Baltimaade ajalugu - Karsten Brüggemann

Скачать книгу

idakolonisatsiooniga, kätte võita vahetu ligipääs Läänemerele, sest alates varasest keskajast elasid mere edelakaldal slaavi hõimud. Kuni 12. sajandi keskpaigani puutusid saksa kaupmehed Läänemere-maailmaga otseselt kokku üksnes külaskäikudel slaavi proto- ehk eellinnadesse Vana-Lübeckisse ja Wolinisse (Szczecini lahe ääres). Ent kui Schauenburgi krahv Adolf II ja tema järel uue hooga Baieri ja Saksimaa hertsog Heinrich Lõvi, vastavalt 1143. ja 1159. aastal, rajasid Lübecki linna, lõi Saksa meresõit kiiresti õitsele, kusjuures Ojamaa kui kaubanduskeskus oli esialgu tähtsaimaks sihtkohaks. 1161. aasta paiku rajasid Rooma riigi kaupmehed niinimetatud Ojamaa Ühingu (Gotländische Genossenschaft), mida tavapäraselt peetakse Hansa Liidu sünniks. Saksa kaupmehed asusid peagi püsivalt Ojamaale elama ja moodustasid edaspidi valdava osa Visby elanikkonnast.

      Peagi sõitsid varase Hansa kaupmehed koos skandinaavlastest ojamaalastega Läänemere idarannikule ning mööda Daugavat üles Polatskisse ja Smolenskisse, nii nagu nad juba 1160. aastatest alates olid neile järgnenud kõige tähtsamasse vene kaubanduskeskusesse Novgorodi. Ent sealsete Vestfaali müntide leidude põhjal võib järeldada, et Liivimaal Daugava suudmealal ja Saaremaal hakkas saksa kaubandus hoogsalt arenema alles 1180. aasta paiku ja eriti aastast 1190. Läti Henriku kroonikas on tõendeid saksa kaupmeeste talvitumisest Daugava alamjooksul 12. sajandi lõpul. Nad lõikasid kasu sellest, et said idakaupu – sealhulgas tiheda talvekarvaga karusnahku – kohale toimetada kelkudega.

      Saksa kaupmeeste kaudu jõudsid teated Ida-Baltikumi hõimude paganlusest ka Lübecki lähedal asuvasse Segebergi augustiinlaste-koorihärrade kloostrisse (Augustiner-Chorherren-Stift), kus hoiti eriliselt au sees kloostri asutaja, Holsteini slaavlaste apostli Vizelini mälestust. Sellega on seletatav, et koorihärra Meinhard purjetas 1180. aasta paiku koos kaupmeestega Segebergist Daugavani, et alustada misjonitegevust liivlaste Ükskülas (Ikšķile). Enne minekut oli ta hankinud vajaliku loa ka Polatski vürstilt, kelle ees liivlastel oli maksukohustus. Aegamööda kogunes Meinhardi ümber ka toetajaid, kelle seas paistis silma tsistertslaste ordu munk Theoderich. Kui oluline osa selles ettevõtmises oli Bremeni peapiiskopil ja tema vanal misjonitraditsioonil, selle kohta ei anna allikad täpset vastust. Ilmselt mängis siin suurt rolli kaupmeeste poolt toetatud segeberglase isiklik innukus. Igatahes pühitses Bremeni peapiiskop Hartwig II Meinhardi 1186. aastal liivlaste piiskopiks. Kui esialgu pidas misjonär jumalateenistust puukirikus, siis nüüd rajati Ükskülasse nii-öelda piiskopkonna toomkirikuks ühelööviline romaani stiilis kivihoone.

      Meinhardi misjoni edusammud olid siiski väga väiksed. Seejuures üritas ta liivlasi uude usku meelitada ka konkreetsete soodustustega. Tänu tema ettepanekule ja vahendamisele rajasid Ojamaa ehitusmeistrid Ükskülasse ja Daugava saarele Holmile (Mārtiņsalale) kaitseks leedulaste vastu kivikindluse, mis oli täiesti uut liiki kindlustus Ida-Baltikumis, kus seni tunti vaid puitmuldrajatisi. Liivlased aga ei pidanud pärast kindluste valmimist oma varem antud ristimistõotusest kinni. Üha uute pettumuste järel tahtis piiskop Meinhard maalt lahkuda, kuid suri seal 1196. aastal. Selle esimese saksa misjonäri tegevus hilisema Liivimaa pinnal paistis silma oma rahumeelsuse poolest.

      Teise tee valis tsistertslane Theoderich, kes tegi misjonitööd Koiva jõe ääres. Tema ordu rajaja – Clairvaux’ Bernard – oli propageerinud 1147. aasta sõjakäiku vendide vastu, mis oli ristisõdade praktika Põhja-Euroopasse kandnud. Theoderichi puhul tuleb märkida, et 1197. aastal liitus ta Rootsi jarli Birger Brosaga sõjaretkeks kuralaste vastu (ja pärast seda, kui Rootsi laevastik oli ühe tormi järel Virumaa randa triivinud, ka eestlaste vastu). Peale selle võttis ta osa Mõõgavendade ordu rajamisest, mille eesmärk oli võitlus paganatega. Katsetel liivlasi ristiusku pöörata lootis Theoderich edu saavutada, võites kõigepealt enda poole liivlaste vanemad.

