LITMIR.BIZ

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marika Mikli

      © Tekst. Martin Algus, 2020

      Kaanel: Herald Eelma „Põrand”, 1979 (Eesti Kunstimuuseum)

      ISBN 978-9985-3-5018-8

      e-ISBN 9789985350751

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Lumi

      Valgus tuli nurkadest, ujus keskele kokku. Ebamäärane hämarus ja puhas must pimedus taandusid puiklemata, ärkamise pidurdamatu selgus peletas kõik vähegi tumeda. Anna avas silmad, pilgutas neid korraks ja pigistas uuesti kinni. Aknast kiiskav madal talvepäike peegeldus oru lumekattelt nõnda eredalt, et torkas laugudestki läbi.

      Ta oli öösel üleval olnud ja tormi ulgumist kuulanud, kohati segasesse poolunne vajunud, et siis jälle tõusta, tuld kohendada ja kartlikult õue poole vaadata. Vana paju oli majale liiga lähedal, ta oleks pidanud laskma selle juba suvel maha võtta, juba enne oktoobritorme oleks pidanud see kuuriseina äärde halgudeks minema, aga puu kiikus läbi terve tuulise sügise, ja siin ta nüüd oli, talve käredas tipus, endiselt maja kohal kääksumas, aeglaselt rebenemas.

      Kui paju nüüd kukkuma peaks, siis läheb katus kõige külmemal ajal, keset armutut veebruari, mida on terve katusegagi raske taluda.

      Katus kukub, vajub puu raskuse all kokku, murdub keskelt pahupidi ja tõstab servad üles nagu tiibu sirutav luik ning lumi matabki viimaks maja, see kaob valge sädeleva vaiba alla; ja pime tähehelbeis vaikus keerab ennast selle koha peale pikutama, see kõik kuulub siis talle, tummale pimedusele, mis siin kevadeni kristallidega mängib ja ülalt üheainsa külma kuusilmaga alla vahib. Jah, siin on siis ainult üks pakases särtsuv küngas. Ja tema on selle künka südames kustunud kolde ees ühes kassi ja kanadega, ühes kõigega, mis siin hävingut ootab.

      Aga paju oli hommikuni vastu pidanud.

      Anna jäi tuule vaibudes magama ja vajus nagu pehme pilve sees läbi olemise all avanevate luukide, maandus tuttavasse unenäkku, mis tuli viimati mõne aasta eest – ta jalutas võõras külakeses, aga teadis ometi peast iga käänakut, iga sammaldunud kiviaeda. Seal oli lahesopp ja otse kaldal kössitas tõrvatud hurtsik. Üks vana mees seisis rinnuni vees ja teine, peaaegu äravahetamiseni sarnane, jälgis teda hurtsiku aknast. Mees liikus vees aeglaselt edasi, kuni üleni vee alla kadus. Kõik oli iseäralikult pühalikku helgusse looritatud ja seletamatu vabanemine valgus läbi Anna. See uni tuli tavaliselt mingisuguse rahutuse ajal, rahutuse viimases tipus, see tähendas pikalt vindunud ja hapnenud rahutuse lõppu, mis siis nii või teisiti millekski uueks muutus, kord millekski paremaks, aga vahel ka millekski päris hulluks. Samas oli vabanemistunne mõlemal puhul sarnane, olgu tulemus hea või paha. Ja meeled embasid peale pikka tuima piina mistahes muutust, peaasi et sellest aeglaselt luudesse sööbivast huugamisest vabaneda.

      Ta vaatas aknast välja ja kissitas silmi, midagi kummalist paistis keset puhast valget välja.

      Kiirgavas tühjuses liikus pisike täpp.

      Keegi kõndis läbi tuhkja lume.

      * * *

      Anna seisis väljas ja vaatas saunanurga poole.

      Seal tuikus sinkjaks jäätunud näoga noormees, seljas vaid külmast kange särk, jalas pikad räbalad püksid, varvaste ümber armetud nartsud, mis olid ilmselt särgi allservast käristatud.

      Kas see ongi muutus, mida uni oli ennustanud?

      Kui nii, siis on see päris ootamatu lõpp seekordsele pikale huugamisele. See oli võtnud kentsaka mehekuju seal saunanurga vastas päeva kõige valgemal ja samas kõige hääletumal ajal, kui vaid mõni üksik kristall endast vaikusele omase ettevaatlikkusega teada andis.

      Anna aitas võõra sauna, mähkis ta paksu põdranaha sisse ja tegi kerisele tule alla.

