LITMIR.BIZ

Скачать книгу

palju. Baari omanik Jo Trellis oli kolinud Fool’s Goldi nelja või viie aasta eest. Ta tegi majas remondi, ignoreerides levinud arusaama, et baarid peaksid teenindama mehi, ning kui ta uksed avas, saatis teda suur edu.

      Jo minevikust ei teatud suurt midagi. Ta oli pikk ja lihaseline ning silmatorkamatul moel ilus. Ainus, mida tema kohta teati, oli see, et tal oli baarileti all püss ning ta oskas seda kasutada.

      Jo tuli tagaruumist ja märkas Nevadat lauda istumas.

      „Sa oled täna varajane,“ tõdes Jo.

      „Tean. Täna on selline päev, kus kõige õigem tundub end täis juua.“

      „Selle eest maksad hommikul ränka hinda.“

      Kuigi nõuanne oli arukas, tundus hommik praegu kohutavalt kaugel. „Viin toonikuga. Topelt.“

      „Süüa ka tahad?“ küsis Jo, kelle hääl kõlas pigem mureliku lapsevanema kui alkoholiga elatist teeniva baariomaniku moodi.

      „Tänan, ei. Ma ei taha protsessi aeglustada.“ Kui ta küllalt palju joob, unustab ta kõik. Ja praegusel hetkel tundus unustamine kõige õigem.

      Jo noogutas ja lahkus, kuid naasis mõni sekund hiljem suure veeklaasiga.

      „Joo vett,“ torises ta. „Pärast veel tänad mind.“

      Nevada jõi kuulekalt vett, kuni ta jook lauda toodi. Siis jõi ta sellest aeglaselt pool ära. Nüüd tuleb vaid oodata, mõtles ta. Oodata, et viin hägustaks ta aju ja sunniks selle kohutava päeva meeltest.

      Reeglina uskus ta probleemide lahendamisse. Sellesse, et uurida välja, milles asi, pakkuda välja mitu lahendust, valida neist parim ja tegutseda. Ta oli tegudeinimene. Ta püüdis minimaalselt vinguda ja olla meeskonnamängija. Kuid Tucker Janacki puhul polnud sellest abi.

      Minevikku ei saa muuta. Ta ei saanud minna ajas tagasi ja teha vale otsus olematuks. Ta oli olnud sellesse mehesse pööraselt armunud ja käitunud järelemõtlematult. Ta oli ise kõiges süüdi. Seda suutis ta aktsepteerida. Kuid teda ajas marru see, et peab selle eest nüüd maksma.

      Ta jõi klaasi tühjaks ja andis märku, et talle toodaks järgmine. Veel enne, kui jook kohale jõudis, avanes baari uks ja ta õed astusid sisse. Kiire pilk kellale kinnitas, et sellest, kui ta lauda istus, oli möödas vähem kui veerand tundi.

      „Vinge värk,“ hüüdis ta Jole.

      Sõber kehitas õlgu. „Tead ju küll, kuidas ma suhtun sellesse, et üksinda juuakse.“

      „See on tervendava eesmärgiga.“

      „Kui ma vaid saaksin viis senti iga kord, kui neid sõnu kuulen.“

      Nevada suunas tähelepanu talle lähenevatele naistele. Õed olid täpselt sama pikad kui ta ise, samasuguste blondide juuste ja pruunide silmadega. See polnud sugugi üllatav, võttes arvesse, et nad olid ühemunakolmikud.

      Kui nad väiksed olid, oli kõigil – kaasa arvatud oma pere – suuri raskusi, et neil vahet teha. Kuid nüüdseks olid nad arendanud välja igaüks oma joone ja see käis nii riietumise kui ka isikupärase stiili kohta. Montana juuksed olid pikad ja lokkis, tema armastas lillelisi kleite ja pehmust. Dakota stiil oli asjalikum, kuigi see, et ta oli praegu rase, tegi tema eristamise teistest veelgi lihtsamaks.

      Nevada oli pidanud ennast ikka teistest mõistlikumaks – kui ta praegune olukord kõrvale jätta. Ta veetis suurema osa päevast ehitusplatsidel, kus teksad ja töösaapad olid pigem vajadus kui moemeelest tingitud. Ta langetas arukaid otsuseid, mõtles asjad läbi ja andis endast parima, et vältida kahetsemist. Tucker oli kõige suurem muhk muidu ta nii siledal ja pisut üksildasel eluteel.

      „Tere,“ ütles Dakota ta vastas istet võttes. „Jo helistas.“

      Montana istus Dakota kõrvale ja kallutas pead. „Ta väitis, et sa jood.“

      Nevada vaatas tühja klaasi tõstes Jo poole. „Vahest quesadilla’t ka,“ hüüdis ta.

