ТОП просматриваемых книг сайта:
Õitsengu äärel. Vahur Afanasjev
Читать онлайн.Название Õitsengu äärel
Год выпуска 0
isbn 9789949743841
Автор произведения Vahur Afanasjev
Жанр Контркультура
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Tükk aega ketrab ekraanil hall ringike. Hetk enne, kui hirmumõtted värskest teotahtest jagu saavad, avaneb kastike Godmani aastatetaguse portreefotoga. Tugevad näojooned, ülespoole kaarduva otsaga nina, rangesse soengusse kammitud tuhmi, ebamäärast tooni juuksed, sügavalt silmakoobastes põrnitsemas sinakashall pilk ja huultel eneseteadlik muie. Videostriim on välja lülitatud, toimib ainult heli.
Bobrik alustab vene keeles: „Привет, Авдотья! Как поживаешь?“ – „Tere, Avdotja, kuidas elad?“
„Aun besser yeder tog, või kuidas teil öeldaksegi,“ vastab Godman pilklikult – „Iga päev aina paremini.“ – „Sa töötad endiselt Agentuuris?“
„Jah, mulle meeldib Madridi kliima. Kütmiseks kulub vähem puid, metsatööl vähem kirveid. Kolm last, ja varsti sõidab ämmgi külla – mis parata, juudi õnn. Ja sina, Avdotja, poosetad Rivieras või naudid Lätis virmalisi?“
„Astronoom... Sa ju tead, et virmalised on isegi talvel haruldased.“
„Ma ei ole astronoom, vaid tumedale poolele kallutatud füüsik. Ja muidugi ma tean.“
„Väga hea. Kindlasti mäletad, et minuga on idabloki-kamraadlus üleliigne. Nii et ära kutsu mind rohkem Avdotjaks. Всё дошло или повторять надо?“ – „Kas kõik jõudis kohale või on tarvis korrata?“
„Kõik on selge. Mul on mure.“ Enda jaoks tavatult teeb Bobrik pausi. Mitte efekti pärast – ta lihtsalt ei oska edasi minna.
„Räägi,“ julgustab Dotty. Ta on mehe esimesest lausest saati teadnud, et tollel on midagi tõsist hingel. „Hakka lihtsalt otsast pihta.“
Teadlane kirjeldab uurimistööd ja heidutavat avastust. Kümmekonnaks minutiks asendub murelikkus hasardiga, nii et ta ei märkagi abikaasat kahe noorema lapsega, kes teda kabinetiuksel üllatunult põrnitsevad ja seejärel kööki kaovad.
„Ma imestan, et sa nii veendunud oled,“ lausub Godman. „Sa ei ole usuinimene.“
„See üllatab mind sama palju kui sind. Sa tead, kuidas Agentuur töötab. Töörühmad kontrollivad üksteise mudeleid, enne kui need käiku antakse. Inimlik viga on välistatud.“
„Inimlik viga ei ole iialgi välistatud.“
„Olgu, inimlik viga on võimalik, aga isegi väga lihtsalt öeldes – uued arvutused näitavad, et tuleval aastal tabab Maad asteroid. Apophis, mäletad, me rääkisime sellest kunagi. See ei lenda mööda, vaid pihta, saad aru!“
„Kes seda ütleb?“
„Mina ütlen.“
„Hea. Seda ma tahtsingi kuulda. Mida sa ootad, et ma teeksin?“
„Päästa maailm.“
„Kõlab imalalt.“
„Päästa mind. Päästa mu kass! Mäletad teda?“
„Loomulikult mäletan ma su kassi. Endiselt elus ja terve?“
„Kaksteist aastat ja karvad igal pool.“
„Minu lugupidamine. Ja miks sa arvad, et mina sind aidata saan?“
„Küsimused, muudkui küsimused. Järgmisena tahad, et ma iseendaga vaidleksin või ennast piitsutaksin. Sa tead ju vastust. XLandi raketid on sinu käsutuses.“
„Kahjuks sa eksid, Serge. Ma olen praktiliselt väljas.“
Bobrik hingab sügavalt sisse. Ukse poolt tulvab kabinetti laste mängukilkeid, basseini kloorilõhna ja nisuväljade kuuma hingust. Ta kaalub olukorda ja lõpetab sideseansi lühidalt: „Päästa ennast, Dotty. Ma annan sulle andmekogu ligipääsu. Tervita Aivarit!“
Bobrik logib välja. Hetkeks jääb ta veel kabinetti istuma, enne kui läheb sõjavälja meenutava söögilaua juurde, mida kõigi eelduste kohaselt katavad praetud nuudlid, verevad ketšupiplekid, maisikrõpsude pudemed ja Valentina Tereškova karvad.