      Mees lamas vaikselt värisedes keset põrandat, silmad liikumatult või siis õige vähe nõkseldes nõgise lae poole vahtimas. Aga siis hakkas koos niiskete puude hisina ja praksumisega ka mees järsku liikuma, külm hakkas kehast välja pressima, venitas poore ja karvakeste juurekoopaid, pressis jõuga läbi soonte ja küünte.

      Mees vappus ja lõõtsus hammaste vahelt häälitsedes, ja see polnud miski inimhääl, see oli loomalik vahune lõrin nagu marutaudis hundi surmaulg.

      Anna tiris ta mööda põrandat leiliruumi ja viskas peoga ürte kerisele. Vappumine muutus nüüd kohati lausa tantsuks, kui sulav mees ihuliikmete taltsutamisega enam vähemalgi määral toime ei tulnud. Anna teadis, et mehel peab olema põrgulikult valus, kui kiviks külmunud keha uuesti lihaks hakkab lahtuma. Võib-olla jääb ta varvastest ilma, sõrmedest?

      Mees oli tõesti päris läbi jäätunud, aga ilmselt siiski mitte öö läbi lumes sumbanud, siis ta poleks siia jõudnudki, ta oli vast kõige enam paar tundi liikvel olnud.

      Külmunu pressis hambad kokku ja lõõtsutas raskelt, valu tõttu kohati teadvust kaotades, kõigel minna lastes, aga siis ennast jälle tagasi valgusse rebides, ilmudes soojast mahedast lõpmatusest tagasi kitsasse kiiskavasse aega, klammerdudes valusse, mis oli ju ometi elu.

      Anna vaatas noormeest, kes vajus nüüd palavikuunne, silmalaud tõmblesid rahutult, keha kuumas ja põletas, nahk oli täis erkusid ringe ja rõngaid, liha oli päris murdumise tipus otsustanud oma rakud siiski elama jätta.

      Naine tõi rehe alt mõned vitsad ja ürdid, segas ravimtaimed mee ja rasvaga, möksis kokku paksu mõrkjalt lõhnava segu.

      Ta vaatas murelikult noormehe varbaid, mis olid sinkjaspunased ja pragunenud, nende saatus polnud veel selge. Sõrmede olukord tundus natuke parem ja päris köndistuma noor mees ilmselt ei pea.

      Poiss oli nüüd ärkvel ja vaatas leiliruumi lavatsil lamades tema poole. Anna kiskus ta uuesti paljaks ja hakkas tema põletikus nahka rasvavõidega sisse määrima. Ta liikus kätega üle kange ja kuumava keha, muljus rasva- ja meesegu koos ürdipulbriga naha sisse.

      Tuli lõõmas ja keris oli nii kuumaks köetud, et juba hõõgus, natuke veel, ja see hakkab läbi paistma, sulab üles ja voolab põrandale laiali. Anna tilkus higist, sõrmed valutasid pingutusest. Aga viimaks sai ta noormehe sisse-võitud keha uuesti nahkadesse mässida ja poisi pilku ilmus pisut pehmust, seesama pehmus kumas nüüd leegivalgel ka tema põskedel ja laubal.

      Anna vaatas uuesti varbaid, mis hakkasid viimaks üles ärkama, küüned olid mustad ja kooruvad peagi maha, aga varbad ise jäävad vist alles, mõtles ta.

      Väljas tuiskas jälle, teed olid läbimatud ja pakane vajus ööga veelgi madalamale, tuul muutis selle talumatuks, tiik oli ilmselt põhjani jääs. Selline külm võib ilma tuuletagi puu lõhki lüüa, selline külm on teravam kui värskelt ihutud kirves. Jah, tõesti, katus pole veel sugugi väljaspool ohtu.

      * * *

      Anna kooris noormehe nahkadest välja ja küüris teda kuuma lapiga. Ta rookis mehe keha koorikuks kuivanud palsamist puhtaks, mees aga jälgis teda liikumatult, ei reageerinud ka siis, kui naine tema kubeme kallal toimetas.

      Anna polnud juba aastaid ühtegi meest näinud, mitte niimoodi, abikaasa minekust saati polnud ta ühtegi meest nõnda puudutanud ega näinud. Aga see siin oli tõesti midagi muud, surmani külmunut elule aidates ei tulnud pähegi midagi häbeneda. Ja ka ellu ärkav mehekeha ei reageerinud tema puudutustele kuidagi sündsusetult.

      Poiss on umbes kahekümnene, mõtles Anna, kes oli ise pooleteise kuu

Скачать книгу