      „Mina sain nagu aru, et sa ei taha süüa.“

      „Mõtlesin ringi.“

      „Väga hea.“ Jo tuli laua juurde ja võttis ta tühja klaasi, seejärel võttis ta Dakota ja Montana tellimused. „Kui sul oleks vaid nii palju mõistust, et teha sellele lõpp enne, kui pohmaka saad.“

      „Kahju küll, aga seda ei juhtu.“ Nevada ootas, kuni Jo oli lahkunud, ja vaatas siis õdedele otsa. „Te jõudsite siia kiiremini, kui ma oodata oskasin.“

      „See on see uus leiutis, mis kannab nime telefon,“ märkis Montana. „Kiirendab suhtlemist.“

      Dakota pani mõlemad käed lauale. „Mis lahti? See pole sugugi sinu moodi. Sina ei joo keset päeva.“

      „Kui nüüd täpne olla, siis on keskpäev möödas.“ Nevada silmad tõmbusid kissi. Ta tundis seda. Õhkõrna suminat ajus.

      „Olgu. Sa peaksid olema kontoris, sina aga hoopis...“ Dakota ohkas. „Intervjuu. See oli ju täna.“

      „Mhmh.“ Nevada vaatas baari poole soovides, et Jo teeks kiiremini.

      „See pidi ju hästi minema,“ ütles alati nii lojaalne Montana. „Kas härra Janack ei saanud siis aru, kui hästi sa sellele kohale sobid? Kohalikega asju ajades vajab ta just sinusuguste kogemustega inimest. Pealegi näed sa ju väga kena välja.“

      Nevada hingas sisse küpseva tortilja ja juustu aroomi. Ta kõht korises. Ta polnud lõunat söönud – kuna ta oli intervjuu eel närvis, oli ta hoopis tööd teinud.

      „Mis juhtus?“ küsis Dakota, kellele Nevada välimus näis vähem huvi pakkuvat kui õele. „Miks sa arvad, et intervjuu hästi ei läinud?“

      „Mis paneb sind arvama, et ma niimoodi mõtlen?“ küsis Nevada, sumin iga sekundiga tugevamaks muutumas. Sellelegi vaatamata võttis ta kohe suure lonksu, kui Jo uue klaasi lauale pani.

      „Joomine andis selleks esimese viite.“

      Psühholoogist õe omamine on nagu kahe teraga mõõk, mõtles Nevada. „Ma ei taha sellest rääkida. Kui ma oleksin tahtnud, siis oleksin teie poole tulnud. Aga ei tulnud. Ma olen siin ja joon ennast täis. Jätke mind rahule.“

      Õed vahetasid pilgu. Kui Nevada oleks tahtnud, oleks ta ilmselt aru saanud, mida nad mõtlesid. Nad olid ju geneetiliselt ühesugused. Kuid praegu huvitas teda üksnes Jo väikesest köögist hoovav lõhn.

      „Nevada,“ alustas Montana leebel toonil.

      Enamat polnud vaja. Vaid üks sõna. Nevada raputas pead. Miks ta ei võiks olla samasugune nagu teised inimesed ja oma peret mitte taluda? Sel hetkel tundus küll perest võõrandumine väga hea mõttena.

      „Olgu siis,“ torises ta. „Intervjuu polnud mitte härra Janackiga – mitte isaga, Elliotiga, vaid Tuckeriga.“

      „Kas toosama, kes oli kunagi ammu Ethani sõber?“ küsis Dakota. Tundus, et ta pole asjades päris kindel. See oli ka arusaadav, võttes arvesse, et tema oli puutunud Tuckeriga kokku üksnes korra tol suvel, kui nad veel päris väikesed olid.

      „Ma ei saa aru,“ ütles Montana. „Kas tema juhib siis nüüd firmat?“

      „Kogu seda projekti,“ ütles Nevada ikka veel silmitsedes kööki viivat ust.

      „Miks ta siis probleem on?“ küsis Dakota.

      Nevada jättis lootuse niipea süüa saada ja vaatas õdedele otsa. „Ma tunnen Tuckerit. Kui ma kolledžisse läksin, käskis Ethan mul ta üles otsida ja ma tegin seda.“

      „Selge,“ ütles Montana, kuigi ta hääletooni järgi võis öelda, et ta ei saanud millestki aru. „Aga kas tema tundmine pole siis hea asi?“

      „Ma magasin temaga. Ütleme nii, et see oli üks väga ebamugav intervjuu.“

      Jo ilmus quesadilla ja mitme salvrätiga. Ta pani Dakota

Скачать книгу