DOTTY
Enne veel, kui Antibes’i Saramarteli linnajaos võtab võimust mere- ja piinialõhnaline hämarik, saab Dotty teisegi mälestusi äratava kõne. Helistab jõudsalt kaheksakümnele lähenev Jānis Godmanis, Dotty isa, kes ronib endiselt korra päevas Riia kesklinna juugendmaja treppidest viis korrust üles ja alla, et võtta koridoris kummalise rudimendina säilinud postkastist paberist ajaleht – üks vähestest, mida veel trükitakse. Vaid toidukraami hankimise ja ülearu suure korteri koristamise on vanahärra Godmanis usaldanud koduabilisele – terveid põlvkondi harinud kooliõpikud, mille matemaatikaprofessor õigel ajal elektroonilisse vormi lasi viia, toovad talle piisavat pensionilisa, et tagasi lükata miljonärist tütre pakkumised mugavamaks eluks. Veel jaksab ta tõsta kolmekiloseid hantleid ja nõksutada ennast raadiost tuleva hommikuvõimlemise taktis.
Dotty lapsepõlves oli korter jagatud kolme perekonna vahel. Enne Nõukogude võimu kehtestamist kuulus korter Dotty emapoolsele vanavanaisale, edukale ettevõtjale, kes 1944. aasta põgenemisel koos abikaasa ja vanema tütrega hukka sai. Noorem poeg, maalikunstnik Uldis Gailītis jäi korterisse, kuhu lisaks temale majutati mitu venekeelset perekonda. Hiljem, kui Uldise tütar Nora, Dotty ema, Jānis Godmanisega abiellus, sai noor perekond endale ühe magamistubadest ja väikese hämara kabineti – lastetoa. Köök oli korteris ühine, igal perel oma pliit ja väike külmik. Ainsa eelisena said Gailītised ja Godmanised hoida vaid endale tagaukse poolset tualettruumi – vahel praegugi, kas nohuse või üleväsinuna, on Dotty käsi kobanud olematu võtme järele olematus kitlitaskus.
Nõukogude impeeriumi langemisel jäi korter Godmanistele – Uldis Gailītis, kes siis veel elas, veetis ülesügise raviasutustes. Isaga ei räägi Dotty just tihti ning kui, siis kõneldakse tühjast-tähjast, harjunud, turvalistel teemadel. Aastas kord, tavaliselt suvel, lendab Dotty Riiga. Nad käivad isaga kohvikus, näksivad koogikesi ja praktiliselt kordavad telefoni või videosilla kaudu peetud vestlusi. Ent seekord on isa toon teistsugune. Pealiskaudne lõbusus ja eneseirooniline kurtmine on asendunud ebalusega.
„Nad tahavad mu au ära võtta,“ kahistab ta mõne lause järel.
„Isa, keegi ei saa inimeselt... väärikust röövida, peale inimese enda,“ rahustab Dotty, takerdudes korra sobivat lätikeelset sõna otsides.
„Ei, Laimdota, sa ei saa aru. Nad tahavad mu aumärgi ära võtta.“
„Viestursi ordeni rüütliklassi?“
„Jah, just selle. Aasta koolimatemaatiku diplom ei huvitaks kedagi.“ Tuttav eneseiroonia ilmub isa häälde ainult hetkeks.
„Aga mille pärast ometi?“
„Koostöö repressiivorganitega. Ütlevad, et koputasin KGB-le.“
„Konkreetsemalt, palun.“
Isa teab, et Dotty ei talu isikustamata väiteid – „kliendid ütlevad, et...“, „on ette tulnud juhtumeid, kus...“ ja „veel ühelegi neist ei ole õnnestunud...“ taandub peaaegu alati ühele inimesele, ühele sündmusele või sellele, et rääkija pole eelarvamuste tõttu kordagi julgenud katsetada.
„Malinovskis kirjutas Dienas, et just mina ajasin nurja Ropssi karjääri ning kaebasin Jahimovičsi peale. Ja et minusuguste pärast polnud õiget vastupanu. Poolakad streikisid. Eestlased kirjutasid apelle. Meie vaikisime.“
„Aga Riia metroo? Lauldi ju, et metroo pole meie sõber?“