      Tsistertslane oli ka Berthold, endine Loccumi kloostri abt, kes pühitseti 1196/1197. aasta talvel Bremenis Meinhardi järeltulijaks. Võitluseks liivlastega, kes pidasid kinni oma usust ja tavadest, hankis ta Roomast ristisõja bulla, paavsti korralduse pattude andekssaamise kohta osavõtu eest võitlusest paganlusega. Bertholdi moodustatud ristivägi koosnes saksidest, vestfaallastest ja friisidest. Ent Berthold langes juba 1198. aastal, esimesel sõjakäigul liivlaste vastu. Järgmisel aastal pühitses Bremeni peapiiskop Hartwig II liivlaste piiskopiks oma poolõe poja Albert von Buxhövedeni. Tutvunud olukorraga oma piiskopkonnas, värbas Albert Põhja-Saksamaalt võitlejaid järgmise ristisõja tarvis. Tema sõjaväe jõudmisega Daugava suudmesse aastal 1200 algas selle maa möödapääsmatu vallutamine, millega käis kaasas elanike sundristimine.

      Tänase Eesti ja Läti alade vallutamine Saksa ja Taani võimude poolt kulges dramaatiliselt ja kestis (mitmete tagasilöökidega) kuni 1290. aastani. Sakslaste poolel võtsid sõjategevusest osa enamasti üheks aastaks maale tulnud ristisõdijad, peale nende Liivimaal asutatud Mõõgavendade ordu ja alates 1237. aastast seal tegutsenud Saksa ordu rüütelvennad, lisaks saksa vasallid ja kodanikud, kes olid vallutatud maal aja jooksul paikseks jäänud. Lõpuks läksid lahingusse ka kaupmehed, kes viibisid tekkivates Liivimaa linnades vaid ajutiselt. Kõigepealt allutati liivlased, suuremalt jaolt 1207. aastaks, seejärel liitus suur osa latgalitest vabatahtlikult sakslastega, ja 1208. aastal algas võitlus eestlaste vastu. See kestis 1227. aastani, ehkki aastal 1219 maabus Eestis Taani kuningas Valdemar II ja võttis sellele järgnenud ajal suure osa Põhja-Eestist oma valdusse. Kõige kauem panid vastu kuralased ja semgalid.

      Pärast võitu kohalike sõjameeste üle võeti vastavas paigas alati ette massiline ristimine. Usuline õpetus pidi järgnema hiljem, seda enam, et esialgu oleks kohalike juurde jäämine tähendanud tõsist ohtu vaimulike elule. Nüüdsest olid alistatud elanikud lisaks kümnise maksmisele, kindluse ehitamisele ja muudele kohustustele sunnitud kutse peale sõtta minema. Nii võttis maa järkjärgulisest vallutamisest osa ka juba ristitud kohalik rahvas. Väärtuslikus allikas vallutuste ajajärgu kohta, umbes 1290. aastal keskülemsaksa keeles kirja pandud „Liivimaa vanemas riimkroonikas”, väljendab autor, üks Saksa ordu vend, lihtsates värssides korduvalt oma rõõmu tolle kristlastevahelise koostöö üle. Näiteks ütleb ta ühe sõjakäigu kohta, mille ordumeister korraldas ikka veel paganlike kuralaste vastu, järgmist:

      Käskjalad said läkitatud lätlaste järele ja Liivimaale. Kristlased sõitsid meelsasti kaasa, see oli neile vanast ajast harjumuseks. Piiskoppide ja kuninga vasallidele anti retkest teada. Nad ratsutasid meelsasti sinna mitme toreda väehulgaga.1

      „Lätlaste” all mõeldakse siin latgaleid, „kuninga vasallide” all Taani kuninga alamaid Põhja-Eestis. Ainuüksi see lühike lõik lubab aimata, et kroonik soovis juhtunust anda positiivse pildi, ehkki mõnes teises lõigus ei ilusta ta sugugi ka võitluste julma reaalsust.

      Saksa ja Taani võitlejad olid hästi motiveeritud. Tegemist on ju veel ristisõdade ajajärgu ja selle kasvanud religioossusega. Võitlust paganate vastu peeti oma panuseks võitluses kuradi maailmaga. Ülal tsiteeritud riimkroonik räägib korduvalt Saksa ordu vendade rõõmsast valmisolekust minna märtrisurma. Kindlasti tahab kroonika sellist eeskuju väärivat hoiakut propageerida, ent neis sõnades peegeldub ka tolleaegsete fundamentaalsete võitlejate tegelik hoiak. Kroonika järgi lausus ordumeister pärast üht ohtrate kaotustega lahingut:

      Kui kõiki neid vendi leinama peaks, kes Liivimaal on maha löödud, oleks see tõesti väär. Nii mõnestki tublist kangelasest saab Jumala sulane, kes oma hinge seal päästab ja taevariiki sõidab […]2

      Religioossete motiivide kõrval oli Baltikumi vallutajatel mitmeid muidki ajendeid. Piiskop Albert von Buxhövedenit, kes pani aluse saksa võimupositsioonile Liivimaal, tõukas – lisaks soovile ilmaliku valitsemise abil misjonitegevust kindlustada – ilmselt tagant ka poliitiline auauhnus. Taani kuningale, kes püüdles Läänemere impeeriumi rajamise poole, oli Põhja-Eesti üheks tugipunktiks teiste kõrval. Ristisõdijatest, kellest paljud kuulusid Põhja-Saksamaa alamaadli hulka, sai aga nii mõnigi endale lääni ja see väljavaade mängis oma osa ittamineku otsuse langetamisel. Kaupmehed, kes olid kuralaste ja eestlaste kallaletunge kogenud nii merel kui ka maanteedel, pidid olema huvitatud saksa valitsejate võimuletulekust, sest see tagas neile turvalisuse kauplemisel. Lõpuks andsid rüüstamised ja inimröövid võitlejatele ju ka võimaluse, mille ärakasutamise juures tundsid süümepiinu

Скачать книгу