LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Meie agarad noored Kanada-agendid viisid operatsiooni läbi, kuid sinu pärlitüdrukud juhatasid teed. Sa oled nii tubli, et nende vaistlikke naiselikke tähelepanekuid jagad.”

      „Nad on tähelepanelikud, hästi välja õpetatud ja kuulekad,” vastasin. Pärlitüdrukud oli algselt minu idee – teistel usunditel olid misjonärid, miks siis mitte meil? Ja teised misjonärid olid toonud usku pöördunuid, miks siis mitte meie omad? – kuna ma aga polnud loll või vähemasti mitte seda laadi loll, lasksin komandör Juddil plaani eest au endale saada. Ametlikult kannavad pärlitüdrukud ette ainult mulle, sest oleks sündmatu, kui komandör segaks end üksikasjadesse, mis on olemuselt naiste töö; ehkki ma pean talle muidugi edasi andma kõik, mida pean kas vajalikuks või vältimatuks. Liiga palju, ja ma kaotan kontrolli, liiga vähe, ja mind hakatakse kahtlustama. Pärlitüdrukute ilusad brošüürid koostame meie ning need kujundatakse ja trükitakse Ardua Halli väikese trükipressiga, mis asub ühes meie keldris.

      Mu pärlitüdrukute-algatus tuli komandörile kriitilisel hetkel, just siis, kui tema rahvuslike elupaikade fiasko sai täiesti ilmseks. Genotsiidisüüdistused, millega ründasid rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid, olid muutunud piinlikuks, Põhja-Dakotast üle Kanada piiri pagenud kodumaalaste voolust oli saanud taltsutamatu tulv ning Juddi naeruväärne valge rassi tõendite plaan oli võltsingute ja pististe segadikus kokku varisenud. Pärlitüdrukute teelesaatmine päästis tema naha, ehkki ma olen sestpeale endalt küsinud, kas minust oli mõistlik seda päästa. Ta on mulle võlgu, aga see võib osutuda kohustuseks. Mõnele inimesele ei meeldi võlgu olla.

      Just siis aga naeratas komandör Judd laialt. „Nad on tõe-poolest väga hinnalised pärlid. Ja nüüd, kui need kaks Mayday salakuulajat on kõrvaldatud, on sul loodetavasti vähem muret – vähem teenijannasid põgeneb.”

      „Au ja kiitus.”

      „Me muidugi ei teata avalikult oma kangelaslikust lammutus- ja puhastustööst.”

      „Meid süüdistatakse selles niikuinii,” ütlesin. „Seda teevad Kanada ja rahvusvaheline meedia. Loomulikult.”

      „Ja meie eitame seda,” ütles tema. „Loomulikult.”

      Sugenes hetkeline vaikus, kui me teineteisele üle tema kirjutuslaua otsa vaatasime, võib-olla nagu kaks malemängijat või nagu kaks vana semu – sest me mõlemad olime üle elanud kolm puhastuslainet. Juba see tõsiasi lõi meie vahele omalaadse sideme.

      „On üks asi, mis on mulle siiski peamurdmist valmistanud,” ütles ta. „Neil kahel Mayday terroristil pidi olema kaasosaline siin, Gileadis.”

      „Tõesti? Kindlasti mitte!” hüüatasin mina.

      „Me oleme analüüsinud kõiki teadaolevaid põgenemisi: nende kõrget õnnestumiste määra ei saa selgitada ilma lekketa. Keegi Gileadis – keegi, kellel on juurdepääs meie julgeolekutöötajate paigutusele – on ilmselt salajast naisteteed informeerinud. Milliseid teid valvatakse, mis on tõenäoliselt puhtad – sellistest asjadest. Nagu sa tead, tähendab sõda seda, et elavjõudu, iseäranis Vermontis ja Maine’is, on hõredalt. Meil on vägesid mujale vaja olnud.”

      „Kes oleks Gileadis nii äraandlik?” küsisin mina. „Reeta meie tulevik!”

      „Me tegeleme sellega,” vastas tema. „Seni aga, kui sul peaks mingeid ideid pähe tulema …”

      „Muidugi,” vastasin.

      „On veel üks asi,” ütles ta. „Tädi Adrianna. Pärlitüdruk, kes leiti Torontos surnuna.”

      „Jah. Kohutav,” ütlesin mina. „Kas on rohkem informatsiooni?”

      „Me ootame konsulaadist täpsustusi,” sõnas tema. „Ma annan sulle teada.”

      „Teen kõik, mis suudan,” vastasin. „Te teate, et võite minuga arvestada.”

      „Nii mitmeski mõttes, armas tädi Lydia,” ütles tema. „Sa oled väärtuslikum kui rubiinid, au ja kiitus.”

      Mulle meeldivad meelitused niisama hästi nagu kõigile teistele. „Tänan teid,” ütlesin.