud öösiti magamistoas teki all nutsid, nägu patja surutud.

      Nutsin viimati tõeliselt ööl enne Ema ja Isa matust peaaegu hommikuni välja, matusel ei tulnud mul silmist enam ainsatki pisarat, seal nutsin veel vaid hinges.

Скачать книгу